Suisa kuritahtlikult laisk
Miskipärast ärkasin täna hommikul äärmiselt virilas tujus – no teate küll, sellises, et mitte midagi teha ei viitsi.
Hea küll, virisesin natuke, katsusin siis aga asjast üle olla ja tegutsemisega tuju paremaks muuta. Koristasin otsustavalt kõik ära, sain Plikale ilusti pudru antud ja endale võileivad-kohvi ära tehtud… Aga arvuti taga istudes ja hommikust süües hiilis viril laiskus jälle ligi.
Sellest tulenevalt jäi Plikaga õues käimata ja hommikumantli sain alles viis minutit tagasi seljast ära. Ja ma isegi ei üritanud Plikale sooja lõunasööki teha – andsin lihtsalt kama. Ta pool ajast nagunii enne und eriti ei söö, noil puhkudel saab ülejäänu lihtsalt üles ärgates õhtuooteks.
Tegelikult pole laiskus ju midagi hullu, ma võin seda endale lubada. Aga minu jaoks on suur vahe, kas tegu on mõnusa või virila laiskusega 😀 Praegu tunnen ennast halvasti, et õues ei käinud ja pea ka valutab eilsest saati ja… Pähh.
Eile oli see-eest mõnusa laiskuse päev – vihmane ja unine, üldse ei üritanudki millegi asjalikuga hakkama saada – no hea küll, kooki küpsetasime ja süüa tegime, ülejäänud päeva passisime mõlemad arvutite taga, mina lugesin raamatut ja… Milleks need puhkepäevad siis on, ah? 😛
Et rangelt võttes pole mingit häda, eks. Kodu sai hommikul korda, praeguseks on Plika selle muidugi mõnevõrra sassi ajanud, aga tuppa laiali pillutud asjade tagasi panemine ja paari musta nõu pesemine võtab mult max 10 minutit. Ja TEGELIKULT võiksin Plikaga pärast und ka välja minna… Tegelikult olekski normaalne kaks korda päevas õues käia.
Brrrh.
Ma nüüd lähen võtan tüki kooki ja tassi piima ja loen raamatut.
