Varba välimust pole küll veel soki seest piilunud (lonkan päris kärmesti) ja kurgus nagu mingi valupojake veel hiiliks, aga palavik ja peavalu on läinud ning enesetunne võrreldes eilsega ülihea. Nii, kui üles sain, kukkusin kohe koristama – ja see ütleb nii mõndagi 😉
Plika, kes oli eile rõõmsam, kui eelmised päevad, magas öösel ütlemata rahulikult – pea terve öö ilma lutita ja hingas läbi nina. Köhahooge polnud pea üldse – mõned ehk, aga võrreldes eelmiste öödega on see kukepea. Neljast ärkas üles ja kolis tissi otsa, magas rahuliselt kümneni (ma ütlen, me oleme Plika vähesegi graafiku p*rse keeranud, magama minemise ja ärkamise kellaajad on märkamatult 1-1,5 tundi edasi nihkunud) ja ärkas naeratades. Ei köhinud, ei nutnud, pilutas silmi ja naeratas. Ja ringutas. Ja lalises. Ja mängis mu juustega. Ja hängis pikka aega kõhuli, ilma et ta ninast oleks rõvedal kombel tatti voolanud.
Mul on esimest korda tunne, et ta saab tõesti õigeaegselt terveks. Ei taha muidugi ära sõnuda. Hoidke pöialt 🙂