Plika tuli mulle hommikul vannituppa järele ja jäi sinna, kui tuppa tagasi läksin. Kui temast viie-kümne minuti pärast ikka kippu ega kõppu polnud, kahtlustasin halba ja läksin vaatama, mis toimub. Nagu näha, siis meie elamine ikkagi pole nii lapsekindel, kui ma arvasin…
Plika pole meie sellekohastele õpetustele vaatamata ilmutanud siiani mingit huvi millegi kuskile sisse panemise vastu – seni on ta asju ainult laiali loopinud. Ega’s midagi – vannitoa uks meil muidu kinni ei seisa, kui seestpoolt lukus pole, järelikult tuleb ennast ümber harjutada poti kaant kogu aeg kinni panema… Või loota, et see oli ühekordne juhtum.
Aga see on täiesti raudne laks, et kui laps kuskil kahtlaselt kaua vait on, siis tegeleb ta millegi keelatuga. Tegelikult ma teadsin seda muidugi ennegi.
🙂 Tyypiline 🙂 Meil ollakse tavaliselt ka katt- ja peadpidi potis kui korra korvale vaatad.
See on sul muidugi ilus lootus, et kaane kinnihoidmine aitab 🙂 Nüüd, kus ta teab, et seal selline vahva vesi on, kuhu asju hulpima saab visata, peab kaane vähemalt tabaga kinni panema 😀
Meie poiss ronis ükskord õega peitust mängides potti peitu (riided ilusti seljas muidugi). Ta oli küll pisut vanem siis kui sinu plika praegu. No ja kõige müstilisemaks jääb meie jaoks see, kuidas ta suutis suure telekapuldi nii sügavale toppida, et see lõpuks läbi torude kogumiskaevu jõudis.
See on ju teada värk, kui lapsed hästi vaikselt on, siis kindlalt tehakse pahandust 🙂
No nii südamest pole kohe ammu naernud 🙂
Mu õepoeg armastas vetsupaberit vetsupotti uputada. Tihti ikka rull korraga… Üsna mitu korda oli neil vets totaalselt umbes sellepärast. 🙂
mul on kahtlane tunne, et need on onu mäksi kingitud kummipardid, mida ta potis uputamise läbi surmata püüab 😐
Tõepoolest, need ON onu Mäksi kingitud pardid. Ja ilmselt ei suutnud ta otsustada, kas uputada või põletada, sestap ka tikud 😛