No nii palju, et neile saaks asju seletada ja neilt asju küsida – nii, et nad ARU saaks.
Näiteks öelda, et istu nüüd rahulikult paigal, siis emme saab küüned ruttu ära lõigata, see ei ole valus ega midagi – kui sa just metsikult ei rabele, siis võid haiget saada küll.
Näiteks öelda, et tee nüüd suu lahti, hambad tuleb ära pesta. Seletada, et hambaharjaga tuleb mööda hambaid libistada, mitte seda närida. Et kui ei taha ise pesta, siis tehku vähemalt suu lahti ja lasku mul seda teha, mitte ärgu karjugu ja tirigu hambaharja enda kätte, et siis pasta mu hommikumantlile määrida ja hambaharja varre otsa närima hakata.
Näiteks küsida, miks ta ei söö. Kas see toit ei maitse või pole lihtsalt nälg? Ja kui ei maitse, siis mida selle asemel pakkuda võiks?
Sest ausalt öeldes mul on kopp suht ees. Lapsest, kes vingerdab ja karjub, kui ma üritan tal hambaid pesta või küüsi lõigata. Lapsest, kes ei võta kapsalisi enam suu sissegi, kui need just väikese või ja juustuga läbi segatud pole.
Aga muidu on ju lill. Harjutab viimased nädalad paari sammu kaupa käimist, täna tõusis esimest korda ise kükkis asendist püsti (hiljem küll jälle ainult toe najal, aga siiski). Lemmikmäng on selline, et mina istun põrandal, ajab ennast mu najal püsti, mina liigun veidi eemale, tema astub mõned sammud minu poole, potsatab istuli, naerab, ajab ennast uuesti püsti, mina liigun jälle eemale, tema astub jälle paar sammu, kukub ja naerab… Ja nii lõputult.
Käputada meeldib nii, et põlved pole maas ja jalad on sirged. Naera puruks!
Tead, see "aru" sõltub rohkem lapsest endast, kui vanusest. Minu praegu viiene on eluaeg olnud selline laps, kellele peab keelud-käsud ära põhjendama, siis on vägagi koostööaldis. Lihtsalt ei tohi või ära tee pole kunagi mõju avaldanud.
Samas kolmene ei aktsepteeri mingit põhjendust. Ainuke asi, mida aktsepteerib on piisavalt kõva hääl ja siis ka kärgib ise ka vastu. Ainuke asi, mida ise põhjendusena kasutab on; aga mina tahan -ei taha. Ja nii on nad mõlemad olnud praktiliselt sünnist saati.
Sinu seisukohast – mitte kunagi. Teismeline pole vanema jaoks arukam kui imik. Minu ema peab endiselt vajalikuks mulle igal kohtumisel öelda, et ma liikluses ettevaatlik oleks.
Küll aga küsib laps varsti endalt sama küsimust. Millal mu emmel aru pähe tuleb? Nii et ma võin õhtul telekat vaadata, üksi õue mängima minna, poisi pool ööd veeta ilma emmepoolse hüsteeriata?
A täpsemalt teemasse – umbes kaheselt. Siis tekib põhjus-tagajärg seostele ajaline mõõde juurde (kui ma NÜÜD olen hea laps, saan VARSTI kommi).
A seniks võta lõdvalt. Kui laps kapsast ei söö, siis anna talle miskit muud, mitte ära stressa “ma pean lapsele kapsast söötma! ma pean pean pean pean!”.
aru sõltub teadagi keeleoskusest 🙂
ja pisut mõtlemisoskust seejärel tuleks kasuks.
kuni lapsel pole veel oluliselt ei üht ega teist, peab ema oma tarkust kasutama. väga rahulikult mõistagi. 🙂
Kuulge, ärge ajage asja liiga keeruliseks ja sügavaks. Hetkel tahaks ma lihtsalt teada, millal mul on lootust Plikal normaalselt hambaid pesta või küüsi lõigata, ilma et ta mulle põhjusetult vastu hakkaks ja sellega meie mõlema elu raskemaks teeks 😀
Küüntelõikamiseks tuleb mingi uus ja huvitav vidin kätte anda. Hambapesuks – kaks harja, ühega mängib laps (ja võib seda enne-pärast närida palju kulub), teisega mürad sina. Mitte et ma ise lapsel küüned lõigatud saaks, a ma näen, et mõni saab 🙂
Su sissekande pealkiri oli “millal aru pähe tuleb”, mitte “millal küüsi saab lõigata”. Mida küsid, sellele vastame 🙂
öeldi ju sulle, et kaheselt. ainult aastake ongi veel jäänud. 🙂
Veel AINULT aasta karjuvat ja rabelevat last, teravaid küüsi ja kinnipigistatud suud…
*peksab pead vastu seina*
😛
küünte lõikamise ajaks pane juutuubist mõni lõbus video. võin msn-is linke saata, plika lemmikuid. meil üksvahe nii käiski küünte lõikamine.
aga hammastega – kaks harja on hea mõte. koos hammaste pesemine on hea mõte (noh, et näeb kuidas asi käib ja jäljendab). kui muidu ei saa, siis tulebki karjumisega pesta. pesemata ka ju esi saa. meie käsime lapsel AAAA öelda, see teeb talle nalja ja saamegi hambad pestud.
Jõudu!
HAA! suvaline pingviinimultikas, mis Baby TV otsingu alt tuli ja küüned on lõigatud.
Mis hammastesse puutub, siis eks me õhtul näe.
jah, 2-2,5 umbes, siis saad hakata seletama/põhjendama 😉
Ma võin oma kogemusest öelda, et kui arukest natuke tulema hakkab, siis tuleb kohe ka ei-periood ja mina-mina-mina-periood sinna otsa. Ja see on mõnes mõttes veel hullem kui see mitte-arusaamise-periood 😛
kaheselt õpib rääkima kolmeselt mõtlema. Aga see ise mõtlemine teeb osad asjad hoopis keerulisemaks.
Aga üldiselt kõik need asjad su loetelus tulevad väga erineval ajal. Ja sööke, mida ta ei söö tuleb ikka juurde pigem. Sest kapsas juustuga kõlab ju täitsa hästi ;).
Aga hambapesu võib vabalt ka olla harja närmine. Eriti kui sa pärast üle teed. Ja pastat ma enne aastat üldse ei pannud.Arst ei soovitanud.
Aga küüntelõikust ei salli ka minu 8ne ja 6ne. Ma ootan kuni nad ise hakkavad lõikama.
Mul on 1.5-aastane. Hambaid pastaga hakkasin alles natuke aega tagasi pesema. Eks ta rohkem närib seda harja ja sööb pastat. Pärast puhta märja harjaga laseb natuke rohkem "pesta". Aga ega see ei olegi oluline. Praeguses vanuses on tähtis, et lapsel saab selgeks hambapesu režiim, s.o igal õhtul-hommikul toimub pesemine ja punkt.
Söömise osas tuli meil tagasilöök siis, kui ma ise enam talle sööki sisse ei toppinud, vaid julgustasin last ise sööma. Nüüd võetakse igast toidust paar ampsu ja kõik. Ei viitsi süüa! Sonkida on põnevam. Loodan, et see faas saab varsti mööda…
Kessu, ma ka paluks neid video-linke.
Mul kaks last, nende pealt ütlen julgelt, et kahesega on võimalik asju arutada küll. Muidugi juhtub ka seda, et ta kuulab su tähelepanelikult ära ja hüppab siis röökides porilompi siputama 🙂
Mina lugesin hambapesu ajal lapsele enda väljamõeldud luuletusi, lapsel oli huvitav ja kuna tegemist on rütmis loetava ja riimuva asjaga…siis tekkis huvi.
Ükski hambapesu ei möödunud ilma luuleta…kui nüüd hästi pingutada ehk tuleb mõni rida meelde ka…
Sööbik, Pisik
vanad semud
ehitasid maja
leivast, saiast,
siirupist,
sinna kuhu vaja….
Oh, seda "aru" saad veel natukene aega oodata kannatlikult 😉
Laps väljendab ennast iga päevaga aina rohkem, aga ikkagi Sa temast ei pruugi aru saada. Ja püsivusega nii väikestel on probleeme veel pikalt 😛
Kel rohkem, kel vähem 🙂
Lapsevanemaks olemine on keeruline töö 😀
kellel lapsega probleeme, kellel peniga. küüsi ei anna lõigata, näriks kõike… a vat söögiga ei ole probleemi – labradorid söövad kõike.
Minu jaoks on ka just see 1 ja 2 vaheline aasta keeruline, parast seda laheb kergemaks. Siis hakkavad toimuma loomulikult loplikud labiraakimised, aga kui nutikas olla, saab hakkama 🙂
Kuusi loikame meie ka teleka ees ja hambapesu ajal vingerdas alguses jubedasti aga nuud laseb rahulikult. Ma pesen ainult veega ja paar sekundit…
Me pesime hambaid nii, et Laura hõõrus minu harjaga minu hambaid ja mina siis pesin tema omi, lõbus oli mõlemal.Kusjuures kordan uuesti, et minu praegune viiene on beebist peale just põhjendamist ja rahulikku seletamist tahtnud, ei olnud vaja mingit kaheaastaseks saamist. Pigem on praegu nii, et põhjendab ise oma lollusi mingi tema arust väga tähtsa asjasga ja siis sina peksad pead vastu seina, sest, noh, seletas ju asja ilusasti ära, kuidas sa siis keelad või karistad.
Kaur, ma saatsin Sulle meili. 🙂
Muideks sormekuusi saab koige paremini loigata kui laps magab.
Muig, ma mõtlesingi ennist, millal keegi seda pakub. Kui Plika väiksem oli ja rohkem magas, siis sai sel ajal küüsi lõigatud küll. Nüüd, ainsa lõunaune ajal, ei viitsi enam mässata. Mul parematki teha 😀
Isiklik laiskus, mis muud. Õnneks Youtube ajab asja ära.
Minu laps arkaks kull kuuneloikamise peale ules. Telekaga on lihtsam.