August 2009

Seoses äsja lõppenud rahvusvahelise rinnapiimanädalaga ning Plika tissi otsas magama jäämisest kirjutamisega otsustasin veel natuke rinnaga toitmisest kirjutada – mõtteid, mis on mul juba hulk aega meeles mõlkunud.

Lugesin, et Eestis saavad rinnapiima vaid pooled kuni kuuekuustest lastest ning jahmatasin sügavalt. Seda on minu meelest NII vähe. Ja too uuring räägib ainult kuni pooleaastastest lastest, vanemaid pole siin üldse arvestatud.

Minu jaoks on alati olnud täiesti iseenesestmõistetav, et toidan last rinnaga. Jumal teab, et ma ei mõelnud oma kümne aasta pärast plaanitavate laste toitmisviisile kunagi teadlikult, aga rinnaga toitmine oli alati vaikimisi eeldus, mingid muud variandid ei tulnud pähegi.

Kuna ma polnud teemaga kõige vähematki kursis, läksin rinnaga toitmisest kõnelevale loengule puhta lehena. Sain sealt mitu tundi tarkust ning ainult kinnitust, et mu otsus on õige. Samuti sain ma sealt kaasa teadmise, et rinnapiim tekib nõudlus-pakkumine meetodil, et ühelgi emal pole piima liiga vähe – kui laps vajab rohkem piima, siis ta lihtsalt sööb tihemini ja tekibki rohkem.

Ma saan aru, et vanasti olid hoopis teised reeglid – last lubati toita ainult kindlatel kellaaegadel, nii et nõudlus-pakkumise meetod ei saanud korralikult toimida. No ja nagunii soovitati juba kahekuusele lisatoitu anda (ema just rääkis, et oli mulle selles vanuses soovituste kohaselt rinnapiimaga segatud munakollast pakkunud). Ma ühesõnaga ei imesta, et rinnaga toitmise aeg toona lühikeseks või suisa olematuks jäi.

Aga nüüd! Nüüd on ju hoopis teised ajad. On olemas nii palju infot rinnaga toitmise kasulikkuse kohta, on imetamisnõustajad, on täiesti aktsepteeritud soovitus, et last tuleks toita nii tihti, kui too soovi avaldab ning et pooleaastaseks saamiseni pole rinnapiimale mingit lisatoitu vaja.

Rinnapiimaasendaja on väga väärt ja vajalik asi, aga minu meelest loobutakse rinnaga toitmisest kohati liiga kergekäeliselt. Ma ei taha kellegi üle kohut mõista, on kindlasti palju juhtumeid, kus see tõesti pole võimaik – komplitseeritud sünnitused, kus laps pole alguses tükka aega ema juures või kui emal on mingid tüsistused, kui ema jääb uuesti rasedaks ja piima maitse muutub, nii et laps keeldub rinda võtmast jne jne jne. Suure stressi tagajärjel võib ka piim kinni jääda, kahtlemata. Iga juhtum on individuaalne ja mul pole ühtki etteheidet emadele, kes oleksid väga tahtnud rinnaga toita, aga lihtsalt ei saanud. Nende kõigi õnneks on olemas RPA.

Aga… Minu meelest väidavad liiga paljud, et piima ei jätku. Minu meelest on asi paljudel puhkudel kinni mõtlemises – kui pidevalt karta, et piima ei jätku, karta, et laps on äkki näljane ja talle RPA-d lisaks anda, selle asemel, et talle rohkem rinda pakkuda – jah, nii võibki tõepoolest piim ära kaduda. Kui oleks algusest peale suhtumine, et piima jätkub, siis jätkuks kah, arvan ma. Positiivne mõtteviis teeb imesid.

Olen kuulnud, et mõned emad loobuvad rinnaga toitmisest sellepärast, et see on alguses valulik. Jaa, on tõepoolest – esimesed paar nädalat on rinnad tõesti hellad, aga Bepantheni või Purelani kreem ja kannatlik meel (ning vajadusel alguses veel näiteks nibukaitsmed, ehkki sellest teemast ei tea ma tõesti midagi – pole kasutanud, pole neid näinudki) aitavad sellest faasist üle ning edaspidi on tissitamine juba mõnus ema ja last ühendav tegevus.

Omaette teema on need emad, kes võõrutavad lapse rinnast sellepärast, et saaks vabamalt pidu panna ja juua. Jah, mina tahan seda ka, aga selleks ongi olemas RPA – vahel harva, kui ma rohkem alkoholi tarbin, võin talle seda ju anda (alguses pumpasin küll välja, aga hiljem enam ei viitsinud). RPA valmistamine – kõik see pudelite keetmine, vee kuumutamine, pulbriga möksimine – on minu jaoks nii mõttetult aeganõudev ja ebamugav asjatamine, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik igapäevase rinnaga toitmise mugavus vahetada pidutsemisvabaduse vastu. Kas nii väikese lapse kõrvalt on joomisvajadus tõesti nii suur? Väga väikese lapsega on ju loomulik enamik ajast koos veeta ning pooleaastaselt hakkab ta nagunii järjest rohkem lisatoitu saama, nii et tissikordi võib harvemaks jätta ning ema tegutsemisvabadus suureneb.

Samuti ei saa ma aru emadest, kes väidavad, et peavad rinnaga toitmise ära jätma, kuna käivad tööl. Esiteks makstakse poolteist aastat vanemahüvitist, mille saamise ajal nagunii tööl käia ei tohi ja enamasti ei käida ka. Ja kui pärast selle aja möödumist peaks olema tahtmine edasi imetada, siis nii suur laps ju reeglina nagunii rohkem tissi ei saa, kui hommikuti ja õhtuti – tööl käimist ei sega see kuidagi. Isegi siis, kui on vaja mingil põhjusel väiksema lapse kõrvalt tööle minna ja igapäevane piima väljapumpamine tundub liigse tülinana, nii et päevasel ajal saab laps RPA-d – õhtuti, öösiti ja varahommikul saab ju ikka tissi anda.

Siis olen kuulnud veel põhjendust, et ei saa rinnaga toita, kuna lapsel on liiga palju hambaid ja see teeb valu. Noo, Plika on ka mind tissist paar korda näksinud, aga ma olen talle iga kord väga selgesõnaliselt väljendanud, et see ei meeldi mulle. Ja ta kuulab! Rohkem pole probleeme olnud. Nii et tasub lapsega kõigepealt rääkida – ta on küll väike, aga võib suurepäraselt aru saada. Sel teemal ei julge ma üldiselt väga sõna võtta, sest mõnedel puhkudel kindlasti ongi nii, et läheb valusaks ja ei saa midagi parata, siis tuleb muidugi ära lõpetada.

Aga ühe asjaga olen ma küll nõus – rinnaga toitmine peab olema nii emale kui lapsele positiivne emotsioon. Kui ema seda jälestab, kui ta näiteks kasvõi tihti rinda andes mõtleb: krt küll, miks ma pean ennast piinama – siis polegi mõtet rinda anda. Need pidevad negatiivsed emotsioonid teeksid lapsele rohkem kahju kui sel viisil saadud rinnapiim kasu.

Mh. Ma loodan, et keegi nüüd minu mõtteid lugedes ennast puudutatuna ei tundnud. Nagu öeldud, iga juhtum on individuaalne ja ma ausõna ei taha kellegi üle kohut mõista. Iga ema tunnetab ise ära, mis talle ja lapsele parim on. Ma lihtsalt tahaksin julgustada inimesi positiivsemalt mõtlema.

Rinnapiim on lapsele parim ja kõige täisväärtuslikum toit. Rinnaga toitmine on sada korda mugavam kui pudelite ja pulbriga mässamine (mõtle: öösel unesegasena köögis tuiamine vs lapse tissi otsa tõstmine ja edasi magamine või iga kord välja minnes termose, pulbri ja pudeli kaasa tassimine vs tissid, mis on nagunii kaasas 😉 ). Rinnaga toitmine loob ema ja lapse vahele ainulaadse sideme. See, kui pisike tegelane su rinna otsas matsutab ning sulle lõpetades otsa vaatab ning laialt naeratab, on minu meelest üle mõistuse nunnu.

Ma ei vahetaks mitte mingi hinna eest rinnaga toitmist muude vabaduste vastu. See üks-kaks aastat on ju tegelikult nii lühike aeg – pidutseda jõuab terve ülejäänud elu, mida vanemaks laps saab, seda rohkem vabadust tekib nagunii. Plika saab praegu, üheksakuusena, rinda õhtul enne magamaminekut, soovi korral öösel ning varahommikul, kuni ma ei viitsi tõusta. Päeval ei saa vahel üldse, vahel siis, kui on vaja teda magama saada, vahel siis, kui ta on näiteks väljas olles väga viril – vastavalt vajadusele, rangeid reegleid meil pole.

Kui ma tahan, siis ma saan juua ja pidu panna. Ma õnneks väga ei tahagi, aga võimalus on täiesti reaalne. Ja mina kavatsen anda tissi täpselt nii kaua, kuni Plika selle vastu ise huvi tunneb. Okei, mitte päris nii kaua, kuskilt läheb kindlasti piir, aga kui ma enne lapse sündi arvasin, et kui ta juba käia ja natuke rääkida oskab, siis on tissi andmine imelik, siis nüüd ma seda enam küll ei arva. Poolteist kuni kaks aastat tissitada on mõnus – kui lapsel endal nii kauaks huvi jätkub. Vägisi toppima küll ei hakka.

Ja kindlasti pole ma üks neist emadest, kes tahavad tissi nii kaua anda selleks, et neile meeldib, kui laps neist sõltub. Otse vastupidi – mul on hea meel, kui laps minust sõltumatumaks muutub. Tissitamine on lihtsalt mõnus.

Kõik praegused ja tulevased emad – rohkem positiivsust, rohkem julgust. Tissitamine on eriline, ilus ja ainulaadne aeg. Ärge laske eelarvamustel seda endalt ära võtta.