Esimene kõrvits

Eelmisest postitusest oli ilmselt kasu. Tuli järsku tuju kõrvitsaga ühele poole saada. Tegelikult oli juba ammu põnevus – kuidas see küll minna võiks… Lihtsalt proovimiseni ei jõudnud.

Ludinal läks alla ja laps oli rahul. Homme siis kaks kuubikut. Ots on lahti tehtud!

Muudest plaanidest nii palju, et hommikusöök on söödud, grillimise lükkasime homsele, külvama pole viitsinud minna ja kogu elamine, v.a. garaaž, on teist korda millimeeter haaval läbi otsitud. Tulemusteta.

Meenus, et tegelikult käis trell koos puuridega ükskord meie majapidamisest siiski väljas – too nädalavahetus, kui õeke rootsist saabus, kolis üks Mehe sõber oma mahamüümisel olevat korterit tühjaks ja me saime muuhulgas näiteks tema riidekapi endale. Mees käis seda kappi lammutamas – ikka trelliga. Korteri praeguse omaniku käest on küsitud, sinna ei jäänud. Kaht autojuhti, kes meid selle kolimise käigus aitasid (minu ema ja Piia), on alarmeeritud, nad lubasid autod läbi otsida niipea, kui aega saavad. Kui ei leia, siis läheb uuesti garaažis tuulamiseks…