Elust kahe lapsega

Pips tegi miski pĂ€ev mĂ€rkuse, et ma enamÂ ĂŒldse ei kirjuta, kuidas meie elu sujub – kui, siis ainult ĂŒldiseid pĂ€evakirjeldusi. Lubasin seda viga parandada. Ma siis nĂŒĂŒd katsun 🙂

Selge on see, et aega on vĂ€hem. Tihti kulub kogu vĂ€hene vaba aeg muude asjade peale Ă€ra ja nii jÀÀbki blogisse kirjutamata – seda eriti siis, kui midagi vĂ€ga asjalikku öelda pole. Noid pĂ€evakirjeldusi kirjutan siis, kui tuju ja aega on, miskit hirminformatiivset sealt ju ei tule.

Abilised on siiani olnud praktiliselt alati kĂ€e-jala juures. Kui Plika sĂŒndis, olin ise kogenematu, aga Abikaasa oli pea terve tema esimese eluaasta kodune vĂ”i kolmandiku kohaga tööl – ĂŒhesĂ”naga ta oli hirmus palju kodus ja kĂ”iges abiks, elu oli lust ja lillepidu. Selleks ajaks, kui jĂ€lle Londonisse kolisime ja Abikaasa tĂ€iskohaga tööl kĂ€ima hakkas, olin juba piisavalt vilunud, et Plikaga ĂŒksi hakkama saada.

NĂŒĂŒd, kahe lapsega, kĂ€ib Abikaasa veel rohkem tööl, kui Londonis – ĂŒletunnid, lisaks koolitused, kodus nĂ€en teda suhteliselt vĂ€he. See kĂ”ik on Ă”nneks vĂ”rdlemisi ajutine, sestap pole ma asjast suuremat numbrit teinud, kĂŒll lĂ€heb paremaks. Kui ta kodus on, siis vĂ€hemalt tegeleb lastega 🙂 Meie omaette olemise aega kĂŒll napib, aga kĂŒll lĂ€heb seegi paremaks, mĂ”ned hetked ikka leiame.

Hoolimata Abikaasa vĂ€hesest kodusolekust on mu abi sama palju, ehk isegi rohkem – vanaema-vanaisa nĂ€ol. Plika saab nende mĂ”lemaga ĂŒlihĂ€sti lĂ€bi, on nĂ”us rÔÔmsalt palju aega nendega veetma, nendega ilma minuta kaasas kĂ€ima jne. Poiss on suure vanaisa jaoks veel liiga vĂ€ike, aga vanaema nunnutab teda kĂŒll. Saan julgesti tema hooleks jĂ€tta, et ise rahus omi asju teha, nĂ€iteks duĆĄi all kĂ€ia.

MĂ”tlen, mis saab, kui omaette kolime, kui abi pole enam kĂ€e-jala juures, kui pean kahe vĂ€ikese lapsega ĂŒksi hakkama saama. Optimistlikult eeldan, et kĂ”ik lĂ€heb sama hĂ€sti. Need korrad, kus ma olen siiani saanud lastega ĂŒksinda hakkama saamist harjutada, on vĂ”rdlemisi edukalt lĂ€inud. Ja kui siin on rohkem abi, on ka raskemad tingimused – ruumi on vĂ€he, keelatud asju palju. Arvan, et kui elamine on vĂ”imalik jĂ€lle nii sĂ€ttida, et keelama ei peaks, sest keelatud asjad on haardeulatusest vĂ€ljas, kui lapsed hakkavad eraldi tubades magama, nii et ĂŒks teise magamapanemist kĂ”rval virisemisega ei sega, kui mul on köögis piisavalt palju ruumi, et Poiss lamamistoolis sinna tĂ”sta, kui Plikale putru keedan… KĂŒllap ma saan siis ka ĂŒksi hakkama. Aga praegustes oludes on abi hindamatu. KĂŒllap on ka edaspidi 🙂

See, kui sujuvalt kĂ”ik laabub, sĂ”ltub suuresti hĂ€rra unedest. MĂ”nikord passib hommikuti tunde, silm punnis, mĂ”nikord jÀÀb kenasti pĂ€rast pooletunnist ringivahtimist jĂ€lle unne, nii et saan rahus Plikale sĂŒĂŒa teha. MĂ”nikord magab rahuliselt, kui ma Plikat lĂ”unaunne panen, teinekord vigiseb, nii et pean ĂŒhtaegu temaga mööda tuba jalutama ja Plikat veenma, et ta oma voodisse jÀÀks. Õnneks see jalutamine Plika magama jÀÀmist isegi vĂ€ga ei sega.

Mis Plika magamisse puutub, siis vĂ”rreldes suvega on edusammud nĂ€htavad. Olukord pole muidugi veel nii hea, kui Londonis, et magab iga pĂ€ev ĂŒhel ajal ja jÀÀb ise tuttu, aga lĂ€heb magama siiski suht ĂŒhel ja normaalsel ajal (nii lĂ”una- kui ööunne) ja ehkki ma pean nii kaua toas passima, kuni ta kustub, siis joru enam eriti pole. Siin on nii kitsas, et omaette magama jÀÀmist ma enne omaette kolimist ĂŒldse harjutada ei ĂŒritagi.

Potil kÀib Plika nii korralikult, et suisa lust ja rÔÔm. Ainult öösel on veel mÀhet vaja, kolm korda on seegi kuiv olnud. Muul ajal Ônnetusi juhtub, aga vÀga harva.

Muus osas areneb meeletult kiiresti, iga pĂ€ev Ă”pib miskit uut. SĂ”navara tĂ€ieneb, ehkki lauseid veel ei moodusta (ainus senine lause on: tita tudub). Aru saab jĂ€rjest rohkem, mis siis, et suhtlus kĂ€ib ĂŒhe sĂ”na kaupa. Ise-periood on – mina ei tohi kĂ”ike Ă€ra teha, tema peab ise proovima ja kui tĂ”esti ei saa (vĂ€ga tihti ei saa), ainult siis vĂ”in mina lĂ€bi hĂ€da veidi aidata. Riidesse panemine on vahel katsumus – kisa taevani, kui kĂ”ike ise teha ei lasta, samasugune kisa ka siis, kui hakkama ei saa ja ma ĂŒritan appi minna.

Poiss on Ă€gedaks lĂ€inud 🙂 NĂŒĂŒd, kahe lapse kogemusega, leian, et vastsĂŒndinu on kĂŒll imepisike ja armas, aga kui ta on juba 1+ kuud vana, siis on ikka palju Ă€gedam ja jĂ€rjest Ă€gedamaks lĂ€heb. Oskab juba iseseisvalt olla, oma voodikarusselli vaadata, naeratab ja hÀÀlitseb lĂ”pmata armsalt. Ma ei jĂ”ua Ă€ra oodata, millal ta veel tugevamaks ja iseseisvamaks saab, millal nad Plikaga koos mĂ€ngima hakkavad.

Ööd on endiselt suurepĂ€rased. Ööunne jÀÀb 20-23 vahel, siis magab 5-7 tundi jutti. Vigina peale tĂ”stan ta suurde voodisse, pistan tissi suhu ja kustun ise sama kiirelt. VĂ€ga harva jÀÀb ta pĂ€rast söömist ĂŒles ning nĂ”uab tĂ€iendavat tĂ€helepanu.

PĂ€evasel ajal magab nii, nagu jumal juhatab. Kord pÔÔnab pea terve pĂ€eva maha, teinekord jĂ€lle vahib pool pĂ€eva ringi. VĂ€ljas kĂ€ies magab viimasel ajal hĂ€sti – alguses alati ei maganud. VĂ€rske Ă”hk on ikka hea.

Jorisemisi muidugi on, aga ma ei ĂŒtleks, et liiga palju. Jajaa, iga pĂ€ev saab mitu korda emma-kumma lapse virinast kopp ette, aga see lĂ€heb ĂŒle… Ja rohkem ajast on nad ikka head 🙂

Plika tahaks vennaga hirmsasti mĂ€ngida. Aitab mind mĂ€hkmevahetusel, tahaks kĂ”ike ise teha, kui vaid lastaks ja jaks ĂŒle kĂ€iks. Tahaks venda kangesti sĂŒlle vĂ”tta. Teeb talle pidevalt musi ja kalli. Oskab minna ja voodikarusselli loomad kĂ”ikuma lĂŒkata, kui Poiss neid jĂ€lgides voodis vigisema hakkab (mehhanism on katki, hetkel ei laula ja ringi ei kĂ€i). Kui Poiss diivani peal on, siis paneb talle asju kĂ€tte. Kui Poiss on mĂ€ngukaare all, vĂ”tab Plika tema kĂ€e ja lĂŒkkab sellega kulinaid edasi-tagasi.

Vahel on muidugi armukadedust ka – kui titt on sĂŒles, hakatakse ka kohe opa nĂ”udma. Kui titt nutab, tuleb ka jorisema hakata… Ja nii edasi. Aga musisid-kallisid-mĂ€ngimist on armukadedusest ikka tunduvalt rohkem.

Neid kahekesi tuppa jĂ€tta ma veel ei julge, aga iga hetk enam jĂ€lgima ei pea, minutikeseks vĂ”ib nad omaette tegutsema jĂ€tta kĂŒll. Mina saan kĂ”rval oma asju teha, pean lihtsalt aeg-ajalt silma peale viskama.

Blogisse kirjutan kogu titevĂ€rgist tunduvalt harvemini – eks olen selle kĂ”igega Ă€ra harjunud, kogemust on piisavalt, ei tunne enam niivĂ€ga vajadust. Samas on kahju, et ei viitsi  enam nii tihti pildistada ega igasugustest naljadest, arengust ja muust taolisest ĂŒlestĂ€hendusi teha, lastel endal oleks ju hiljem pĂ”nev lugeda. Oo, kui mul oleks ka nii hea blogi, kui Kessu plika oma… Aga mis seal ikka – eks ma ĂŒritan, annan oma parima.

Ja nii see eluke vaikselt veerebki. On kisa ja kÀra, kurbust ja rÔÔmu, jonni ja mÀngu, igapÀevast juhtme kokku jooksmist ja lugematul arvul armsaid hetki.

Praegu ei kurda. Eks vaatame, kuidas omaette kolides olema saab.

5 thoughts on “Elust kahe lapsega”

  1. Ma arvan, et Sa saad suurepÀraselt kahe lapsega hakkama ka eraldi kolides.
    Sest Sa oled Ema ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka.
    Elu Ôpetab.

    Tead, kui poiss jÔuab juba mÀnguikka (nii kahene umbes) ja plika on ju vanem, siis on seda riidlemist ja kaklemist ikkagi pÀris tihti. Ning armukadedus ei kao kuhugi, seleta suuremale palju tahad. Aga vÔib olla oleneb ka laste iseloomust, lapsed on ju erinevad.

  2. nonii 🙂 ja millal te kolite :P?

    Hea ikka, kui abi on olemas – ma ka vĂ€ga tĂ€nulik selle eest, et ema mul tĂŒdrukut ikka pĂ€ris tihti enda juurde vĂ”tab. Muidu lĂ€heks kĂŒll halliks palju kiiremini, kui praegu 😀

Leave a Reply to Tikker Cancel Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top