2009

Lühikokkuvõte

Eile trippasime Tootingus – õeke tahtis Primarkist veel midagi osta, mida Croydoni omas polnud, mina sain Plikale bodyd.

Täna käisime Vera Cruzis hommikust söömas, saatsime siis Abikaasa Plikaga koju tagasi ja läksime Camdenisse, kus muuhulgas üle pika aja Riinat nägin, kes lühiajaliselt Londonis peatus, et siis edasi Aasiasse minna.

Põhimõtteliselt võin enese üle uhke olla – ostsin ainult ühe asja, väga vahva värvilise jaki, mis on väga sarnane kevadel ostetule, ainult veel ägedam. Kunagi näitan kindlasti pilti ka. No ja siis ostsin veel hiinakat… Ja värskelt pressitud apelsinimahla… Ja My Village’i maitsvat smoothiet, mille Ly meile valmistas. Njah.

Aga siis helistas Iiris ja ütles, et tal on pärast tööd Oxford Streetile asja ja kuna Kadi tahtis teda näha, siis mõtlesime, et miks mitte, travel card tuleb nagunii täis, võime sõita. Ja läksimegi. Ja mul on nüüd kaks paari uusi teksasid Dorothy Perkinsi tall sectionist – tumesinised ja mustad, skinny cut 😛 Oh, ma armastan Londonit – nii hea, kui on olemas pood, kuhu minusugune inimene saab alati minna ja kindlalt parajate pükstega lahkuda. Maksin nende kahe paari eest kokku £35. Jällegi, Eestis 600 krooni eest kahte paari teksapükse ei saaks – õigemini mingisugused saaks küll, aga kindlasti mitte nii pikki.

Ja siis me istusime veel pubis, sõime ja jõime siidrit mustsõstrasiirupiga ning rääkisime juttu.

Koduteel passisime vähemalt 20 minutit Brixtonis ummikus ja ootasime siis veel kodu lähedal mõttetult kaua mingit teist bussi, nii et jõudsin koju veerand tundi pärast seda, kui Abikaasa oli Plika magama pannud. Ilma öötissita. Pärast seda, kui ma olin viimased kaks tundi lapse järele igatsenud ja ootasin kangesti, et saaks teda sülle võtta ja nunnutada ja tissitada ja… Oeh. Ma olin nii pettunud.

Aga mis seal ikka. Peaksin hoopis õnnelik olema, et Plika on juba nii suur tüdruk ja saab ilma emata magama jäädud 🙂

Ekstaas

Shoppamine on raske töö, ma olen kohe täitsa väsinud 😛

Käisime täna õekesega Primarkis. Esimest korda elus juhtusin ma sinna ajal, mil masse polnud ning juhtumisi oli mul isegi päriselt shoppamise tuju. Ma pole kunagi varem Primarkis midagi riietusruumis proovinud, sest seal on alati sabad poolde saali, olen seni teiste riiete peale proovimisega hakkama saanud. Mõningaid asju aga nii proovida ei saa, seega võtsin täna ette suure rinnahoidjashoppingu. Korjasin kokku kõik, mis välimuselt vähegi meeldisid, kokku kaheksa erinevat mudelit. Enamik 36B, mõned õnnestus leida ka 38B. Ja muudkui proovisin ja proovisin – osa olid väikesed, osa ei sobinud lõikelt, osa olid mittemidagiütlevad… Aga mõned said täiesti super.

Jajaa, ma leidsin täpselt sellise rinnahoidja, millest ma terve eelneva elu unistanud olen – kuna mu rinnad on praeguseks jälle suht normaalmõõtudesse kahanenud, on raseduse ajal soetatud rinnahoidjad suured ja dekolteed enam eriti pole. Aga vaat nüüd leidsin tõepoolest ühe rinnahoidja, mis teeb ka nii väikestest ja külje peale kasvanud rindadest ilusa push upi, see tõepoolest ON võimalik. Ma olen seitsmendas taevas! Ja kahene pakk maksis kõigest £6 (kurss on hetkel ~17, nii et Eesti rahas siis 102.-) – kas Eestis üldse kuskil 50 krooni eest rinnahoidjat saaks, ah?

Nii et mul on nüüd kaks musta täiesti siledat push up rinnahoidjat ja üks eriti ilus valge, mida ma ei raatsinud ostmata jätta (oma ainsa valge pluusi andsin küll Pipsile, aga on plaanis uus muretseda, siis kulub ära). Oleks rohkem ostnud, aga hoidsin ennast tagasi – mul on nimelt rinnahoidjatega selline kiiks, et milliseid ma ka kokku ei ostaks, lõpuks kannan ikka ainult kõige lihtsamaid ja siledamaid musti, teised seisavad kapis.

Lahedaid boksereid ja püksikuid ostsin ka neli paari, hinnad kõikusid 50p ja £2 vahel. Siis sai veel neli paari ihuvärvi kummiga sukki ja kaks paari musti mustriga sukkpükse (kõik £2) – sukki pole KUNAGI liiga palju, sahtel peab alati pungil olema, neid ju ikka kulub (ma olen maniakk, ma tean). Ja siis üks ilus vaarikapunane pikkade käistega sviiter (£5) ja kaks komplekti müts-sall-kindad, ühesugused mustad ja valged. Need olid sihukesed hästi lihtsad, soonikkoes, aga pärlid olid peale kleebitud, mis andis just sellise nunnu naiseliku efekti, nagu mulle meeldib. Ega see akrüül kauaks kenaks ei jää ja pärlid hakkavad raudselt ära kukkuma, aga vähemalt olen mõnda aega ilus. £9 ühe komplekti eest tundus alguses kallis, aga kui Eesti rahasse ümber arvutasin, siis leidsin, et 163 krooni on ju suisa odav. Naljakas, tavaliselt arvutan Eesti rahas kallina tunduvaid asju naeladesse ümber, et need odavamad paistaksid, seekord siis vastupidi.

Plikale ostsin £5 eest kolm tudukombet, £4 eest üheksa paari sokke ja £7 eest kuus paari sukkpükse. Lühikeste käistega bodyd oleks pidanud ikka ka ära ostma, ehkki need tobedad pastelltoonid mulle närvi käivad. Tal pole nimelt hetkel pea ühtegi bodyt, kõik on väikeseks jäänud. Pikkade käistega bodysid siinmaal vist üldse ei tunnistata, otsisin ja ei leidnud. Oeh, peaks mingi second handi otsima või kellegi, kes tahaks väikseks jäänud riietest lahti saada, Primarki bodyd on nii igavad ja seal on piiratud valik, teised poed on kallimad, nii et uuelt osta ei raatsi ja esialgsel pealevaatamisel ei paistnud ka näiteks Nextis midagi ägedat olevat. Miks nii vähe bodysid ja nii palju pluuse, bodyd on ju palju mugavamad… Kellelgi pole 80 suuruses riideid üle, help?

Õeke sai kah igast träni.

Igal juhul jubetore päev oli. Shoppaks aga veelgi, andke ainult odavaid poode.

(Mhm, raha on vähe küll, aga ma ei ostnud kogu Eestis elatud aasta jooksul rohkem riideid, kui ühe 39-kroonise kampsuni ja kaks 400-kroonist mantlit, oleks vaja garderoobi värskendada. Natuke võib ju endale lubada.)

Äh, ja otse loomulikult tegin ma teile oma ostudest ka pilte, aga mälukaart pillub arvutisse pannes erroreid ja tahab formatit, ehkki fotokas on pildid näha. Tõmbasin paar-kolm taastamisprogrammi – üks ei hakanud tööle, teine ei leidnud midagi, kolmas skännib alles. Mul on sihuke tunne, et mu arvutil pole kaardilugeja p*rses vaid hoopis kaart ise on – eks ta ole juba raugaeas ka, üle kolme aasta vana ja pidevalt aktiivses kasutuses. Need pildid õnneks midagi VÄGA erilist pole, aga ikkagi tahaks kätte saada (ostudest oleks suva, eks, aga mul on seal Plika pilte ka), nii et katsetan kõikvõimalikke meetodeid. Krt, et fotoka kaabel kadunud on, sellega ehk saaks…

Uued pulmapildid

Nagu ma mainisin, oli Andresel ilupildistamisel ja laulatusel abiline kaasas ning täna jõudsid Heili tehtud pildid lõpuks minuni. Mis ma oskan öelda – kaks fotograafi on ikka parem kui üks! Pulmateema oligi seoses Londoni asjatamistega tahaplaanile jäänud, nüüd sai jälle meenutada ja imeilusaid pilte ja vahvaid hetki ja… Ohh 🙂

Seekord tuli palju musipilte ja Plikaga pilte ja mõned huvitavad lähivaated ja… Kui nüüd veel onu pildid ka kätte saaks (tal oli kah suur kaamera, sealt võib nii mõndagi põnevat tulla), siis saaks külalistele suure veebialbumi lõpuks ära teha. Ja siis endale pärisalbumi. Ohh 🙂

Progress

Sain eile kõik asjad lahti pakitud – riided on esialgselt olemasolevatesse kappidesse ära paigutatud, hunnik pisemat sodi kuhjub kappide peal ning ootab oma järge (loe: et elamisse tekiks veel mõni riiul või kummut). Voodist pole siiani miskit kuulda, aga ehitasime väljavisatud diivani allesjäänud detailidest endale põrandale suure ajutise magamisaseme, nii et Iirelt-Stenilt laenatud õhkmadrats jäi õekesele, kes täna õhtul kohale jõudis.

Põhiline aur kulus eile ja täna köögi koristamisele, nüüd on ilus-puhas-korras. Vannitoa klattisin ka ära – nii vähekest, kui seal teha oli. Pärast kolmepäevast hädaldamist, kui keeruline see on, pani Abikaasa vannitoa ukse veerand tunniga ette.

Nüüd on pikk nimekiri asjadest, mis on puudu. Kui kellelgi siinkandis (West Norwood, SE27) elutseval inimesel peaks olema üle pajalapid, köögikäärid, keskmise suurusega kausid, normaalse suurusega tassid, lapsevann või nii suur pesukauss, kuhu üks titt istuma mahuks, sõel, mille sees oleks hea makarone jms kurnata, mõni suurem pott ja pann või tekke ja patju, kummut või riiul või lahtikäiv diivan… Siis me võtaks tänuga vastu 😉

Paneks mingeid pilte ka, aga minu arvuti mälukaardilugeja ei tööta, Abikaasa arvuti aku peab pool minutit ja voolujuhe andis otsad. Tellisime uue, aga maailma kõige kiiremini funktsioneeriva organisatsiooni auhinna nominent Paypal teeb ühte kuradi ülekannet teatavasti kaheksa päeva. Ootame rõõmsalt.

Aga muidu on lill.

Kuidas maailm muutub värviliseks

See on teada-tuntud tõde, et nälg teeb inimesed tigedaks. Mina lisaks siia veel külma, kuna ma olen lihtsalt lootusetu külmavares. Kui mul on külm ja/või nälg, siis see surmab igasuguse tegutsemistahte.

Hommikud on hetkel enamasti sellised, et enne, kui Plika lõunaunne jääb, ei toimu siinmajas miskit asjalikku – Abikaasa läheb tööle, mina keedan Plikale putru, söödan teda (mhm, see võib kokku ka umbes tunni võtta, kui mitte rohkem – vahepeal on vaja ju ringi nihverdada :D) ja passin siis arvutis, kuniks ta ära väsib ja magama jääb. Siis on mul pidu ja hommikusöök, pärast seda võib asjalikuks hakata.

Täna hommikul oli mul nagu tavaliselt külm, keerasin aga temperatuuri kõrgemaks, alles tüki aja pärast jõudis kohale, et küte tuleks enne kapist sisse ka lülitada, ainult seina peal nupu keeramisest ei piisa 😛

Nüüd, pärast kohvi ja võileibu, on kõht täis, meel hea ja tahaks kõigile hõisata, kui ilus on elu. Lähen kähku koristama, enne kui laps üles ärkab.

Scroll to Top