Rõõm, aina rõõm

Ma juba olen kord sellist tüüpi, et otsin väikeseid asju, mille üle rõõmustada. Suuri muidugi ka.

Plika magama jäämine jätkuvalt – lõunauni oli tal täna 12-13.15, kuna ta jäi autos magama ja ärkas hiljem kärus üles. Söögiajad läksid täitsa metsa – hommikupuder oli nagu tavaliselt, poole kahe paiku näsis autos hunniku riisiküpsiseid, neljast sai kodus kartuliputru, seitsme ajal sõi viinamarju, paar banaanibeatoonikest (mingi ökovärk, ostsime prooviks, väga maitses) ja jogurtit ning oligi kõik. Hea küll, üks päev ju võib. Igatahes, magamisest pidin ju tegelikult rääkima – pool kümme panin ta oma voodisse ning magas kahe minutiga.

Söömisrindel on ka edusammud – tahab järjest rohkem ise süüa. Hommikupudru sööbki enamasti ise, muude toitudega on nii, kuidas juhtub. Aga igatahes tahab ja harjutab. Nii saab varsti asja ka.

Potitamisega pole just erilisi edusamme, aga siiski, üks kord läks jälle õnneks. Nüüdseks skoor siis kolm. Proovime usinamad olla. Note to self: lärmimasin tuleb poti alt ära kangutada, see ehmatab Plikat ja tekitab ilmselt pigem vastumeelsust.

Mina olen hakanud rohkem süüa tegema. Õigem oleks ehk öelda, et rohkem köögis viibima? Koos on mõnusam. Nii et kas teeme koos süüa või Abikaasa teeb süüa, mina samal ajal koristan ja pesen nõusid, ühesõnaga assisteerin.

Või siis tänase näitel – mina tegin kooki, tema kapsarulle. Kook peaks kohe-kohe valmis saama, kapsarullid lähevad pärast seda ahju.

Küpsetamine pakub mulle järjest enam pinget. Igal nädalal tekivad uued ideed, mida laupäevasel poeskäigul oma püsivarudesse juurde muretseda, et need võimalikult mitmekesised saaks ja kõikvõimalike küpsetiste koostisosad käepärast oleks. Tänane skoor on näiteks toorjuust (mul läks aega, uurimist ja googeldamist, et selle ingliskeelne nimetus üles leida – cream/soft cheese), järgmine kord tahaks pähkleid ja rosinaid ning erinevaid külmutatud marju varuda.

Viimastel päevadel käib meil Abikaasaga aktiivne mõttevahetus leidmaks “oma asja”, mida Eestis ajama hakata. Täna tekkis esimene idee, millest mu meelest võib tõesti asja saada. Sellest ei ela alguses kindlasti ära, aga ma usun, et perspektiivi on ja tulevikus… Kes teab. Loodan, et saame selle käima. Loodan, et tuleb veel mõni sama hea või veel parem idee.

Viimastel õhtutel olen kõhus ilmeksimatut toksimist tundnud. Eile sai Abikaasa ka esimesed müksud kätte.

Nii see eluke siin veereb. Vaikselt ja mõnusalt. Eks muresid on ka, aga nendest mõtleb võimalikult vähe. Head asjad on ju paremad 🙂