Apr 182009
 

Olen üritanud viimasel ajal korduvalt meelde tuletada, millal ma rohepisikuga nakatatud sain. Kust ma selle pisiku sain, selles pole kunagi kahtlust olnud – ikka Epu blogist. Aga millal täpselt, selle olin unustanud – teadsin vaid, et tõenäoliselt elasin siis Londonis.

Vaatasin täna lõpuks järele – hakkasin Epu blogi lugema juunis 2007. Selles sissekandes olen teda esimest korda maininud ja ka kirjutanud, et rohelise(ma)ks muutumine on tema blogi lugejate üldine mure :)

Miks ma sellele kõigele üldse mõtlema hakkasin? Esiteks avaldas Kaidi hiljuti selle postituse all arvamust, et paljud inimesed (sh mina) keeravad rasedaks jäädes ära ja hakkavad ökohulludeks. Vastasin, et ta peaks mäletama, et minu roheline meelestatus on tunduvalt varasemast ajast pärit. Hiljem jäin aga mõttesse, et kuna see tuli vist ikka alles Londonis, siis ta ju ei peagi seda algust nii täpselt teadma/mäletama. Igal juhul oli see pea üheksa kuud enne seda, kui oma rasedusest teada sain – üheksa kuud enne seda, kui ma oleks osanud uneski aimata, et minust saab pooleteise aasta pärast ema.

Ja teiseks kirjutas Triin, kes ennast just lugejaküsitluses üles andis, et ta ise väga öko pole, aga loeb huviga ja tasapisi hakkab külge. See on jällegi asi, millele ma pole varem eriti mõelnud – mu blogi lugejaskond on märkamatult täitsa suureks kasvanud, seega on täiesti reaalne, et ma võin juba ka veidike inimesi mõjutada, sealhulgas kellegi rohelisemaks muutumisele kaasa aidata.

Ma ei saa öelda, et ma peaksin ennast nüüd mingiks kõvaks arvamusliidriks (kaugel sellest) või et ma seaks ennast ühele pulgale Epuga, kelle blogi loetavus oli mingitel aegadel isegi ~10 000 (vs minu ~500 ööpäevas – ja jumala eest, ma väga loodan, et minu blogiga kunagi nii ei lähegi – 500 on veel hallatav ja vastuvõetav number, 10 000 ikka väga õõvastav). Samuti ei ela ma veel kaugeltki nii rohelist elu ega muretse keskkonna pärast nii palju kui Epp.

Aga väikestviisi ma vist ikkagi kedagi mõjutan. Ja ausalt, kuigi mu eesmärk pole kedagi jogurtipakke pesema või savimaja ehitama panna, siis mul on siiralt hea meel iga inimese üle, kes tänu minu ökoentusiasmile kasvõi natukenegi prügi sortima ja kilekoti asemel riidekotti kasutama hakkab või rohkem eestimaist päritolu (ja tervislikumat/keemiavaba/mahedamat) toitu ostab. Suured asjad saavad teatavasti väikestest alguse – kui esimene samm on juba tehtud (ja rohelise mõtteviisi vajalikkus teadvustatud), on teised palju kergemad tulema.

Minu enda ökovaimustus käib ju ka perioodidena – esimest korda oli see kõrgel suvel 2007, teist korda mingil perioodil raseduse ajal, kolmandat korda nüüd, tänu säästliku eluviisi koolitusele. Ja iga korraga on mu eluviis natukene rohelisemaks muutunud. Kuna koolitus on nüüd läbi, siis on oodata ka mõningast entusiasmi hääbumist – samas oleme me seekord aktiivsemalt kaasa mõelnud kui kunagi varem, rohelisem eluviis on meile tänu ahju ja aiaga majapidamisele lihtsam kui kunagi varem ning meil on laps, keda tahaks ometigi võimalikult tervislikus ja keemiavabas keskkonnas üles kasvatada, seega on ka motivatsioon suurem kui kunagi varem.

Nii et – järjest rohelisemaks läheb. Meie kodus kindlasti, loodetavasti ka minu lugejate kodudes :)

  3 Responses to “Roheliseks kasvamisest”

  1. roheliseks muutumise kiirus sõltub ka sellest kui mugavaks see sulle tehtud on.
    kuna meil sööb koer tihti konservitoitu, siis tekib ikka päris hea hulk konservipurke + jogurti ja kohupiimatopsid, salatitopsid jms meie endi poolt. ilma nõudepesumasina ja rs’i rohelise kotita ma vaevalt et nii tubli sorteerija oleks – üks aitab totsikud kerge vaevaga puhtaks saada, teine viib kord kuus kotid minema – miks ma siis ei peaks ümbruskonnast hoolima?
    mingi aastat 5 tagasi kui veel pudelitel pandimärke polnud ja plastpudeleid ka taarapunktid vastu ei võtnud tekitati mingid kogumiskonteinerid linnaosa poolt. õnneks oli mul tollal vaba aega, laps oli väike ja jalutamas käisime niikuinii – aga kui see kogumismahuti oli pidevalt nii pudeleid kui paberit paksult täis ja ajas üle, nii et enamik kordi tõid oma kraami koju tagasi, siis mingi hetk viskas ikka tõsiselt üle küll.
    aga lastega tekib see teema, sest siis muutub oluliseks see, mida sa sööd ja millega oma nõusid (riideid) pesed. endast on ju suhtkoht ükskõik, lapsele tahaks vaid parimat.

  2. Jaa, sul on täiesti õigus – mugavus on hirmus oluline. Mina olen küll juba nii roheline, et viitsin ka salatikarpe käsitsi pesta (õigemini need lihtsalt kraanikausipõhja jätta, kuniks ise “päris” nõusid pesen – selle ajaga, kui nõud puhtad, on karpki piisavalt puhas), aga olen korduvalt mõelnud sellele, et nõudepesumasin oleks üks ütlemata hea asi – teeks pakendipesija elu palju lihtsamaks :)

    Ja ehkki ma võtan juba praegu pakendikoti poodi minnes kaasa, et need seal ära visata, siis liigutan suurest rõõmust kõrvu, et varsti viiakse need kodust ära.

    Aga liitriseid jogurti- ega keefiripakke ma tõenäoliselt kogu aeg loputama ei hakka – jube k*pp on vett pisikesest august sisse lasta. Neid pole nii palju, võivad olmeprügi hulka minna küll ;)

  3. Mina ei kujuta näiteks oma elu ettegi selleta, et ma Soome Vabariigis oma sodi ei eraldaks ;)
    Eraldi läheb papp ja eraldi paber, eraldi klaas, plekk, olmeprügi, patareid ja poodi plastmass pudelid.
    Ainus asi, mida ma pole veel ruumipuudusel tegema hakanud, on biojäätmete sorteerimine, sest mul ei ole köögis nii palju ruumi erinevatele prügikastidele.
    Siin maksad (nagu ma olen kuulnud, meil prügi üüri sees) ainult olmeprügi eest ja mida vähem seda on, seda parem.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.