Stanstedi rongi peal oli Plika rõõmus nirk ja pälvis kaasreisijate tähelepanu, nagu tavaliselt:
Rongijaamast ostetud kohv oli jabura topsi sees. Nägin seal teistsuguse kujundusega topse ka, hakkasin netist pilti otsima ja leidsin, et Flickris on terve album Puccino’s keti vahvate kujundustega. Huvitav on see, et ma pole kunagi enne nende kohvikutest midagi ostnud, ei teadnudki üldse, et selline kett olemas on. Edaspidi eelistaks ma mitme kohviku olemasolul just neid juba puhtalt sellepärast, et toodete disain teeb tuju heaks. Jaa, neil on peale kohvitopside muidki vahvaid asju, näiteks stupid little biscuit. Vaadake seal lehel kindlasti ringi, saate hea kõhutäie naerda 🙂 Starbucks, Costa ja muud taolised kohad on palju igavamad. Ma ei usu, et kohvi kvaliteet väga erineb, mina nagunii vahet ei tee. Nii et kui ma edaspidi Londonist kohvi ostan, siis võimalusel Puccino’st.
Lennukis jäi Plika kõigepealt veidikeseks magama:
Aga und ei jätkunud kauaks, siis sai nihverdada:
Siis tuli stjuuardess ja ütles, et laps ei tohi laua peal olla, laud võib katki minna. Nojaa, ma ei tea, ei tundunud küll nii nõrk laud olevat – 7,5 kg kahele lauale jaotatuna… Aga mine sa tea 😛
Väljasõit jäi üle poole tunni hiljaks, aga tee peal oli vist tuul tagant või midagi, igal juhul maandusime ainult veerandtunnise hilinemisega. Ja maandumine ise oli mu kõigi aegade pehmeim, täielik profitöö.
Vaska tuli meile lennujaama vastu ja viis meid kõige kolaga enda poole. Tegime süüa ja jõime natuke siidrit ja rääkisime juttu ja… Mina puhastasin tema arvutit. Ei saanud nii puhtaks kui oleks tahtnud, aga natuke paremaks ikka 😛 Uut blogi ei õnnestunud veel veenda teda tegema, ta oli liiga väsinud. Aga lootust on!
Eile pidi Vaska hommikul kooli minema ja meie terve päeva linna peal uitama, vahepeal Viimsis käima ja õhtul rongi peale minema. Tegelikkuses olime me kella poole kaheni kodus, kus Vaska koristas, Mees enamiku ajast magas, sest ta oli kuskilt mingi haigusepoisi külge korjanud ja tundis ennast halvasti, meie Plikaga hängisime niisama. Siis Viimisisse, siis Kompressorisse ja siis rongile. Nii me koju jõudsimegi.