Täna siis teine katsetus, kahekordse taignakogusega. Kui eelmine kord tulid muffinid küll head, aga olid suti liiga magusad ja ei tahtnud paberi küljest lahti tulla, siis seekord õnnestus kõik suurepäraselt – muffinid said suussulavalt head, mõnusad kohevad, paber tuli ka ilusti ümbert ära.
Panin seekord poolkogemata veidi rohkem rasva, see ehk aitas paberi mitte kinni jäämisele kaasa. Suhkrut panin 2 dl asemel 1,5 – piisas täiesti. Ja tõenäoliselt võis ka hapukoort rohkem olla, kuna ma ei mõõtnud seda, vaid luristasin otse pakist kaussi, kohe mõnuga. Ikka selleks, et tainas nii paks poleks. Värskeid mustikaid polnud enam alles, panin pool purki mustikakompotti (ülejäänud poolest tegi Mees eile kisselli, njämm!), maitses täpselt sama.
Panin taigna igasse vormi väikese kuhjaga, mahutasin kõik edukalt kaheteistkümnesse auku ära.
Ainult üks asi jäi täiuslikkusest puudu – ei kerki minu muffinid nii hästi, kui võiks. Need, mida kohvikutes müüdi, nendel oli see peale kerkinud “müts” sama kõrge kui muffin ise. Teab keegi salanippi, kuidas koduseid muffineid nii kõrgeks kergitada?
Kui Sa tainast segad siis hästi kergelt ja õrnalt alt üles tõstmis-liigutusega – mitte mingil juhul ei tohi tugevalt segada ning kõik ained peavad olema toasoojad. Veel üks oluline nüanss, mida paljud peavad võibolla ehk totraks, taigna segamise lusikat ei tohi vastu kausi serva puhtaks koputada – aga tõepoolest see on tõsi (olen teadlikult katsetanud korra). Munad peavad olema hästi vahtu löödud (ca 8-10 min) Edu Sulle järgmisel korral.
Muideks, aitäh isu tekitamise eest. Kust ma keset tööpäeva selle ahjusooja muffini nüüd välja võluma peaks, ahh? 😛
Nii ilusad muffinid ju! Mina põle neid teind ja nippe ei tea… aga maitsevad küll, eriti soolased ja ka shokolaadi omad.