Konsultatsiooni käigus Eesti Londoni saatkonna konsulaarnõunikuga selgus, et originaale apostillida pole siiski vaja, kui keegi just tungivalt ei nõua (ilmselt ei nõuta), seega kõigepealt notariaalselt kinnitatud tõlge (saan homme) ning reedel apostillimine justiitsministeeriumis (teeb ema). Ja ongi korras. Palju kära eimillestki 😛
Raha läheb muidugi üksjagu, aga tänu toredatele inimestele ja kokkusattumustele palju vähem, kui oleks võinud minna. Loodetavasti ei tule ülejäänud kolmele välja saadetud kirjale selliseid vastuseid, mis võiksid praeguse situatsiooni jälle ümber mängida. Küllap nad seal saatkonnas ikka teadsid, millest rääkisid.
Kas te olete põhimõtteliselt juba abielus? 🙂
Põhimõtteliselt küll, jah – saime kirikuõpetaja nõusse ning andsime allkirjad eile ära, piisavalt olulise põhjusega on see lubatud.
Aga see kolm minutit mind küll kuidagi abielunaisemaks ei teinud, nii et õnnitlused palun jätta laupäevaks 😉