Moosijutt

Mainisin, et ostsime My Village’ist kolm purki moosi, kuna kodused moosivarud olid just paar päeva tagasi lõplikult otsa saanud ja kui Plika oma putru järele jätab, siis mina seda ometi ilma moosita ei söö 😛 Meie valik tundus ülimalt ahvatlev: ploom, mustikas ja traditsiooniline vaarikas. Paraku pidin aga pettuma.

Vanaema ploomimoos oli jumalik! Aga see… Mittemidagiütlev. Söödav, suvaline, magus võie.

Mustikamoos maitses nagu mustsõstramoos, mis ei maitse mulle üldse, pole kunagi maitsenud. Mul puuduvad igasugused mälestused selle koha pealt, kas ma üldse kunagi varem (paremat) mustikamoosi saanud olen – äkki polegi ja lihtsalt eeldasin, et maitseb sama hästi kui mustikad ise.

Nii juhtuski, et vaarikamoos, mis sai võetud rohkem igaks juhuks, on ainus, mis neist kolmest mulle tõeliselt maitseb, ehkki pole vähimatki kahtlust, et söödud saavad kõik.

Üks moosine mälestus tuli selle peale meelde – kunagi algklassides oli meil klassiõhtu, kus igaüks võttis kaasa purgi moosi, neile pandi siis numbrid külge ja me kõik sõime moosisaiu ja hindasime mooside headust. Minul oli toona kaasas vanaema tehtud kreegimoos ja ma olin hämmingus, et jõudnud sellega pingereas kuskile 😀 Minu meelest oli see samuti jumalik. Aga no aukirjad said ikka traditsioonilised maasika- ja vaarikamoosid.

Ma olen vist suhteline moosisnoob. Maasikas ja vaarikas on väga head – eriti toormoosina, sügavkülmast, aga ka keedetud kujul. Vanaema (pole oluline, kelle vanaema – minu, Abikaasa, Marise) tehtud ploomi-, kreegi- ja kirsimoosid on sama suured lemmikud. Õunamoos meeldib ka väga, aga samas on see kuidagi nii tavaline, et kui on valikut, valin alati mõne noist eelmistest. Õunamoosi oli meie kelder lapsepõlves alati täis, ilmselt sellepärast 🙂

Aga muud moosid mulle väga ei imponeerigi. Segumoosid võiks minu poolest üldse olemata olla, puhas maitse on parim. Sõstramoosid ei meeldi. Pirnimoosi koha pealt on eelarvamus – pirne armastan, aga moos on minu arvates magus löga. Häda on selles, et ma jällegi reaalselt ei mäleta, kas ma olen üldse kunagi pirnimoosi saanud 😀 Apelsinimarmelaad (on vist pigem selle nime all, kui moos?) ei meeldi eriti, virsiku- ja aprikoosi omad on sama söödavad nagu too viimati ostetud ploomimoos – hädaga saab söödud, koju ei ostaks.

Mulle ei meeldi liiga marmelaadised, kõva konsistentsiga moosid. Samamoodi ei meeldi mulle liiga vedelad, kompotitaolised moosid. Õige moos on vanaema moos 😛 Selline mõnus, paraja koostisega – nii, et ei jää lusikasse kinni ega tilgu, saab mõnusalt saiale või koogile määrida.

No ja ideaalis tuleb igasugune moos minu jaoks ikkagi keldrist, mitte poest. Eestis varusime ju talveks omajagu maasikat-vaarikat sügavkülma… Need sai enne äraminekut ära söödud, ära kingitud, osa jäi uutele üürnikutele. Oh jah.

Mis seal ikka. Küll mul on oma elu jooksul veel piisavalt aega moose varuda. Ehk hakkan neid kunagi isegi keetma! Hetkel tundub see muidugi väga ketserlik mõte, ma tean… Aga mul on siiski oma tulevase usinuse suhtes kõrged (ja vbla põhjendamatud) ootused 😛