August 2009

Kui Plika oli päris vastsündinu, jäi ta magama ainult meie süles ja enamasti pidime veel samal ajal mööda tuba ringi kõndima. Kui ta veidi vanemaks sai, siis õnnestus meil teda pool ajast nii magama panna, et mässisime teki sisse ja jätsime omaette. Mida rohkem ta nihverdama õppis, seda tihemini pidime käima teda uuesti teki sisse mässimas, sest ta oli suutnud ennast sealt välja nihverdada.

Miski hetk õppis ta ennast keerama. Siis õppis ta ennast püsti ajama, aga alla tagasi ise ei saanud. Igal juhul ei saanud teda enam omaette jätta, sest ta lihtsalt hakkas nutma ja pidime tagasi minema – see polnud väike jorin, vaid nii konkreetne nutt, et tähelepanuta jätta ei saanud. See kõik juhtus juba nii ammu, et ei mäletagi, mis ajast saadik ta on magama jäänud ainult tissi otsas või kätt hoides. Seda viimast viitsis teha ainult Mees, minul polnud kannatust. Kui mina Plikat üksi magama panin, siis oli kaks varianti – ta kas jäi tissi otsa magama või kui ei jäänud, siis nihverdas nii kaua ringi, kuni oli nii väsinud, et jäi. Ikka tissi otsa.

Ma mõtlesin muidugi päris tihti, et tegelikult pole see üldse hea – tissi ma ju igavesti ei anna, laps peab õppima ise magama jääma. Aga mõtlesin asjad nii ja teisiti läbi ning leidsin, et kuni ta veel tissi saab, seni ei hakka mina ennast koormama, ta on veel piisavalt pisike. Et läheb nii, nagu läheb – kui tahab tissi otsas magama jääda, siis jäägu. Kui tissiaeg otsa saab, siis aega seda ise magamajäämist harjutada küll. Jogurti- või mahlapudeliga lapse magama panemine (mugav harjumus, mida ma oma tutvusringkonnas piisavalt näinud olen) on minu jaoks välistatud – voodisse toitu kaasa ei võeta, see on loll harjumus ja hammaste surm.

Nojah, jõudes nüüd selleni, mida ma tegelikult öelda tahtsin – Plika jäi täna iseseisvalt magama 😀 Eks ta oli piisavalt väsinud ka. Öötissi ta muidugi sai, aga tissi otsa magama ei jäänud. Nihverdas natuke suures voodis meie najal ringi. Siis tõstsime ta oma voodisse ja läksime ise teise tuppa. Nihverdas mõnda aega omaette – nüüd oskab ta ju ise alla laskuda, saab endaga hakkama. Vahepeal niutsus, siis hoidis Mees tal natuke kätt, aga tuli varsti ära. Ja laps jäigi ise magama.

Sügav rahulolu. Hea teada, et Plika on selleks nüüd natuke rohkem valmis – siis võib seda normaalset magama jäämist edaspidigi katsetada. Enne ei õnnestunud kohe üldse. Aga ta on ju alles üheksakuune ka. Aega on maa ja ilm 🙂