Üks aasta ja üks päev tagasi

Õigel päeval kirjutama muidugi ei jõudnud 😛

Plika tegi meile kena aastapäevakingituse – ärkas esimest korda ööunest kuiva mähkmega. Etteruttavalt võin öelda, et see suurepärane esitus kordus täna hommikul. Kui nii jätkub, olemegi koera sabast üle saanud.

Meil olid tähistamiseks isegi väikesed plaanid, aga plaanidel on sellises vanuses laste puhul kombeks vastu taevast lennata.

Lõuna ajal käisime Abikaasa sugulase 30. juubelil – see oli kahetunnine pereüritus minigolfi ja snäkkidega. Golfi mängida ma küll ei jõudnudki, aga niisama ringi sahmida oli ka ütlemata mõnus. Plikal oli vabalt ruumi jooksmiseks ja treppe ronimiseks, palle oli ka huvitav taga ajada ja neile kepiga pihta saada üritada. Mul on nii kahju, et oma fotoka koju unustasin, oleks palju pilte teinud. Igatahes oli äärmiselt tore.

Pärast juubelit pidime Plika kodus magama panema, Poisil kõhu täis tankima ning lapsed vanavanemate hooleks jätma, et saaks ise Estonia termidesse mõnulema minna. Siinkohal tuli külla sõber Murphy – üleväsinud ja liiga palju magusat tarbinud Plika keeldus magamast, Poiss lisas omalt poolt asjale vürtsi ja karjus paar tundi järjest. Lõpuks saime Poisi magama, jätsime Plika ema hooleks ja läksime kodust ära. Autos tõdesime aga, et aega on liialt vähe, termidesse pole mõtet minna. Seega läksime hoopis Kaubamajakasse, et Abikaasale uut kampsunit otsida – hea tähistamine küll või mis. Aga midagi pidi ju tegema – sööma minna ei tahtnud, sest kõht oli meeletult täis, ilm oli jalutamiseks liialt niru, pühapäevaõhtuses Pärnus polnud eriti mingeid huvitavaid alternatiive.

Kampsunit ei leidnud, juhtus hoopis nii, et kulgesime mööda erinevaid poode ja muudkui mõnitasime haiget kaupa. No ikka niiviisi omavahel ja heatahtlikult, eks. Lihtsalt nii palju koledaid riideid oli ja te ju kõik teate, kui palju jaburaid ja mõttetuid vidinaid müüakse näiteks Jyskis. Päris tühjade kätega ei lahkunud, ostsime lõpuks Plikale kaks üheksakroonist palli 😀

Õhtul sattusime ETV-st My Familyt vaatama. Kuna see oli sama hea, kui eelmine osa, mida ka juhuslikult nägime, otsustasime otsast peale ette võtta. Pooteist osa vaatasimegi ära. Kõrvale nosisime sefiiritorti, mis ema meile onu sünnipäevalt tõi.

Sihuke aastapäev siis. Järgmisel aastal on juba kergem, Poiss on selleks ajaks juba paras pägalik, kelle võib kasvõi terveks päevaks vanavanemate hooleks jätta.

—

Kuna Abikaasal oli laupäeval 15-tunnine tööpäev, võttis ta tänase vabaks. Saime lõpuks tema ema keldris kastides sobramas käia, mul on nüüd jälle ilmastikule vastavaid riideid ja jalatseid – olin juba päris hädas, suvi ju ammu läbi, aga kõik sügisvarustus oli Londoni asjade hulgas.

Saime täna põnevaid uudiseid oma kodu rindel – tundub, et asjad hakkavad lõpuks tõepoolest liikuma.

Aga hea küll, vaatame nüüd oma uut lemmiksarja edasi 🙂