Pärnu – õgardluse paradiis

Kõigepealt tasub ära mainida see, et käisime Plikaga täna esimest korda basseinis ujumas – Arena beebiujumises, vanad kalad Kessu ja tema plika seltsiks. Tegelikult tahtsin ma Plikat juba ammu ujutada, aga talvel oli ta veel nii väike ja väljas nii külm, et ei tihanud ning kevadel oli tal praktiliselt kolm kuud järjest nohu.

Täitsa hästi pidas vastu selle pooltunni. Alguses vaatas kahtlustavalt, siis läks lõbusaks, lõpuks väsis ära. Peaks nüüd üritama regulaarselt ujumas käima hakata, ehk siis õpib päriselt ujuma ka 😛

Nagu pealkirjast aru saate, oleme nüüdseks Pärnus. Nägin üle pika aja Iirist, kes hetkel kodumaad väisab ning saan homme Kaidiga kokku. Aga peamine, mis kogu tänast päeva meenutama jääb, on ikkagi söök. Palju head sööki 😛

Lõunaks saime imehead kala ja maasikaid jäätisega. Õhtul läksime Mehe vanaema juurde, kes oli meie tuleku puhuks kiirelt väikese maasika-küpsisetordi valmis keeranud. Mees sõi kaks tükki, mina kolm, viimane pakiti kaasa. Suur karbitäis maasikaid kah veel 😛

Ega Plikagi meie õgardlushoos pealtvaatajaks jäänud. Ta sõi täna õhtul rõõmuga ja ludinal ära kolmveerand purki Hippi lillkapsa-kartulipüreed loomalihaga. Teadsin varasemast, et see läheb üsna hästi kaubaks, aga ta pole kunagi ühtki püreed üle poole purgi korraga söönud. Mul on äärmiselt hea meel.

Sattusin juhuslikult vaatama poolt osa sarjast Lipstick Jungle ning sattusin täiesti vaimustusse. See nimi ilutseb mul tegelikult juba pikemat aega stickyl – märgiks, et võiksin selle tõmmata, algselt tekkis soov ilmselt sellepärast, et sarja võrreldi SATCiga. Nüüd, kus ma seda päriselt natuke nägin, ei jõua ära oodata, et saaks kõike otsast peale vaadata.

Lähen vist nüüd kööki nende maasikate järele. Mitte et mul päriselt kõht tühi oleks, aga miskipärast on mul kõigi maasikatega täna selline värk, et nad muudkui karjuvad: “Söö mind, söö mind, SÖÖ MIND!”