Seisab
2009
Mööbeldaja
Siin korteris on kerged toolid, millest Plika jõud ka üle käib. Köögis sileda põranda peal lükkab ta neid alati ühest ruumi otsast teise ja protesteerib nördinult, kui näiteks laud ette jääb ja edasi ei saa. Täna lükkas toas ka ühe tooli külili ja siis keset tuba. Kuidas ta selle viimasega täpselt hakkama sai, seda ma ei tea – vaip peaks ju piisav takistus olema. Igal juhul oli tool enne seina juures laua ääres ja nüüd keset tuba Plika mänguasjade keskel. Peaasi, et lõbus on, eks 😉
Õeke sõitis täna hommikul tagasi Rootsi, nii et me oleme nüüd üle pika aja Plikaga kahekesi kodus. Ja fotokas töötab, mis mul siin ikka targemat teha. Tegelikult on hirmus uni, sest ärkasin veerand kaheksast (see ei lähe arvesse, et ma hiljem veel tunnikese tukkusin :P) – tahaks siiasamasse päikeselaiku kerra tõmmata ja magada. Tõenäoliselt panen siiski hoopis Plika magama ja lähen hommikusööki tegema… Kõht koriseb.
Hommik köögis
Plikale ei meeldi miskipärast, kui ma talle putru keedan – tuleb kööki ja viriseb nii kaua, kuni ta sülle võtan. Aga kuidas ma keedan putru, laps süles – tüütu, eks. Nii ma siis panengi ta tavaliselt pliidi kõrvale kapi peale istuma – tööpinda on nüüd ju küllalt, mahub lapski ära.
Mul on seal kaks purgikest – kaltsium ja tsink. Üks Plika lemmiktegevusi on nende purkide raputamine – ikka mõlemasse kätte ja siis vehib. Kunagi ammu õnnestus tal ühel purgil kaas ka pealt ära keerata, aga enam pole seda juhtunud. Üksi ma teda nende purkidega muidugi jätta ei julge.
Täna harjutas ta lisaks oma uut oskust asju millegi sisse panna. Võttis kausist apelsini ja pani selle potti. Võttis kausist tomati, hammustas tüki, sülitas välja ja pani nii tomati kui tüki potti. Siis pani kaltsiumipurgi ka potti. Võttis välja, sest seda oli vaja ju raputada. Siis pani jälle tagasi. Jne jne jne.
Lõpuks hakkas purke maha viskama. Esimesed paar korda tõstsin need üles tagasi, siis enam ei viitsinud. Viskas mõlemad maha, piilus nõutu näoga üle kõrge ääre, keeras siis ennast ümber ja lasi jalad rippu, et alla saada. Hull laps – see kapp on nii kõrge, et ta ei ulatu püsti seisteski ülemise ääreni.
Ah, aga pärast kolme kuud käputamist on ta ilma toeta seisma hakanud – ajab ennast püsti ja kõigub. Samme teinud veel iseseisvalt pole, aga ausalt öeldes ma ei tunne sellest puudust ka – nii on tal lihtsam silma peal hoida 😉
Vaikus majas – kuri karjas
Plika tuli mulle hommikul vannituppa järele ja jäi sinna, kui tuppa tagasi läksin. Kui temast viie-kümne minuti pärast ikka kippu ega kõppu polnud, kahtlustasin halba ja läksin vaatama, mis toimub. Nagu näha, siis meie elamine ikkagi pole nii lapsekindel, kui ma arvasin…
Plika pole meie sellekohastele õpetustele vaatamata ilmutanud siiani mingit huvi millegi kuskile sisse panemise vastu – seni on ta asju ainult laiali loopinud. Ega’s midagi – vannitoa uks meil muidu kinni ei seisa, kui seestpoolt lukus pole, järelikult tuleb ennast ümber harjutada poti kaant kogu aeg kinni panema… Või loota, et see oli ühekordne juhtum.
Aga see on täiesti raudne laks, et kui laps kuskil kahtlaselt kaua vait on, siis tegeleb ta millegi keelatuga. Tegelikult ma teadsin seda muidugi ennegi.
Fotod on päästetud!
Õekese arvuti, mis ennist mu vigase mälukaardi peale formatit teha soovitas, ei lugenud seda täna kõigepealt üldse välja, aga siis läks läbi ime õnneks ja saime pildid kätte. Juhhei! Ühtlasi sain talt jõuludeni ühe mälukaardi laenuks ning kui Rootsi läheme, saan ühe teise päris endale. See mure siis ka lahendatud, jumal tänatud – ma tundsin ennast täiesti poolikuna, kui ei saanud vajadusel igal minutil pilti teha.
Aga kraamin siis kõik lagedale, mis välja tuli.
Pärast küürimist näeb meie köök välja selline:
Pärast Plika nihverdamist nägi elutuba ükspäev välja selline (no meil on hetkel ainult üks väiksemat sorti kummut, kuhu meiegi riided ära ei mahu, nii et lapse riided on kohvris ja see kohver lahti jätta oli suur viga…):
Trepi piire polnud eriti lapsekindel, nüüdseks on sellele papp ette tõmmatud. Ei näe just eriti esteetiline välja, aga vähemalt turvaline…
Ühel esimestest päevadest, kui ma polnud jõudnud veel kogu elamist lapse vaatenurgast kriitilise pilguga üle vaadata, avastasin Plika vannitoast lõbutsemast:
Ühel hommikul:
Plika Primarki saak:
Need sukkpüksid olid eelmise pildi tegemise ajal juba jalas:
Mu äge vaarikapunane sviiter. Pildi peal tegelikkusest väheke lillam. Otsisin täna sinna juurde sobivat värvi kaelaehet, aga ei leidnudki – kõik olid kas sutsu liiga roosad või sutsu liiga lillad. Aga oi, sviitri värv on sellegipoolest lihtsalt parim – sihuke… Punaka alatooniga fuksiaroosa. Täpselt selline, nagu mulle meeldib.
Oh, ja siis ma ostsin täna kaks peavõru 😀 Claire’sis on lõpuks ometi aru saadud, et kõik inimesed polegi ümmarguse peaga, nii et need on täitsa parajad ka. Üks on harilik must, aga ma ei suutnud sellele pildil olevale ka vastu panna – mul on (punaste) lipsukeste suhtes täielik nõrkus – ühed Primarkist ostetud bokserid on ka lipsuga, lihtsalt niii nunnud.
Ja viimaseks mu Camdenist ostetud ülicool jakk, mis mind siiamaani iga kord seda vaadates rõõmust hõiskama paneb. Meenutuseks kõrvale ka too, mille mai lõpus ostsin. Siis ei olnud valik nii suur, ostsin toonastes oludes parima ja olen seda palju kandnud ka. Aga see, mis ma nüüd sain, on lihtsalt super – täiesti perfektne! See on pikem, katab naba ilusti ära, käised on hästi pikad, kapuuts on palju lahedam kui tavaline ja värvid sobivad mulle ka paremini – külmad erksad toonid.
Kui ma neid jakke nüüd koos vaatan, siis tegelikult on need ju suhteliselt erinevad – ühist vaid nii palju, et mõlemad on värvilised jakid ja pärit Camdenist. Nii et eks ma kannan ikka mõlemat edasi… Aga uus on siiski kõige lemmikum 😛
Pärast aasta aega kestnud vegetatsiooni Eestis on mind tabanud täielik shoppamisvaimustus – ega ma ei võtnud siia nagunii palju riideid kaasa, sest lihtsalt ei mahtunud ja kuna pole nii ammu midagi uut ostnud, siis on tunne, et kõike on vaja. No ma olen ju naine ja garderoob vajab ikka aeg-ajalt värskendust. Halb on see, et praegu kulub raha mu Eesti arvelt. Ma olen sellegipoolest rahul – olen küll suht palju ostnud, aga võrdlemisi soodsaid asju.
Värviarmastus on täiega tagasi tulnud. Kui vahepeal kandsin ainult punast ja musta või mustvalget, siis nüüd on punase-musta kombinatsioonid küll endiselt lemmikud ja mustvalge meeldib ka, aga vaatan kõiki teisi värve lisaks. Türkiissinine on viimaste aastate lemmik, fuksiaroosa samuti. Lisaks kaitserohelisele olen teisigi rohelisi märkama hakanud ja isegi teatud tooni lilla tundub äge. Rohelisevaimustus oli mul viimati keskkooli alguses ja lilla vaimustus keskkooli lõpus… Ja pastelltoonid võite ahju visata 😛
Lisaks on mul mingi naiselikkuse periood. Liiale ma sellega siiski pole läinud – näiteks ehteid ostes võib kõik peenikese hõbeketi otsas rippuvad jublakad, tagasihoidlikud kivid, väikesed kõrvarõngad ja bling-blingi rahuga kõrvale jätta – mina tahan ikka suurt, silmatorkavat ja värvilist. Suured värvilised pärlid ja kivid on ägedad. Aga seelikud ja sukad ja mantlid ja viisakad kingad ja…
No on kohe vajadus uusi asju osta ja ilus olla. Olen nii kaua kodus istunud, tahaks kapist välja tulla. Ilmselt on London süüdi 😛