Kui me sügisel siia lendasime, unustasin oma mantli lennukisse. Märkasin seda üsna varsti, kurtsin oma muret esimesele ettejuhtuvale lennujaamatöötajale, kes näitas mulle kätte õige leti, kus oma mure ära kurta (tulime Estonian Airiga, SASi lett oli vist) – pidime tunnikese ootama, sain oma mantli ilusti kätte. Nad vist helistasid ja said teada, et mantel on leitud, aga too hetk polnud kedagi lennuki juurest tulemas… Seega käisime söömas ja tegime aega parajaks, hiljem oli mantel ilusti letti ära toodud. No midagi sellist, täpsemalt ei mäleta.
Eile palus abi sõber, kes hommikul Norrast Londonisse lendas ja oma raamatu istme ette sahtlisse unustas. Raamatust, eks, oleks suva, aga raamatu vahel oli tema varsti sündiva esimese lapse UH pilt, mis on juba hoopis teine asi. Oli ka lennujaamast küsinud, aga teda saadeti vaid ühest kohast teise ning abi kuskilt ei saanud. Inglise keele oskus on tal võrdlemisi napp, aga usun, et probleemi seletas siiski arusaadavalt ära. Nii palju, kui aru sain, siis Norwegianil polnud ühtki taolist letti, kust abi paluma minna, ühesõnaga anti talle mingi UK number, kuhu pärast keskpäeva helistada, kust siis pidavat saama infot unustatud asjade kohta. Keskpäevani oli veel mitu tundi aega, enne seda oli tal võimalus vaid otse lennufirmasse helistada, aga seal ei võtnud keegi vastu. Arusaadavalt oli kõige suurem lootus raamatut tagasi saada kohe sealsamas lennujaamas, kuni lennuk polnud veel minema lennanud…
Nojah, s*ttagi. Polnud teha muud, kui helistada pärast keskpäeva tollel lennujaama numbril. Lubasin seda lahkesti teha. Otse loomulikult polnud neile raamatut toodud. Arvati, et võin järgmine päev veel helistada ja otse lennufirmasse ka proovida.
Tahtsin lennufirmasse meili saata, aga neil raibetel ongi ju ainult telefoninumbrid kontaktide all. Kell oli viis läbi, helistada enam ei saanud.
Helistasin siis täna kindluse mõttes kõigepealt uuesti lennujaama. Raamatut endiselt polnud. See tädike aga ütles, et enne väljumist tehakse lennuk korda ja kõik maha jäetud asjad antakse lennujaama, nii et pole eriti võimalust, et see lennukiga tagasi läheks.
Noo, helistasin igaks juhuks lennufirmasse ka, neil oli UK kontaktnumber täitsa olemas. Rääkisin esimesele jutu ära, suunati edasi. Istusin p*rsetäie aega muusikat kuulates ooteliinil, õnneks oli tavaline lauatelefon ja mul odav teenusepakkuja, 5p eest minutis võisin ju nats muusikat kuulata. Lõpuks sain oma jutu jälle ära räägitud, sealne tädike kinnitas ka, et lennuk koristatakse enne väljumist ära ja kõik maha unustatud asjad jäetakse lennujaama. Andis mulle küll ka mingi Norra numbri, aga arvas ise ka, et pole mõtet sinna helistada, kui ma olen juba UK lennujaamast küsinud ja seal pole.
Küsisin siis, mis sellest raamatust saada võis – kas on võimalik, et visati lihtsalt ära. Tema väitis, et äkki keegi teine inimene võttis endale. No blin. See pole ju võimalik, sest kõik inimesed läksid lennukist maha, ainult töötajad jäid peale. Töötajad, kes pidid lennuki enne uuesti väljumist ära koristama ja kõik ununenud asjad lennujaama jätma… Ja ma olen 100% kindel, et ükski neist ei tahtnud seda eestikeelset raamatut endale.
Minu meelest peaks igasugu leitud asjade puhul olema mingisugune kindel aeg, kuni neid alles hoitakse. Pole ju nii, et lihtsalt viskad minema. No vähemalt paar nädalat võiks ikka hoida, äkki inimene tuleb küsima. Samas, võõrkeelne raamat, raamatuid ikka jäetakse maha, kui läbi saavad, mõnedel on see kombeks. Kui vahele ei vaadanud ja pilti ei näinud, siis äkki tõesti viskasid lihtsalt ära?
Mul on lihtsalt sõbrast nii kahju – tean, mida ise tunneksin, kui oleks niiviisi Plika esimese UH foto ära kaotanud. Tahaks teda veel kuidagi aidata, aga antud asjaoludel tundub, et pole küll mõtet hakata orrasse helistamisele raha kulutama, kuna nii lennujaama kui lennufirma UK esinduse töötajad arvasid, et kui seda raamatut lennujaamas pole, siis seda enam kuidagi tagasi ei saagi.
Masendav.
9 Responses to “Mida tehakse lennukisse unustatud asjadega?”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
Mida sa siis tunneksid? Milleks inimesele tema lapse UH foto? Tegelikult ka?
Minu jaoks oli see väga oluline asi, just esimese lapse puhul. Esimest last oodates tundub kogu see värk nats ebareaalne ja see kõige esimene foto teeb olukorra tõelisemaks :)
Aga ausalt, mul pole tuju vaielda asjade sentimentaalsete väärtuste üle, see on igaühe isiklik asi. Blogipostituse põhjus oli ikka teiste kogemusi küsida… Uurida, kas võiks olla veel mingit lootust raamatu kätte saamiseks.
Mina teeks lennufirma arvel natuke kurja häält – küsiks ülemuse kontaktaadressi (e-post), kirjutaks kurja kirja, et kuidas ikkagi nii, et keegi ei tea, kus mu kadunud raamat on, kuidas te viskate inimeste asjad lihtsalt minema jne. Mõõdukad ähvardused tarbijakaitsesse kaebamisega jne. Äkki hakkavad siis liigutama.
Endal ka üks tuttav unustas ükskord raamatu lennukisse, aga ta sai selle lennujaamast paar päeva hiljem kätte. Helistas lennufirmasse ja kõik sai korda. Ma arvan, et tuleb ikkagi kurjemat häält teha seekord.
Ega polegi vaja vaielda… ma lihtsalt ütlen, et mõnede (paljude?) jaoks ei ole see "esimene UH pilt" üldse mingi väärtus.
Ja mina ei saa endiselt aru, miks oli vaja sellise postituse all rõhutada, et erinevalt minust ja minu sõbrast pole paljudele inimestele UH pilt oluline :P
Minu sõbrale ON oluline. Mainitud sai seda vaid sellepärast, et UH pildi kaotuse üle kurvastamine on igal juhul arusaadavam, kui suvalise raamatu kaotuse üle. Kui ma poleks pilti maininud, oleks keegi kindlasti imestanud, miks me ühe raamatu pärast niiviisi vaeva näeme – saab ju alati uue osta.
Räägi mõne tuttava kohaliku ajakirjanikuga. Kui selline tahab artiklis näidet tuua, hakkavad asjad tihtipeale ootamatult kiiresti liikuma. :)
Ent probleem on piisavalt tõsine kyll, et sellest kirjutada. Tegelikult läheb see samasse auku kui pidevad pagasijamad: niisugune on lihtsalt lennunduses levinud töökultuur. Kui bussiga punktis A punkti B sõites paki bussi kõhu alla paned, ei oota sa, et seda pärale jõudes pole – ja kui tõesti ei ole, pöördud kohe politseisse. Miskipärast leitakse aga, et lennukis peabki vahel nii juhtuma.
Unustatud asjadega on samamoodi. Saaks ju need asjad lihtsalt ära korraldada, ainult natuke inimestest hoolimist on vaja. Iga asi, ka kõige tähtsusetum, võib kellelegi väga oluline olla.
Vabandust, ei olnud soovi tüli norida. Palun andeks, enam ei tee, ausõna!
Olen ise ka raamatu lennukisse unustanud. Raamat oli laenatud sõbralt, kes muidu oma asju üldse välja ei laena, mulle pika nurumise peale andis… ja sinna ta jäi. Kaua võttis aega, enne kui asemele sain hangitud…
Tegelikult võis mõni selle raamatu sealt ära võtta küll. On ju lausa selline liikumine, kus inimesed jätavad raamatuid avalikesse kohtadesse, et lugemist promoda. Mõni lennufirma töötaja võis mõelda, et see ka üks neist raamatutest ja selle kuhugi pingile poetada. Ma isegi olen aeg-ajalt niimoodi teinud, kui kohvikus töötamise ajal sinna vastava templiga raamatuid sattus.
See ära võtmise jutt oleks tõenäolisem, kui tegu poleks olnud Norra-UK lennuki ja eestikeelse raamatuga.
Muide, ma leidsin selle lennufirma kontaktmeili ja kirjutasin neile ka… Sain automatiseeritud vastuse, et vastavad niipea kui võimalik, see oli mitu head päeva tagasi – ei kippu ega kõppu. Tropid.