2009

make a beeline for someone or something – 

Fig. to head straight toward someone or something.

Igal juhul, olles taaskord natuke targem, hakkasin ma mõtlema, kui tore oleks, kui mul oleks arvutis üks KORRALIK inglise keele sõnastik. Mitte et ma ei saaks kõiki väljendeid netist kätte, aga oleks ju mõnusam ja lihtsam, kui mul oleks olemas programm, kust ma saaksin kõikvõimalikke tähendusi otsida ja ka näiteks hääldusi kuulata. Mis tähendab, et see peaks olema otse loomulikult Oxfordi sõnaraamat, kuivõrd ükski eesti-inglise variant pole nii hea.

Ma elasin esimese ülikooliaasta koos inglise fili tudengiga ja mäletan, et tema Oxford Dictionary online-versioon nõudis iga natukese aja tagant uuesti CD arvutisse panemist – eks ikka just täpselt sellepärast, et seda piiramatult teistega jagada ei saaks. Nojaa, see selleks.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, kuidas tahaks inglise keelt edasi õppida. Ma küll suhtlen täiesti vabalt, saan lugedes kõigest aru ja kirjutan korrektselt, aga kindlasti on mul veel kuhjaga arenguruumi – sõnavara laiendada, keerulisemat grammatikat meelde tuletada jne. Igasuguste eessõnade kasutamise koha pealt vajaks ma eriti värskendamist – ma panen neid küll enamasti alateadlikult õigesti, aga vahel pean Google’ist kontrollima, mis mingi väljendi puhul kõige õigem on jne.

No ja siis ma arendasin oma õppimise mõtteid edasi – et eesti keelt tahaks ka kangesti süvendatult õppida. No ma ju praegugi valdan seda väga hästi, aga nagu hiljutine test näitas, siis mitte perfektselt ning hea meelega käiks nö eesti keele tunnis, nagu need kooli ajal olid… Eesti keele tunnis kõrgemal tasemel 😀 Et saaks igasugu harjutusi teha ja reegleid meelde tuletada (ma pole neid küll kunagi suuremat teadnud, olen lihtsalt alati loomulikust peast kõik õigesti kirjutanud). Põnev ju!

No ja siis ma jõudsin korra isegi selleni, et mul on tasuta kõrgharidus veel saamata 😛 Ja vaatasin korra TÜ kodukale. Ja avastasin, et nad on kujundust muutnud. Ja jõudsin üsna kiiresti selleni, et esiteks ei oleks mul lapse kõrvalt eriti aega kolm aastat päevases õppes käia (aga kaugõppes pole tasuta kohti, muidugi peaks üldse tasuta kohale saamiseks riigieksamid ka uuesti tegema, sest minu 75 kirjandi ja 78 (või oli 81? ei mäleta, ei viitsi järele vaadata) inglise keelega ei pääseks nagunii kassi saba allagi), teiseks ei huvita mind ei eesti ja soome-ugri keeleteadus ega ka inglise keel ja kirjandus.

Ma nimelt elasin koos ühe inglise fili ja kahe eesti fili tudengiga – mind huvitab mõlema eriala puhul ainult ja rangelt praktiline pool, ma ei taha kuuldagi näiteks inglise kirjandusest. Ega ka eesti keele alustest. Ja ma mäletan, kuidas nad pidid seal mingeid jaburaid raamatuid lugema ja jaburaid töid tegema. Ei tahaks ise seda kõike.

No ja siis ma vaatasin Tartu keeltekooli kodulehte ja mõtisklesin, kas minu inglise keel võiks olla kesktase või kõrgem kesktase. Ja vaimustusin mõttest, et võiks ju õppida ka prantsuse või saksa või vene keelt. Olen nende kõigiga mingil ajal alustanud – kaheksa aastat prantsuse keelt keskkoolis, kamaluga vene keelt nii põhikoolis kui ülikoolis, lisaks kaheaastane praktika Tallinna klienditeenindussfääris, saksa keele algkursus ülikoolis, kus õppejõud mind mõnitas, sest ma ei viitsinud kunagi varahommikul loengusse minna ega jaganud üldiselt suurt midagi 😀

Siinkohal tundub olevat sobilik mainida seika ülikooli vene keele kursuselt, kus ma ka eriti midagi ei jaganud ja absoluutselt iga grupitöö puhul, mis omavahelist rääkimist eeldas, õppejõu pärimise peale, kuidas meil läheb, talle alati “daa, daa, otšen harašoo” vastasin. IGA kord. Ta lihtsalt loobus lõpuks küsimast. Eksamiks oli vaja läbi lugeda venekeelne raamat ja sellest õppejõule jutustada – kuna mu eesti filis õppiv korterinaaber pidi oma vene keele loengus sedasama tegema, kirjutasin lihtsalt tema lühikokkuvõtte ümber ja lugesin õppejõule ette. Ja sain kokku B. Oli vist Harry Potter või miskit, ei mäletagi. Ma pole siiani ühtki Harry Potterit lugenud, ükskõik millises keeles 😛

Pips igatahes naerab ennast siiani pooleks, kui meie vene keele loeng jutuks tuleb. Aga näe, sellest hoolimata sain vajalikud väljendid Ülemiste keskuses töötades üpris kiiresti selgeks – usun, et võin siiani vene keeles fototehnikat müüa, kui vaja oleks, ehkki olen viimase kahe aastaga muidugi palju unustanud.

No aga siis ma jõudsin lõpuks muidugi selleni, et 2500 krooni 50 tunni eest küll eriti maksta ei tahaks, ehkki Maris tuletas meelde fakti, et igasuguse keele ükskõik millisel tasemel õppimine ongi nagunii ropult kallis. Ja ei, ma ei taha ka ise õppima hakata, ma pole selleks piisavalt distsiplineeritud – tahan just kohal käia, kus saaks grupiga suhelda ja kodutöid teha ja et keegi kogu aeg mu laiska p*rset torgiks 😛 Motivatsioon, noh!

Keelte õppimine on muidugi lõputu unistus, sest lisaks kõrgtasemel inglise ja heal tasemel vene ja prantsuse keele valdamisele tahaksin ma ideaalis osata suhtlustasandil veel saksa ja hispaania keelt, kuna neid räägitakse maailmas nii palju, soome keelt, sest naabrite keele mõistmine tuleks ikka kasuks, rootsi keelt, sest õeke elab Rootsis jne jne jne. Noo, eks me aastakümnete pärast näe, kui palju ma päriselt jõuan 😉

No ja lõpetuseks jõudsin ma veel selleni, et raamatupidamine huvitab mind ka endiselt hirmsat moodi – ja sellega on nii, et ilmselgelt oleks alustuseks kõige targem järgida Krissu soovitust võtta raamatukogust mõni vastavasisuline raamat ja sealt põhitõdesid tudeerida. No ja pikemas perspektiivis võiks ennast juba töötuna arvele võtta, et siis ehk tasuta kursusele pääseda vms, sest maksta ju jumala eest ei taha. Aga see on siiski tulevikumuusika, hetkel piisaks raamatust küll.

Jah, ma olengi alati selline veidrik olnud – keskkooli ajal olid mu lemmikained eesti keel ja matemaatika, kunas näiteks kirjandusest ma suuremat ei hoolinud, ajalugu, bioloogiat ja füüsikat vihkasin, keemia oli põnev ainult alguses, kuni ma sellest aru sain (noh, nagu matemaatika), aga läks õige pea vastikult keeruliseks ja ei meeldinud enam üldse, geograafia oli päris põnev… Selline veider humanitaari-reaali hübriid.

Aga need keeled, need keeled. Need ei anna mulle kohe sugugi rahu. Kus ja kuidas saaks Tartus võimalikult soodsalt oma inglise või eesti keelt putitada?

Või kas keegi oskab äkki soovitada mõnd asjalikku ja konkreetset raamatut, mis võimalikult loogiliselt ja lihtsalt raamatupidamise põhitõdesid õpetaks?

Närune lugu, kust see õpihimu nüüd korraga tuli. Läheks üle, elaks jälle oma rahulikku elu edasi 😛 Aga kangesti tahaks natuke ajurakkudelt tolmu pühkida, kuskil käia, ennast arendada… Lapsega kodus on küll tore, aga vahel tahaks ju välja saada ja midagi teistsugust teha. Et oleks lapsest eraldi ka mingi elu.

No küll ma lõpuks midagi välja mõtlen. Ma loodan.