November 2009

(Rohelisemast) kehahooldusest

Kuna enamik kehahooldustooteid on mul pikaks ajaks olemas (ma lihtsalt ei viitsi neid tihti kasutada), siis pole ma organic toodete vastu selles vallas eriti huvi tundnud. No täna miskipärast tekkis huvi, nii ma siis veidike googeldasin ja lugesin. Ja sain targemaks ka.

Siit lugesin soovitusi, mis minu mugava eluviisiga väga sobivad. Lühidalt: less is more. Paljud ilutooted, mis tänapäeval saadaval, on mõttetud ning paljusid annab kasutada mitmeotstarbeliselt. Nt hea näokreem sobib ka silmaümbruse ja dekolteepiirkonna jaoks, pole vaja eraldi osta (silmakreemi olen ostnud, kunagi kasutasin usinalt, nüüd enam ei viitsi ammu). Hea näokreem sobib nii hommikul kui õhtul, pole vaja eraldi päeva- ja öökreemi. Hea kehakreem sobib lisaks nii käte- kui jalakreemiks ja tugevdab samas ka küüsi. Palsamist on mõttekas juuksed üldse ära harjutada (jajaa, ma olen kindel, et siinkohal saan palju vastuargumente inimestelt, kes väidavad, et nemad oma juustega never ever ilma ei saaks ja vbla on see tõsi, aga vähemalt hajus minu mure, kas ma äkki oma juustele karuteenet ei tee, sest mina pole seda kunagi kasutada viitsinud). Jne jne jne. Ühesõnaga piisab sellest, kui osta vähe erinevaid häid tooteid, mitte palju ja iga asja/kehaosa jaoks erinevad. Mulle sobib suurepäraselt, mind ajab see totsikute rohkus ahastusse.

Leidsin palju selleteemalisi raamatuid (Green Beauty Bible jm), millest mõne kindlasti kunagi endale soetan. Kui ma nüüd vaid teaks, milline parim on – lugesin kõvasti arvustusi, ikka nii kiideti kui laideti.

Nii ehk naa võin selle teema praegu kalevi alla panna ja oodata, kuni mul reaalselt midagi vaja läheb. Hetkel on kõike küllaga ja ülearugi:

  • Tesco 10p dušigeel on poole peal – no meil ei olnud siin ju esimene kuu üldse raha 😛
  • Neli erinevat šampooni on kõik kasutuses – kaks ökot, üks Eesti toode ja Nizoral. Tavaliselt on meil ainult üks šampoon, aga kuidagi juhtus nii, et kõigepealt ostsin sihtotstarbeliselt Loodusperest Lavera oma (peaaegu otsas), siis tahtsin Puhta Looduse dušigeeli osta ja võtsin hajameelselt hoopis šampooni (üle poole alles), siis leidis Iiris hotellist Green People’i šampooni ja tõi mulle, kuna tal endal oli olemas ja ma olin enne kurtnud, et tahaks vahutavat šampooni, ilma on rõve (ainult paar korda kasutanud). Nizoral sai kunagi Abikaasale ostetud, on peaaegu otsas.
  • Meresoolaga kehakoorijat on suure potsiku põhjas veel viieks korraks vähemalt, ilmselt rohkemakski – hea, kui tuleb meelde kord kuuski seda kasutada, nii et jätkub kauaks.
  • Puhastava savimaski totsikust on alles ca pool ehk 100 ml (ostsin kunagi oma kosmeetikult, salongitoode, peaks jubehea olema) – vaata eelmise punkti kommetaari, jätkub ilmselt igaveseks. Peaksin usinamalt maskitama.
  • Õökreem saab kohe-kohe otsa, päevakreemi on ka ainult purgipõhja ühes ääres – mõlemad Oriflame’i omad ja jube ammu ostetud. Kuna kasutan ainult pärast dušši, jätkub olemasolevast veel sellegipoolest kauaks.
  • Oriflame’i näopuhastusgeel on poole peal
  • Oriflame’i Milk&honey kehakreemi (mu lemmiklõhn) on terve totsik – üldse ei viitsi kasutada, ei mäletagi, millal viimati…
  • Oriflame’i jalakreemi on hiigelsuur tuub – peaaegu kasutamata ja kunagi ei tule meelde ka… Annaks hea meelega ära.
  • Oriflame’i silmaümbruskreemi unustasin Eestisse – ei mäleta, kas jäi Tartusse vedelema (ha, Annekas, võid ära kasutada sel juhul :D) või pakkisin ära või õnnestus ära anda.
  • Oriflame’i näovesi on poole peal
  • Oriflame’i kooriva näokreem totsik on poole peal
  • oriflame’i intiimpesugeeli pudel on poole peal
  • Üks peaaegu tühi Oriflame’i palsam seisab nukralt vannitoas, sest ma ei kasuta palsamit. Sai kunagi harja lahti kammimiseks soetatud (oh, olid ajad).
  • Oriflame’i silmameigieemaldist on õnneks ainult veerand alles – iga profimeigi maha võtmiseks läheb seda üksjagu, nii et kui paar korda veel meiki teha lasen, siis ehk ongi otsas.
  • Küünelakieemaldi ostsin enne siia kolimist Selverist, valisin olemasolevatest kõige loodussõbralikuma variandi – ei süvenenud, kas/kui öko päriselt on. Varbaküüsi ma soojal hooajal ju ikka lakin.
  • Tavalise deodorandi asemel on mul Maxim antiperspirant, mida kasutan harvemini kui korra nädalas – kui tunnen, et olen jälle higistama hakanud, panen uuesti. My ass, et ebatervislik – küll see higi pääseb muude kehapooride kaudu välja, see on kaugelt liiga mugav, et loobuda.
  • Üks lõhn on ka tegelikult, Avoni Rare Pearls. Sain vist ca viis aastat tagasi sünnipäevaks, kuna see oli ainus lõhn, mis mulle läbi aegade üldse natuke meeldinud on – ülejäänud on minu jaoks ühte auku pead valutama ajav jama. Ega ma sedagi eriti kasutanud pole, üle poole on alles – ei teagi, kas sai kaasa võetud või mitte. Kui vaja hästi lõhnata, eelistan mõnusat kehakreemi.
  • Meigiasjadest on mul kolm-neli huuleläiget, ripsmetušš, punane küünelakk, Eestis mingid silmameigi vahendid ka – kõik igivanad.
  • Tuli meelde külmkappi vaadata – seal on poolik päevituskreem, peaaegu tühi sunkissed lotion, kinnine näokreemipurk (ema andis, kui kurtsin, et mul hakkavad otsa saama, peaks suht hea kraam olema)… Ja tuleb meelde, et mul peaks kuskil veel emalt varuks saadud ja seni kasutamata näopuhastusgeel ja näovesi olema… Aargh!
  • Ahjaa, ja siis veel suur totsik suhkruvaha ning pudel vahuga, mis pärast vahatamist nahka rahustab ja karvakasvu aeglustab – Londonis kuluvad marjaks ära

Õah, kui palju asju sai – ma mõtlesin alguses lühidalt kirjutada, aga siis hakkas huvitama, kui palju totsikuid ma oma majapidamisest kokku leian. 20 alapunkti, millest osade all on veel mitu erinevat asja. Hirmus!!! No ja siis on ju tegelikult veel hambapasta, seebid, Abikaasa habemeajamisvaht, aftershave, lõhn… Ja kes teab, mis veel.

Oriflame’i tooteid on mul nii palju sellepärast, et olin enne Londonisse kolimist aasta aega ise konsultant ja hiljem Eestis olles tellisin Katsilt kõike, mis vaja – ei viitsinud poes valimas käia, liiga suur valik. Lõpuks tuli öko…

Ülalmainitud lingi all oli ka infokild, et keskmine Briti naine kasutab iga päev kahtteist erinevat kehahooldus/ilutoodet, mis sisaldavad umbes 125 erinevat kemikaali. Nendega võrreldes on mu list muidugi tagasihoidlik, igapäevaselt (st jahedal ajal pigem “ülepäevaselt”, duši all käies ja pärast seda) kasutan väheseid.

Igatahes andsin endale just lubaduse usinaks hakata ja kõik kreemid-koorijad kähku ära kulutada, et saaks uued ja rohelisemad osta. Pärast ootamatult avastatud ja meelde tulnud varusid lükkus see kõik muidugi veel kaugemasse tulevikku…

Abielust ja kooselust

Kui sain orkutis kirja, et annaksin oma hääle abielu toetuseks, siis mõtlesin – miks mitte, mina toetan abiellumist igati. Aga sinna lehele sattudes tekkis tõrge – andnuks ma hääle mehe ja naise vahelisele abielule, oleks mul olnud tunne, et olen samas andnud hääle samasooliste abielu vastu. Seega panin akna lihtsalt kinni ega mõelnud rohkem.

Aga kuna teema on viimasel ajal väga popp ja kõik kirjutavad, ma siis kirjutan ka.

Ma olen igati abielu poolt. Kui kaks inimest on kindlad, et nad on üksteise jaoks õiged, siis minu meelest on abiellumine igati õige tegu. Samas pooldan ma abielueelset kooselu – mina küll põrsast kotis ei ostaks. Eriline respect muidugi neile, kes süütutena abielluvad, see on tõeline julgustükk. Mul on ka üks selline sõber ja tema on küll väga õnnelik, nii et see võib ka toimida 🙂 Lihtsalt – mina tahan enne järele proovida. Seksi ja kooselu ja kõike. Kui pärast seda on inimene ikka veel ainus ja õige, siis on abiellumine mu meelest väga hea idee.

Samas… Mul pole absoluutselt mitte midagi nende vastu, kes otsustavad, et abielu pole nende jaoks. Ma ei arva, et nad midagi valesti teeks, see on ju igaühe enda asi.

Kui mängu tulevad lapsed, siis on abielu mu meelest iseäranis oluline. Ma usun, et lapsel on hea kasvada üles traditsionaalses perekonnas, kus kõigil on üks nimi.

Rasedus või laps ongi tihti abiellumise põhjuseks, või ehk oleks õigem öelda katalüsaatoriks? Paljudel on ju mõtted juba ammu, lihtsalt teoks saavad alles siis. Enne lapse sündi abielluda on paberimajanduse poole pealt kindlasti kõige lihtsam – siis tulevad sünnitunnistusele juba kõik ühe nimega. Samas ei soovi paljud (sealhulgas mina) suure kõhuga abielluda – eks see sõltub suuresti sellest, kui suurt pidu tahetakse, millal rasedusest teada saadakse. Pole ju mingi probleem abielluda enne lapse sündi, kui organiseerimisega kiiresti ühele poole saada ja kõht sobival aastaajal (Eestis siis suvel või selle ümbruses) veel liiga suur pole. Mõnda ei häiri kõht üldse… Kõik sõltub kõigest.

Saan aru ka neist, kel perekonnas lapsed olemas, aga pulmad lükkuvad majanduslikel põhjustel edasi. Kuni see aeg muidugi liiga pikaks ei veni. Esimestel eluaastatel pole lapsel igatahes emaga erinevast nimest sooja ega külma 😉

Ja otse loomulikult olen ma samasooliste abielude poolt. Mina ei usu, et homoseksuaalsus on haigus, mida saab välja ravida. Mina arvan, et see on sünnist saati geenides – inimestel on erinev juuste, silmade ja nahavärv, samamoodi seksuaalsus. Alati on enamused ja vähemused, aga ma pole kunagi aru saanud sellest, miks vähemusi nii tihti taga kiusatakse. Mulle ei lähe kuidagimoodi korda, mida inimesed oma magamistoas teevad, mind ei häiri samasooliste paaride avalikus kohas käest kinni käimine, õrnuseavaldused jms. Rõveduste vastu olen ma küll, jaa, aga rõvedalt ameleda võivad eri soost paarilised täpselt samamoodi.

On üks teema, mida ma pole veel enese jaoks selgeks mõelnud – samasooliste paaride ja lapsendamisega seotu. Ma olen vist pigem poolt, samas näen ka probleeme… Aga õnneks ei sõltu minu arvamusest midagi.

Üldiselt – minu p*rset see ei torgi, tehku igaüks täpselt nii, kuidas talle endale kõige paremini sobib. Aga siis peaks ka olema võrdsed võimalused, mida praegu kõigil paraku pole.

Ahjaa, kooselu seadustamine? Ma olen pigem vastu. See võiks olla hädaabinõu samasooliste paaride jaoks, kuni nende abiellumine pole lubatud, aga mis puutub mees-naine suhtesse, siis ilmalik abielu on lõppeks samamoodi tükk allkirjadega paberit, mis annab paarile seaduslikud eelised – kõik üleslöömine ja pidutsemine on sealjuures vaba valik, keegi pole kohustatud. Nii et ma ei näe mingit vajadust kooselu seadustamise järele, et niisama koos elavad paarid saaks abielupaaridega seaduse silmis võrdsed õigused. Kui te neid tahate, aga mitte pidu – minge registreerige ära. Võib ju samad nimed jätta, mitte sõrmuseid kanda, isegi mitte kellelegi öelda. Riigilõiv, paar allkirja, tükk paberit ja korras. Milleks asju keerulisemaks ajada ja uusi seadusi välja mõelda – aitab täiesti sellest, kui olemasolevasse seadusse kirjutada juurde klausel, mis lubaks samasooliste abielud. Niisama lihtne see ongi.

Unekool ja öine tiss

Kui Plika oli noorem, magas ta hulka paremini. Pärast esimesi raskemaid nädalaid (mis olid rasked eelkõige sellepärast, et ta keeldus kohati lihtsalt õhtuti magama jäämast – kui ükskord  poole öö ajal jäi, siis magas pikalt, aga meie olime selleks ajaks ammu kutupiilud ja magamatusest närvilised) oli tavaline see, et ta sai tissi korra öö jooksul ja teist korda varahommikul, vahel jäi öinegi kord vahele.

Ja ma ei tea, millal see muutus, aga juba kuid on nii, et ta jääb kaheksa-üheksa paiku tissi otsas magama ning tavaline on see, et ma pean enne kesköö paiku ise magama minemist teda (korduvalt) tissiga rahustama, sest ta lihtsalt hakkab läbi une nutma ja muudmoodi rahule ei jää – ilma tissita ärkab lõpuks lihtsalt üles. Paremal juhul magab ta üle kesköö, aga millalgi öösel tuleb ikka nutt, kolib mu kõrvale voodisse ja saab öö jooksul x korda rahustuseks tissi. Halvemal juhul saab ta seda tissi juba kolm korda enne keskööd ja siis veel mitmeid kordi.

Ma pole kunagi olnud väga magamata ega ahastuses, minu jaoks on olnud mugavam talle tiss suhu toppida, et asjaga võimalikult kiiresti ja valutult ühele poole saada – ma saan ju samal ajal ise edasi magada.

Aga seda ma muidugi tean, et ega see kõik normaalne pole. Et tissi otsas magama jäämine pole hea (ehkki pudeliga oleks muidugi veel palju hullem) ja et öösel ta absoluutselt süüa ei vaja, lihtsalt loll harjumus.

Päeval jääb ta 12 paiku lõunaunne ka alati ainult tissi otsas, kui just väljas pole – sel juhul enamasti käru rappumine toimib ka. Ehkki vahel lihtsalt karjub, kuni kuskile istun ja tissi annan, kusjuures ta ei pruugi isegi siis kohe magama jääda, aga pärast tissi kärru pannes joriseb ehk paar minutit ja siis magab.

Ühesõnaga ma olen nüüd otsustanud, et tänu mitmetele põhjustele on aeg drastilisi ümberkorraldusi teha. Ma ei taha üldse tissitamist täielikult lõpetada – see on mõnus ja lapsele kasulik, pooleteistaastaseks saamiseni võiks kindlasti… Aga ma tahan, et ta magaks öö läbi oma voodis ja et ta jääks iseseisvalt magama, nii öösel kui päeval. Tissikordi võiks jääda ööpäeva 1-2 – ma ei olegi otsustanud, millal need olema peaks. Hommikul ja õhtul? Ainult hommikul? Ainult õhtul?

Üks on kindel – traditsioonilist unekooli mina ei tee. Ei tee ja ongi kõik! Minu meelest on lapse “välja nutta” laskmine ebainimlik, olgu see siis pealegi ainult kolm-neli õhtut, nagu nad lubavad. Selle kolmest õhtust võivad tema alateadvusesse ei tea mis probleemid jääda. Ei pruugi, aga võivad – keegi ei tea. Pole mõtet tulla rääkima, et minu lapsed kõik unekooli läbinud ja pole neil häda miskit. Esiteks – kunagi ei saa 100% kindel olla, teiseks – ma lihtsalt ei taha sellega riskida, lapsed on ju erinevad. Või kui soovite, siis ma olen lihtsalt ise nii nõrganärviline ema, et ei suuda südant kõvaks teha ja oma lapsel nutta lasta. Laps EI peaks nutma, arvan ma. Nutt on lapse ainus kommunikatsiooniviis, see on ainus viis anda mõista, et midagi on valesti. Mina ei suuda nuttu ignoreerida.

Hoopis teine asi on muidugi see, kui ta niisama joriseb või häälitseb – seda tehku nii palju, kui kulub, see mind paanikasse ei aja ega rahustama ei kutsu, lapsel vaja ju ennast välja elada. Aga jorinal ja hüsteerilisel nutul on suur vahe.

Ma olen nüüd lugenud foorumeid ja värke, seal on ka läbiv unekooli teema. Õnneks leidsin vihje Elizabeth Pantley raamatule “Nututa uni” ja vot selle kavatsen ma kohe osta (haha, eBays lõppeb üks oksjon kolme päeva pärast).

Senikaua, kuni raamat käes, ma lihtsalt teoretiseerin ja mõtlen, kuidas võiks õigem olla. Ma olen seda meelt, et last peaks vähehaaval ümber harjutama, et kogu protsess valutumalt läheks. Aga ei mina tea, kui tihti ta öösel sööb, et neid kordi siis järjest vähemaks jätta. Ise mõtlen praegu, et kui saaks kõigepealt kuidagi öise söömise ära võõrutada (ikka ühe ropsuga), hiljem tissi otsas magama jäämise… Ideaalis annaks ma lapsele tissi nii kaua, kuni tal ise soovi ja huvi on (ja loodaks muidugi, et seda huvi jääb järjest vähemaks ning see kaoks üldse enne kaheseks saamist) – Kessu plika puhul toimib see väga hästi. Aga no tal on üldse musterlaps, õigemini Kessu on ilmselt tunduvalt usinam ema, kes viitsib nats rohkem vaeva näha, et lapsele õigeid kombeid külge õpetada 😛

Luti võiks me pmst üldse minema visata – kui Plika vähegi närvis on, siis ta seda suhu ei võta, niisama ei vaja ammugi. Lutiketi närimine rahustab ehk veel natukeseks, see on vähemalt põnev. Pudelist sai ta kunagi ammu paar korda RPA-d ja hiljem vett, nüüd on ammu ainult nokaga tass ja vesi, ei kavatse hakata talle õhtul mingit sooja piimalurri andma. Öötiss oleks okei, kuni ta veel tissi saab, aga ta võiks seda ärkvel olles süüa ja siis ise magama jääda. Kui see ei õnnestu, olen nõus ka öötissi ära jätma, võib ju selle asemel hommikul saada.

Ja mis teema selle lutipudelikaariesega on? Olen kuulnud nii seda, et rinnapiimal on mingil määral hambaid puhastav toime, kui ka seda, et tissi otsas magama jäämine põhjustab samamoodi kaariest. Veel üks põhjus, miks ma tahan sellest kombest lahti saada. Aga kui ma olen tal õhtul hambad ära pesnud, siis ei tohiks ju peale vee enam midagi juua anda? Või tissi tohib? Või ma peaks enne öötissi andma, siis hambad pesema, siis magama panema… Oeh. Keeruline. Teadus 😀

Ühesõnaga ma ootan oma raamatut. Seniks võite te kõik nõu anda, kuidas last ilma nututa öisest söömisest võõrutada ning iseseisvalt magama jääma õpetada.

Jälle kodus

Reis oli väga tore, ehkki ilm pani veidike näkku. Aga ausõna, ma ei viitsi tänagi rohkem kirjutada, hirmus väss on peal. Kirjutamise vaim on hetkel puhkama läinud, mina kaalun hoopis arvutivabamat elu – eBay sõltuvusest vaja üle saada, üleüldse tahaks rohkem lugeda ja heegeldada ja lapsega tegeleda ja…

Nii et kui vaimu peale ei tule, siis saab blogis vaiksem periood olema. Elame-näeme.

Scroll to Top