Millal lastele veidi rohkem aru pähe tuleb?
No nii palju, et neile saaks asju seletada ja neilt asju küsida – nii, et nad ARU saaks.
Näiteks öelda, et istu nüüd rahulikult paigal, siis emme saab küüned ruttu ära lõigata, see ei ole valus ega midagi – kui sa just metsikult ei rabele, siis võid haiget saada küll.
Näiteks öelda, et tee nüüd suu lahti, hambad tuleb ära pesta. Seletada, et hambaharjaga tuleb mööda hambaid libistada, mitte seda närida. Et kui ei taha ise pesta, siis tehku vähemalt suu lahti ja lasku mul seda teha, mitte ärgu karjugu ja tirigu hambaharja enda kätte, et siis pasta mu hommikumantlile määrida ja hambaharja varre otsa närima hakata.
Näiteks küsida, miks ta ei söö. Kas see toit ei maitse või pole lihtsalt nälg? Ja kui ei maitse, siis mida selle asemel pakkuda võiks?
Sest ausalt öeldes mul on kopp suht ees. Lapsest, kes vingerdab ja karjub, kui ma üritan tal hambaid pesta või küüsi lõigata. Lapsest, kes ei võta kapsalisi enam suu sissegi, kui need just väikese või ja juustuga läbi segatud pole.
Aga muidu on ju lill. Harjutab viimased nädalad paari sammu kaupa käimist, täna tõusis esimest korda ise kükkis asendist püsti (hiljem küll jälle ainult toe najal, aga siiski). Lemmikmäng on selline, et mina istun põrandal, ajab ennast mu najal püsti, mina liigun veidi eemale, tema astub mõned sammud minu poole, potsatab istuli, naerab, ajab ennast uuesti püsti, mina liigun jälle eemale, tema astub jälle paar sammu, kukub ja naerab… Ja nii lõputult.
Käputada meeldib nii, et põlved pole maas ja jalad on sirged. Naera puruks!
