Sattusin juhtumisi lugema Postimehe veebi kasutamise reegleid, kus on kirjas, et kõigi leheküljel kasutatavate materjalide kopeerimine ja levitamine on ilma nende kirjaliku loata keelatud ning trahv rikkumiste eest on 3000, korduva vahelejäämise korral 5000 krooni.
Nonoh. Ma siin blogis eriti ajakirjandust ei lahka, kui seda ka teen, siis lingin tavaliselt lihtsalt artiklit ning kirjutan omi mõtteid. Aga põhimõtteliselt oleks võinud väga lihtsasti juhtuda, et ma oleks tahtnud näiteks mingil hetkel osa artiklist blogisse kopeerida. Ma siiani siiralt arvasin, et kuni ma lingin, siis võin seda teha. Tuleb välja, et ei võigi. Tähendab, võin siis, kui refereerin ainult pealkirja ja ühte lauset ja panen autori ja…
Uhh. Miks see kõik nii keeruliseks tehtud on? Saan aru nonde reeglite vajalikkusest, et ajalehtede materjale ei hakataks ärilistel eesmärkidel vääralt ära kasutama, aga puhtalt isiklikuks otstarbeks, täiesti tavalises eraelulises blogis, lingituna? Mul pole kunagi olnud kavatsust siia ajaleheartikleid kopeerima hakata, aga kui järele mõelda, siis Delfi naistelehest olen küll kunagi aastal 2005 paar täismahus (mõttetut ajaviite) juttu blogisse pannud, lingigi alles kunagi hiljem juurde lisanud (toona ei tulnud pähegi seda teha, blogisin alles nii algtasemel, et ei teadnud linkide ja fotode lisamise võimalustest miskit). Kas ma peaks oma nelja aasta tagused postitused ära kustutama (st teksti ära kustutama ja ainult lingi panema), et Delfi ei tuleks mind trahvima?
Ma vist võtan selle riski. Ehk kurjad Delfi töötajad ei satu siia. Ehk ei ole see nii hirmus kuritegu. Edaspidi olen siis targem.
(Delfi regulaarse lugemise lõpetasin juba nagunii aastaid tagasi. Nüüd satun sinna heal juhul kord kuus.)
Igasugu trahvide ja reeglitega on see värk, et tagantjärgi neid kehtestada ei saa. Kahtlen siiralt, kas 2005. aastal delfil oli mingi taoline reeglistik kuskil üleval…
Aga see on küll naljakas, et ei tohi isegi ühte lauset kopeerida ja linkida… Keskmine eraisiku blogi ei teeni ju kasumit… Huvitav, kes ja kuidas seda kontrollima hakkab…?
Tõepoolest, selle peale ma ei mõelnud – toona noid reegleid ilmselt veel polnud, seega olen ma kaitstud 😀
Ühte lauset võib refereerida, järgmistel tingimustel:
Artiklite refereerimisel paberväljaandes, raadios või televisioonis, tuleb avaldada refereeritava artikli avaldamise koht ja autor. Internetikeskkonnas refereerimisel lisada lisaks eelnimetatule enne refereerimise ka link refereeritavale materjalile.
Artiklit on lubatud tasuta ja ilma Postimees Online'i nõusolekuta refereerida pealkirja ja ühe lause ulatuses. Samas ei tohiks see lause olla pikem, kui originaalteksti sissejuhatav lause. Antud nõue kehtib juhul, kui pole kirjalikult lepitud kokku teisiti.
Kui on refereeritud suuremas mahus või kasutatud ilma OÜ Postimees Online'i kirjaliku loata autorikaitse objekti all olevaid materjale, on OÜ Postimees Online õigus küsida tasu vastavalt refereeritud artikli mahule ning reeglite rikkumisele järgneva hinnakirja alusel:
Ühekordne kooskõlastamata materjalide kasutamine – 3000 krooni.
Korduv (kaks või enam) kooskõlastamata materjalide kasutamine – 5000 krooni iga korra eest.
Refereeritud materjali järgi lisada internetis täpne viide OÜ Postimees Online'i originaalmaterjalile sõnadega: «Refereeritud artikli täistekst Postimees.ee veebilehel», mis on klikitav ning suunab otse OÜ Postimees Online'i materjalile, mida kasutati.
Ega keegi ei kontrolligi, need reeglid on vast rohkem probleemide ennetamiseks – et kui keegi kurjalt ära kasutab, siis on, millega näkku lajatada ja pappi küsida. Ma siiralt kahtlen, kas keegi tuleb minult või sinult raha nõudma, kui me ühe lause kopeerime ja lingime, aga autori nime ei kirjuta ja muud refereerimise nõuded täitmata jätame 😛
Pingback: Veelkord (veebi)ajakirjanduse blogisse kopeerimisest » Tikri Päevaraamat