Hommik köögis

Plikale ei meeldi miskipärast, kui ma talle putru keedan – tuleb kööki ja viriseb nii kaua, kuni ta sülle võtan. Aga kuidas ma keedan putru, laps süles – tüütu, eks. Nii ma siis panengi ta tavaliselt pliidi kõrvale kapi peale istuma – tööpinda on nüüd ju küllalt, mahub lapski ära.

Mul on seal kaks purgikest – kaltsium ja tsink. Üks Plika lemmiktegevusi on nende purkide raputamine – ikka mõlemasse kätte ja siis vehib. Kunagi ammu õnnestus tal ühel purgil kaas ka pealt ära keerata, aga enam pole seda juhtunud. Üksi ma teda nende purkidega muidugi jätta ei julge.

Täna harjutas ta lisaks oma uut oskust asju millegi sisse panna. Võttis kausist apelsini ja pani selle potti. Võttis kausist tomati, hammustas tüki, sülitas välja ja pani nii tomati kui tüki potti. Siis pani kaltsiumipurgi ka potti. Võttis välja, sest seda oli vaja ju raputada. Siis pani jälle tagasi. Jne jne jne.

Lõpuks hakkas purke maha viskama. Esimesed paar korda tõstsin need üles tagasi, siis enam ei viitsinud. Viskas mõlemad maha, piilus nõutu näoga üle kõrge ääre, keeras siis ennast ümber ja lasi jalad rippu, et alla saada. Hull laps – see kapp on nii kõrge, et ta ei ulatu püsti seisteski ülemise ääreni.

Ah, aga pärast kolme kuud käputamist on ta ilma toeta seisma hakanud – ajab ennast püsti ja kõigub. Samme teinud veel iseseisvalt pole, aga ausalt öeldes ma ei tunne sellest puudust ka – nii on tal lihtsam silma peal hoida 😉