2009

Veelkord sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head

Ma pole mitte kunagi kirjutanud seda blogi kasusaamise eesmärgil – peamised põhjused on ikka puhas kirjutamise rõõm ja soov mäletada ka aastate pärast, kuidas asjad kunagi olid. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on hakanud mu blogi mulle täiesti juhuslikult “kasu” tooma.

Ma olen erinevatest toredatest juhtumistest varem korduvalt rääkinud, tänast postitust panid mind kirjutama kaks kõige uuemat.

Esiteks eelmises postituses mainitud pulmakutsed – kümme või viisteist minutit hiljem potsatas mu postkasti meil, mis ütles, et teeme ära – anna ainult kontakt, kellele kutsed viia. Ja tõepoolest, nii lihtne oligi 🙂

Teiseks eile mainitud abi seoses tõlkimise-apostillimisega – üks mu lugeja, kes töötab tõlgina, seletas vabatahtlikult ja palumata kõik selle jama lahti ning pakkus kõigele lisaks tasuta tõlke- ning asjaajamisteenust. Andsin talle täna tunnistused ning sain paari tunni pärast tõlgitud ja kinnitatud koopiad kätte, pidin vaid notari kinnituste eest maksma ja aitäh ütlema.

See kõik on lihtsalt nii nii nii tore 🙂 Ja selle peale tahaks ma ise ka kohe teisi inimesi rohkem aidata. Eks ma olen alati nõu jaganud, kui keegi miskit küsib ja mul midagi asjalikku öelda on. Vahel on õnnestunud ka mõni vastuteene teha. Aga teate, ma ausalt tahaks rohkem teistele midagi nii toredat teha, nagu minuga siin viimasel ajal üpris tihti ette tuleb.

Nii et ma üritan nüüd ise rohkem silmi lahti hoida, et panna tähele rohkem juhtumeid, kus minust võiks kasu olla. Ja tahaksin julgustada ka kõiki oma lugejaid – kui on mõni teema, millega ma saan teid aidata või midagi teha… Siis küsige julgelt!

Lõpetuseks ikka seesama nending: mulle nii meeldib, et inimesed on ilusad ja head 🙂

Üritan ise ka ilus ja hea olla.

Tänase päeva tarkusetera

Ilu nõuab ohvreid, laisa inimese ilu nõuab eriti suuri ohvreid.

Ehk siis ma polnud umbes kaks-kolm kuud Pärnusse jõudnud ega bikiinidepis käinud, te võite lihtsalt ette kujutada seda siunamist ja vandumist, mis täna mu kosmeetiku juurest kostus. Minu suust siis ikka, temal oli suht suva 😀

Nüüd olen tagasi Tartus, kõik iluprotseduurid on õnnelikult selja taga. Käisin üle pika-pika aja (no aasta-kaks on kindlasti möödas) näopuhastuses, lasin kulmud ära kitkuda, depilatsioon kõikvõimalikest kohtadest ja pediküür ka veel. Homme õhtul teeb Kats maniküüri ja siis olengi ilus valmis. Enne pulmi ju võib, suisa peab.

Teisipäeval käisin proovisoengus ja väga äge sai. Nüüd tuleb veel ainult pärlitega juukseklamber leida… Ja kõrvarõngad ja käevõru (sry, Geily, olin terve õhtu nii kinni, et ei jõudnud sinuga rääkida, nüüd pean siis lihtsalt ise hakkama saama ja midagi poest leidma). Noh, homme on terve päev aega. Tähendab, kõik see aeg, mis jääb üle järgmistest asjaajamistest: seelik laenutusest ära tuua, korsetile järele minna, tort ja alkohol peokohta toimetada (ahjaa, šampus on ju ka veel ostmata), autokaunistuseks valget linti osta (roseti sain, aga seal paela polnud, Tiimaris maksis 50 m 75 krooni, ei ole just nii palju vaja… Otsime aga edasi) ja veel mingeid asju osta ja arutada ja…

Aga see kõik on ju tehtav, suisa käkitegu mõnede muude asjadega võrreldes, näiteks kahenädalase etteteatamisega Eesti elu kokku pakkimise ja Londonisse kolimisega. Aga kui järele mõelda, siis on seegi suisa naeruväärselt hästi laabunud, nii et kurta küll kuidagi ei saa.

Ülehomme on pulmad. Päris jabur!

PS. Kallid sõbrad, tuttavad ja muidu lugejad. Kes tahaks mulle homme printimisteenust osutada? Sain laululehed valmis ja tuvastasin, et need võiks häda pärast isegi tavalisele paberile printida, ei jää foto koha pealt väga lainetama ja emal oli isegi värviline kassett täis, aga tal oli mingi vana Word, kus polnud ühte kirjastiili ja sellepärast jäi asi Pärnus tegemata.

Ühesõnaga umbes 40-45 (ma eeldan, et paari/pere peale läheb üks… Või peaks rohkem tegema?) kahepoolset mitte väga tiheda kirjaga, aga see-eest väikese värvilise fotoga A4 paberit oleks vaja hädasti kuskil välja lasta.

EDIT: Ja ongi kõik korraldatud. Suur-suur tänu Kristelile printimise eest ning Marisele voltimise ja kohaletoimetamise eest!

Kuidas ülikooliharidus ennast ära tasub

Väiketrükiste loengust on näiteks kasu laululehtede tegemisel. Mitte et ma ei oskaks niisamagi Wordi kasutada, aga mul oli üks hea põhi valmis, sain teksti sinna kopeerida ja kerge vaevaga korda teha.

Nüüd on ainult mure, millele printida (seal on üks väike foto, nii et tavaline koopiapaber jääb vist liiga õhukeseks) ning kus printida – foto nõuab värvi, emal on siin… Tegelikult on värviprinter, aga niru ja ma ei tea, kas kassett on hetkel täis… Ja see võib poole pealt tühjaks saada… Ja mul pole sobivat paberit.

Ah, vähemalt on kujundus valmis. Homme tuleb värske peaga ülejäänu suhtes kindlasti mõni asjalik mõte.

Siiski täitsa kerge

Konsultatsiooni käigus Eesti Londoni saatkonna konsulaarnõunikuga selgus, et originaale apostillida pole siiski vaja, kui keegi just tungivalt ei nõua (ilmselt ei nõuta), seega kõigepealt notariaalselt kinnitatud tõlge (saan homme) ning reedel apostillimine justiitsministeeriumis (teeb ema). Ja ongi korras. Palju kära eimillestki 😛

Raha läheb muidugi üksjagu, aga tänu toredatele inimestele ja kokkusattumustele palju vähem, kui oleks võinud minna. Loodetavasti ei tule ülejäänud kolmele välja saadetud kirjale selliseid vastuseid, mis võiksid praeguse situatsiooni jälle ümber mängida. Küllap nad seal saatkonnas ikka teadsid, millest rääkisid.

Apostillimise “rõõmud”

Lendan järgmise nädala reede hommikul, nii et sel päeval enam asjaajamiseks aega ei jää, hiljemalt neljapäeval peab kogu paberimajandus korda saama.

Abielu- ja sünnitunnistuse tõlkimine osutus keerulisemaks, kui oskasin arvata. Kujutasin ette, et otsin mingi tõlkebüroo ja ütlen neile, et mul on notariaalselt kinnitatud tõlget vaja ning paari päevaga tehakse asi ära. Khm, jah.

Õnneks kirjutas mu Londoni-plaanide postituse peale üks tõlkebürood omav blogilugeja, kes arvas täiesti õigustatult, et mul pole aimu, kuidas asjad tegelikult käivad ning valgustas mind natuke, kuna on oma töös selle teemaga palju kokku puutunud. Oi, ma olen talle selle eest ütlemata tänulik.

Ühesõnaga… Notariaalselt kinnitatud tõlkest ei piisa, dokumendid on vaja veel apostillida. Seda saab teha erinevates ministeeriumites kindlatel vastuvõtuaegadel, mis pole mitte iga päev. Abielutunnistus ja sünnitunnistus on alaliselt kasutatavad dokumendid, neid saab apostillida siseministeeriumis. Kõigi ministeeriumide ühised apostillimise vastuvõtuajad on E, K, R 10-12 (dokumentide vastuvõtmine) ja 15-16 (kätte saamine). Riigilõiv on 230 krooni ühe dokumendi kohta. Pärast apostillimist tuleb dokument koos apostilliga lasta ära tõlkida (120-350 kr sõltuvalt lk hinnast) ja kui tegemist pole just vandetõlgiga, veel notariaalselt kinnitada (240 kr (+KM?) ühe dokumendi kohta, lisaks teenustasu 25-250 kr tõlkebüroole, kui lased notariaalse kinnituse osa neil endil korda ajada).

Jättes kõrvale fakti, et kui ma oleks selle info päev varem saanud, oleksin võinud kauemaks Tallinnasse jääda ja dokumendid täna sisse viia, siis kõik senine on veel lihtne, nüüd tuleb see kurikuulus aga – MÕNED välisriigid nõuavad kõigele sellele lisaks veel notariaalselt kinnitatud tõlke apostillimist, mida teeb justiitsministeerium. Ehk siis topelt käimist (kõigepealt ühte ministeeriumisse, siis tõlkebüroosse (ja vajadusel notarisse), siis teise ministeeriumisse) ja riigilõive.

Justiitsministeerium ei teadnud, kas UK puhul on teistkordset apostillimist vaja. Siseministeeriumis ja UK Tallinna saatkonnas ei võetud telefoni, ehkki kell oli alles neli, nii et saatsin neile küsimuse meili teel. Igaks juhuks saatsin sama kirja ka Eesti Londoni saatkonda ja Eurese UK peaspetsialistile. Üks neist neljast, ma siiralt loodan, oskab mu küsimusele vastata.

Positiivse poole pealt nii palju, et justiitsministeeriumi andmetel ei pea dokumente isiklikult kohale viima. Kui siseministeerium mulle meilis kinnitab, et neil on samamoodi, saan dokumendid emale kaasa anda – ta läheb reedel nagunii Tallinna, saab esimese apostillimise kaelast ära. Tõlkimise ja kinnitamisega seoses pakuti mulle õnneks abi, selle saab ka järgmise nädala alguses tehtud. Siis jääb ainult küsimus, kas ma pean need dokumendid veel kolmapäevaks Tallinna saatma, et keegi hea hingega sõber viitsiks justiitsministeeriumi uksi kulutada või ma pääsen sellest.

Põnev, põnev. Nii palju siis sellest ühest telefonikõnest kell kolm. Süüa pole siiani jõudnud, ei kotlette ega küpsiseid. Nüüd kohe lähen ka. Ehk laps magab veel, et saaksin rahus süüa ja näiteks ajalehte lugeda või midagi.

EDIT: Ja Eesti saatkonnast Londonis juba vastati ning lubati lahkelt veel küsimusi esitada. Saan ehk teiste asjade koha pealtki targemaks 😀

Scroll to Top