…siis võiks neid seitse ka olla, nagu Abikaasa järjekindlalt nõuab.
Plika on lihtsalt nii lahe! Jah, potistreik endiselt, viimase poole aasta jooksul pole kümnele sõnale midagi lisaks õppinud jne jne, aga ta muutub iga päevaga järjest osavamaks, saab nii palju rohkem aru, talle saab juba igasugu asju seletada, nii et ta mind ka kuulab…
Ühesõnaga jah, mis ma siin seitsmest räägin, ootaks kõigepealt ära, et esimene rääkimagi hakkaks. Kahese rasket iga ja nii edasi. Mida suuremad lapsed, seda suuremad ja keerulisemad mured ju. Aga praegu tundub küll, et andke aga minna.
Eile öösel, kui Maris ja Abikaasa poole kahe paiku koju jõudsid, polnud kellelgi und. Kolme paiku alles sättisime magama. Plika hakkas just see hetk voodis läbi une vigisema, nii et Abikaasa tõstis ta natukeseks suurde voodisse. 95% ajast magab Plika hommikuni oma voodis, aga nood mõned korrad ta lihtsalt on nii nunnu, et ei raatsi kuidagi voodisse tagasi panna, jätame enda vahele magama. Eile rääkisime Abikaasaga sosinal ja naersime millegi üle. Plika hakkas läbi une ka naerma. See pani meid veel rohkem naerma ja Plika naeris ka edasi. No niiviisi täitsa kõva häälega ja laginal, üles ise kordagi ei ärganud. Nii me siis kõõksusime kõik kolmekesi naeru käes.
Hommikul ärkasin kell pool kaheksa selle peale, et Plika oli mulle näkku roninud 😀 Lõhnadest tulenevalt ei olnud aega voodis uneleda, kiiremas korras vannituppa mähet vahetama ja peput pesema… Katsusin veel suigatada, Plika turnis järgmised tund aega voodis meie otsas ringi ja keeras tuba sassi, siis tõusis Abikaasa koos temaga, mina sain üheksani voodis mõnuleda.
Ilusad hommikud. Ilus elu 🙂
Ära potitamise pärast küll muretse. Ma just loen raamatut, kuidas laps saada jonni ja kerge vaevaga potil käima ja seal on põhiline rõhk sellel, et kõige varem 18-kuune laps hakkab alles põit kontrollima ja üldiselt alles 2-3-aastased õpivad ära 🙂
ma ilmselt millalgi teen pikema postituse selle teema kohta enda blogis ka 😉