May 042009
 

Ikka ja jälle jõuan ma ringiga tagasi selleni, et mul on komme iseenesele häda kaela tõmmata. Kui midagi vähegi olulisemat tulemas on, hakkan ma plaanima ja ette kujutama, kuidas see kõik välja kukkuda võiks. Ja kuna mul on äärmiselt elav kujutlusvõime, siis ma ei saa sinna midagi parata, et ma muudkui mõtlen ja mõtlen ja analüüsin üle ja üritan küll endale selgeks teha, et kõige ohutum oleks üldse mitte midagi loota ega plaanida, sest siis ei pea pettuma, aga see ei õnnestu. Mitte kunagi. Okei, ilmselt mõni harv kord on peaaegu õnnestunud, aga isegi kui ma miskit ei looda, siis olen lõpuks ikka veidi pettunud, et midagi ei juhtunudki.

Ühest küljest on mul tunne, et ma olen ise isekas ja nõme, et ma nii palju ette kujutan. Nõuan, aga ei räägi sellest, ise ei tee midagi, aga ootan kõike jne. Teisest küljest jõuan lõpuks ikka selleni, et mõned asjad on (vähemalt peaksid olema) elementaarsed ja vahel ju siiski võiks.

Ja ehkki kõige kergem oleks tõepoolest üldse mitte loota ja mõelda, lihtsalt ignoreerida… Siis ma ei oska. Ma ei oska seda kohe üldse. Ma olen proovinud, korduvalt – tulutu ettevõtmine. Igavene idealist ja optimist nagu ma olen – alati jõuan lõpuks selleni, et vast seekord on parem. Enamasti ei ole.

Asi pole isegi selles, et ma oleks endale millestki nii üksikasjaliku ja ideaalse kujutluspildi loonud, et selle täitumine üldse reaalne pole. Ma mõtlen liiga palju, jaa, aga üldiselt loodan ma lihtsalt midagi ilusat. Miskipärast aga ei tule sellise lootuse peale kunagi midagi ilusat. Paremal juhul võib-olla pärast tülitsemist natukene, halvemal juhul sedagi mitte.

Ega’s midagi. Eks ma lihtsalt üritan edaspidigi mitte mõelda. Äkki kunagi tuleb välja ka. Harjutamine tegevat meistriks.

Ma juba kardan järgmisi kordi.

  7 Responses to “Kuidas mitte loota?”

  1. muig, vaata sellega on nii, et igal nimesel on oma kiiks. mõni mees on hullu romantiline, põletab küünlaid ja puha, aga samas näiteks on halb isa või armastab laupäeviti naist peksta, kui lemmikvutimeeskond kaela saab või mängib kogu sisssetuleku kasiinos maha. teine unustab (või ei pea oluliseks) tähtpäevi, aga muidu armastab perekonda ja on kuldsete kätega… variante võid ise edasi genereerida.

    mind on õnnistatud kingituste osas eriti juhmi mehega. noh, algul olin ikka lausa ahastuses… aastatega olen sellega leppinud, ostan kingitused ka tema sugulastele ja jõulude paiku saadan talle meili, mis algab sõnadega “kallis jõuluvana….”.
    nüüdseks oskab ta juba tähtpäevadeks ise kooki osta. :)
    muidu on mõistlik mees, kannatab elada küll. olgu see siis tema kiiks.

  2. Tuttav tunne. Olen samasugune, võibolla isegi hullem. Ka loodan ja unistan ja kujutan ette….ja pettun. Olen ka püüdnud mitte mõelda, aga ei oska. See vist on see, et naised vajavad ilusaid hetki, aga meestel on nende “lahingud” (st. kellel auto, kellel semud, kellel töö jne).

  3. Jaa, Leeni, sinu kirjutatu on kusjuures täpselt see asi, millega ma ennast iga kord lohutan. Mõjub enamik ajast täitsa hästi. Vahel lihtsalt jookseb juhe kokku.

    Peale selle pole ma endiselt 100% kindel, kas ma ei peaks viga pigem endast otsima. Ma noil puhkudel jõuan tavaliselt ikka selleni, et väga ei pea, aga kunagi ei saa kindel olla.

  4. Kingituste osas sama teema, mis Leenil – vihjeid võin lõpmatuseni teha, suisa selleni välja, et poes haaran mingi asja pihku ja teatan, et seda meeldiks mulle küll kingituseks saada, mees ikka aru ei saa ja tuleb päev enne jõulu küsima, et mida mulle kinkida, lähme ostame koos ära. Ja tema sugulastele ostan ka mina kingitused ning saadan õnnesoovid. (Enne minuga kohtumist tegi seda tema õde :D)

    Üldiselt oleks sul vist endal kergem, kui vaikselt ootamise ja lootmise asemel annad mehele ülesande kätte, et vot sellel ja sellel päeval olgu õhtusöök/kingitus/üllatus tehtud. Omal nahal järgi proovitud, et toimib :)

  5. Vot jah, paraku oli asi seekord tunduvalt keerulisem. Aga ma ei tahaks seda siin põhjalikumalt lahata. Las jääda.

  6. meie puhul tuleb iga kord pärast mingeid muresid välja, et mees lihtsalt ei teadnud, et mingid kindlad asjad mind kurvastavad või kuidas ma täpselt millegi üle mõtlen. mina pettusin/solvusin ja hiljem selgus, et tema lihtsalt ei teadnud, et asi niikaugel oli. oleks pidanud õigel ajal suu lahti tegema ja polekski selliseid probleeme tekkima hakanud.

  7. Tjah, Tikrike, see häda on sul küll. Aga tegelikult on see “viga” kõigil naistel suuremal või vähemal määral. Leenil on väga õigus.
    Mehed tegelikult ei loe mõtteid. Naised kujutavad ette, et loevad ning see teebki nad meestele nii mõistatuslikuks :D
    Küll loksub paika… eks te muutute mõlemad veidike ja annate siit-sealt järele… ja seda ainult kalli inimese nimel :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.