Eile

…oli natukene vaheldusrikkam päev, võiks ju üle pika aja siia miskit kirja panna.

Hommikupoolikul helistas Abikaasa õde ja ütles, et temal on mulle kingitus. Et sõidab varsti meie kandist läbi, kas mul oleks võimalik korra alla tulla, et see kätte saada. Noo, muidugi oli 😛 Nüüd on mul edev poekott, mis käib kokku pisikeseks maasikaks 😀 Kusjuures – ma olen seda kuskil pildi peal varem näinud, arvatavasti oli see Geily, kes mulle osta.ee lingi saatis. Meeldis juba siis, aga tellima hakata ei viitsinud. No Eili oli seda kuskil ehituspoes näinud ja kohe mulle mõelnud… Nii nunnu! Plikale meeldib sellega ka väga mängida ning Poisski vaatleb innukalt. Rõõmu tervele perele!

Üksi kahe lapsega õues käimine on täitsa tore tegevus, kui jätta kõrvale trepist ronimised. Plika käib hea meelega ise, aga ainult siis, kui kõrval on keegi, kes temaga tegeleb, teda meelitab või tal käest kinni hoiab. Kui olen vaid mina üksi, titt süles, siis keeldub ta kaasa mängimast – hüppab või ronib käsipuu otsas või vales suunas ja lihtsalt irvitab mulle näkku, nii et hoolimata algsest kannatlikkusest läheb mul kiiresti närv mustaks. Eile kasutasin juhust ja sättisin oma väljamineku nii, et minnes aitas ema Poisi trepist alla tassida ning siis olime tunnikese õues, kuni ema mees poest tagasi jõudis ja Plika trepist üles meelitas. Meie lemmikmänguväljak naabermaja juures oli lintidega piiratud, sest maja renoveeritakse (just nimelt ainult renoveeritakse, ilma soojustamiseta – idioodid, tramaivõi) – seega pidime oma maja ees olema ja kiikuda ei saanud. Õnneks oli Plika liivakastis terve see aeg üsna rahul, lõpuks käis natuke ronimas kah. Suurte laste kiige vastu tundis kõigest nii palju huvi, et tahtis oma nukku sellele sättida ja teda kiigutada, ise ei kippunudki.

Õhtul helistas Marko – teatas, et on Pärnus ja võiks kokku saada. Mina olin muidugi rõõmuga nõus. Kuna meie elamine on nii pisike ja sassis, et külalisi eriti kutsuma ei kipu, sai kokkusaamise paigaks Selveri mängiväljak 😀  Lahkusin kodust veidi peale kuut ja jõudsin tagasi alles siis, kui pimedaks läks. Marko saatis mind koju, meelitas Plika trepist üles ja tuli veel natukeseks külla ka (mis sest segadusest lõpuks ikka, eks). Meie saime elust ja asjadest rääkida, Plika sai uue ja põneva kaaslasega mängida – alguses läks küll veidi aega, et onu Mäksiga jälle sõbraks saada (viimati kohtusime suvel, kui Marko muuhulgas minu palvel Plikale ostetud nukukäru pärnusse tõi), varsti olid aga taas suured sõbrad ja ära minnes tuldi jooksuga kallistama.

Avaldasin lootust, et järgmine kord, kui Markol pärnusse asja, saan teda juba OMA koju külla kutsuda. Sest lootust tõepoolest on.

Poiss on viimased kaks ööd seitse tundi järjest maganud, täiesti suurepärane – poole üheksast poole neljani ja üheksast neljani, umbes nii vist. Hommikuti on ka paremini magama hakanud – vanasti oli ikka poole seitsme-seitsme paiku üleval ja passis tunni-paar, nüüd õnnestub kägisemise peale tissi suhu toppides vahel kuni kaheksani põõnata. Lapsevanema rõõmud 😀

Meie Abikaasaga läheme enamik ajast Plikaga üheksa-kümne vahel magama, lihtsalt nii väsinud oleme. Mina jään vahel kauemaks üles, vahel harva Abikaasa ka. Need on siis eriti head õhtud.

Oo, ja täna lubas Abikaasa viieks koju tulla. ma tahaks kohe näha 😛 Ei mäletagi, millal selline ime viimati juhtus, ehkki tööpäeva lõpp on tal ametlikult pool viis.

Oo, ja tal on nädalavahetus vaba, sellist luksust ei mäleta ka teab mis ajast.

OOO, ja bloggeris saab lõpuks ometi palju fotosid korraga üles laadida – enne oli nii, et viiekaupa ja iga faili tuli veel eraldi klõpsida. Ometi kord jõudsid ka nemad kiviajast välja!

Kui nüüd tuleks veel võimalus üksikuid postitusi parooli alla panna, kommentaare redigeerida ning kommentaarivormis nimi ja (ainult blogi omanikule nähtav) meiliaadress kohustuslikuks tehtaks (et kõik saaks kommenteerida, aga täielik anonüümsus oleks välistatud), siis ma ei näeks enam küll ühtki põhjust Bloggerist ära kolida… Nad ikka vaikselt arenevad ja mitmeid eeliseid on siin kahtlemata ka.