Ei tasu ikka ennatlikke järeldusi teha ega rõõmustada. Plika keeldus ka täna lõunaunne jäämast. Ja nagu sellest veel vähe poleks, keeldus ta ka õhtul magama minemast. Kaheksa paiku hakkasime üritama, alles pool üksteist jäi.
Minul on üldiselt kannatust küllaga, ma võiks vabalt Plika juures tund-kaks passida ja teda veenda, et nüüd on tuduaeg. Aga mina ei kõlba, papat nutetakse taga. Abikaasal paraku nii palju kannatust pole. Ja kui ta oli kolm korda Plika juurest ära tulnud, sest tal sai kopp ette, läksin mina ka närvi, sest Poiss ainult karjus ja ei jäänud rahule.
Ühesõnaga mina oleks olnud meelsamini Plikaga ja Abikaasa Poisiga, aga ega meie tahtmistest ju keegi ei hooli. Nii me siis hullusimegi – vahepeal suutis üks ennast rahulikuks sundida, vahepeal teine, vahepeal mõlemad lapsed kisasid ja meie lihtsalt ignoreerisime. Vahepeal oli häbi, et meie, täiskasvanud, ei suuda rahulikuks jääda, et aidata väikeseid inimesi, kellel on nii raske, aga kes ise ei oska veel rahuneda ega ennast väljendada. Ja järgmine hetk ei lugenud see kõik enam jälle mitte kui midagi, sest närvid olid nii püsti. Kordamööda põgenesime karjuvate laste eest teise tuppa.
Mina ei tea, mis teha. Ma ei tea, miks Plika ei maga. Ma saan aru, et tal on Eestisse kolimisest saati raske olnud ja nüüd, jälle uues kodus, samamoodi kohaneda vaja. Aga no kurat, MAGADA ju ikka võiks vahel. Väsita palju tahad, ei jää lõunaunne. Õhtul normaalsel ajal kah ei jää. Ainult kisa: ei taha tudu, ei taha tudu.
Lõpuks, kusjuures, läks ta täiesti ise oma voodisse ja jäi magama. Enne seda oli ta kümme minutit telefonis vanaemaga rääkinud, kuni mina Poissi tissitasin. Kui ma Poissi voodisse panema läksin, siis Plika juba magas oma voodis.
Sihuke tunne, et lööks käega. Et ei üritakski Plikat enam magama panna. Ärgu siis magagu lõuna ajal, ärgu siis magagu õhtul enne, kui ise soovib, oodaku kella kümne või üheteistkümneni.
Aga oma aega tahaks ju ka. Abikaasaga omavahel olemise aega. Sellisel kombel seda lihtsalt polekski. Ja no kõik targad ju räägivad: laps ei oska ise magama jääda, meie peame teda aitama. No aitaks küll, aga ei tea, kuidas. Õigemini mina ei sobi ja Abikaasa ei taha/oska ja… Surnud ring.
Täielik masendus.
Nüüd tuleb targutus, sest minu lapsed ju 9-kuused ja vbla 2-aastastel teisiti. Igatahes olen mina täheldanud, et väsitamine ei aita teps mitte, pigem on lapsed siis üleväsinud ja kui veel miskis seltskonnas oleme käinud, siis öösel paar korda ärkamist kindel, nad ju elavad neid asju unes uuesti läbi. Mida rahulikum on olnud päev ja mida paremini on päeval magatud, seda paremini magatakse ka öösel. Selline peaks olema reegel.
Minu arvamus on, et lapsed vajavad päevaplaani vähemalt magamise osas. Olen täheldanud, et kui me paneme neid täpselt magama nagu alati, siis pole nuttu ega hala – jäädakse iseseisvalt magama. Aga kui aeg läheb üle kasvõi pool tundi, siis on uni lünklikum ja lühem ning magamajäämine probleemsem.
Mul ei ole kunagi head magajad olnud, nii et ma votan seda tralli kui paratamatust 😐 Oskar nuud on muidugi super ja Oliveril on ainult sellised kiiksud, et paeval magab ainult vankris ja ohtul peab minu kaisus magama jaama ja kuigi me tostame siis ta enda voodisse, arkab ta tavaliselt enne keskood ules ja tuleb jalle meie kaissu… Tana tegime ta vorevoodi tavaliseks voodiks ja hakkame proovima teda ikka enda voodis pikemalt magama. Ohtul vottis mul 50 min aega enne kui ta magama jai, pidin tal terve aja katt hoidma. Oosel arkab kindlasti ja ma pole kindel kas mul keset ood tahtmist on teda oma voodisse tagasi sundida… eks nais… Nii et midagi tarka ja kasulikku mul sulle oelda ei ole 😐 Ma saan aga taiega aru, et ohtul on vaja rahulikku ilma lasteta aega. See oleks nii kurnav kui nad 9 voi 10ni ringi trallitaks…
Ilmselt on sattunud kokku kolimise stress ja üleväsimus ning siin ei aita muu kui rutiini sisseseadmine. Aega võtab ning kuidagi tuleb see üle elada. Mingid kindlad tegevused kindlas järjekorras võiksid aidata, nt paneb oma nuku tuttu, läheb pesema, kuulab unejuttu jne. Meil see nipp töötas ja nüüd muidugi ütleb juba ise, et on väsinud ja tahaks magama minna…
Ma olen samas paadis sinuga, selles suhtes, et Maribel ei taha ka üldse ju lõunaund kodus magada. Nüüd ma olen loobunudki sellest, sest sel ei ole ju mingit mõtet, kui ma ta panen voodisse, aga tema mängib seal oma toas oma asjadega. Ja kusjuures nüüd ei ole ta enam üldse nõuski oma tuppa minema lõuna une ajal. Aga jah, ta on ju 3 ka juba.
Kusjuures lasteaias ta magab 😀
Aga siis ongi see, et kui ta lasteaias maganud on, ei jää ta enne 10-11t mitte mingil juhul magama: Voodisse küll läheb, aga siis käib ja palub kogu aeg midagi.
Kodustel päevadel panen ma ta juba vahel isegi 7 ajal voodisse ja jääb magama. Enamasti läheb kell 8.
Aga sellega olen ma ka nõus, et mida rahulikum päev lapsel on, seda paremini ta öösel magab.
Olen tähele pannud, et neil väga harvadel päevadel, kui me kodustki ei välju, jääb ta õhtul väga ilusasti magama, vahepeal isegi siis, kui on lõunaunes olnud.
Jõudu ja jaksu sulle!
Meil kaduski lõunauni ära suht vara – ma ei näinud mõtet suruda last magama tunde, nii jõuab ju ööune aeg tasapisi kätte 🙂
Võib-olla võtab su plika kolimist nagu väikest lõbusat seiklust ja kes siis seikluse ajal magab, eks? Mida suuremaks ta kasvab, seda väiksemaks jääb unevajadus ja kahaneb nn oma aeg. Mul on 5-aastasega sama unerütm, aga ta on vähese unega algusest peale olnud. Tita paraku on sunnitud ka ühilduma rütmi 🙂
No meil oli igatahes vanasti nii, et kui Plika hommikupoolikul tunnikese õues mängis, siis jäi palju kergemini lõunaunne… Tubased tegevused nii palju ei väsitanud, siis pigem läks kauem aega.
Minu meelest on kahesel juba küll pidevad energia ülejäägid. No ja on tal neid täiesti tubaseid päevi ka viimasel ajal piisavalt olnud – ei ütleks, et ta siis paremini magama jäänud on, pigem on asi ikka hullem.
PS. Mul on praegu, seda kommentaari kirjutades, ka väga s*tt tuju, nii et midagi positiivset siit hetkel ei kuule. Vast läheb mingi hetk paremaks.
Kahjuks on nii jah, et laps on antenn ja ema saatja ja kui sul on juhe koos, siis laste eest seda ei varja ja nad siis elavad seda omal moel välja. Asi läheb kindlasti korda kui sina pisut saada aega, et puhata ja harjuda ja rahuneda. See on ju küll täiesti nokk kinni saba lahti teema. Aga sa oled nii tubli ja optimistliku loomuga inimene, et sa saada hakkama.
Ma umbes kaheselt õpetasin lapse ise magama jääma ja asi hakkas palju vähem närvesöövamalt käima. Nädal võttis aega. Seletasin, et loen ja laulan ja siis lähen toimetaja. Ukse jätsin lahti ja kui ta hüüdis siis läksime vaatama, mis on. Tegin, mis ta tahtis ja ikka ütlesin ka, et jää magama, ära hüüa enam midagi. Teise lapsega ma üldse seda käehoidmise asja ei hakanud tegema ja tema õppis algusest peale ise magama jääma. Võibolla aitas see ka, et ta väga armastas magada. Ja talle nii meeldis võtta mõmmi ja minna voodi. Siiani meeldib :). Ütleb, et armastab oma patja ja tekki. Kes siis ei tahaks :).
Sulle aga jõudu. See jama on absoluutselt kindlasti ajutine. Rahuned maha, rahunevad lapsed ka.
Nagu öeldud, asi pole ainult minus – kui ma saaks ise Plikat magama panna, siis küll mul seda kannatlikkust jätkuks. Aga tema nõuab ainult papat…
Kusjuures Abikaasa on meist kahest muidu rahulikum, ainult Plika magama panemisel läheb närvi 😛
meil on ka see papa asi 😕 – kui issi kodus on, siis ei tohi keegi teine teda magama ega riidesse panna. Vast ta nüüd sel nädalal saab oma papavajaduse ära rahuldatud.
Aga ma olen loobunud mehega koos aega veeta proovimast 😕 kui ta lapsega magama läheb, siis tihti jääb ta ise enne magama. Olen küll korduvalt proovinud teda üles ajada, aga see on lootusetu…
Jah, ega see abielule just kõige paremini ei mõju 🙁 😕 aga tuleb üle elada, muud varianti ju ei ole 🙁
E-l on ka nii, et kui kell 13 voodisse ei saa, siis on juba uinumisega probleeme. Püüan alati sättida nii, et lõunaunega hiljaks ei jääks.
Õhtuti seletab ka pikalt oma voodis, ma tavaliselt loen teises toas, kuni ta uinub. Vahepeal hüüab voodist, et kas olen ikka ligi.
Unestreigiga aitas meil taktika, et panime lapse voodisse, soovisime head ööd (musid kallid ka) ja läksime juurest ära; kui voodist välja tuli, siis viisime sõnagi lausumata tagasi. Ja siis teist korda. Ja kolmandat. Ja… Esimene kord kestis see trall tund aega. Üsna kiiresti sai aru, et keegi temaga ei suhtle ja hakkas voodis püsima.
Kõva närvi! Magamine on võimalik ilusasti korda saada.
Einoh, ma olen sellest strateegiast vägagi teadlik, lihtsalt veidi raske rakendada, kui kisatakse 😛
Kannatus viib sihile, mis muud. Mitte midagi muud polegi teha.
Anna lapsele aega harjuda. Viimaste kuude jooksul on tema ellu tulnud nii palju uusi asju, et isegi täiskasvanul oleks tema situatsioonis raske – uus kodu uute pereliikmetega vanavanemate näol ja lisaks veel uus titt, kes ka emme-issi tähelepanu nõuab. Ja kui jõuad vaevu uuega harjuda – tegelt te vist ei saanud plikaga rutiini paika, siis jälle uut moodi elu täitsa uues kohas. See on kahesele liig ning eeldada, et ta jääks koheselt probleemideta magama, on minu hinnangul üsna naiivne.
Me kolisime sügisel maalt linna tagasi ning isegi see oli suur üleelamine, kuigi linnakodu oli talle ju tuttav. Esimesed paar päeva nutsime kolmekesi (s.t. mina lastega).
Edu.
Ma tõesti EI ole naiivne, saan suurepäraselt aru, et on olnud palju suuri muutusi ja oleks imelik, kui Plika neist häiritud poleks. Lihtsalt oli eriti s*tt õhtu ja juhe jooksis kokku. Virisesin siin. See ei tähenda, et ma arvangi, et lapsed kohe illikukupailt magama peaks.
Aga küll nad ükskord hakkavad 😛
Nii, nüüd ma hoopis saan aru, et oleks pidanud ammu oma 5-aastase üksi magama minema õpetama 🙂 Ma lihtsalt ei suuda sest see õhtune osa on päeva parim hetk – teeme toa korda, valime homseid riideid, peseme, loeme, jutustame, pikutame kuni magus uni tuleb…
Ilmselt mehega olemise aeg oli enne lapsi ja muide – varsti tuleb ju uuesti, kui lapsed juba suuremad on ja saadavad mu pikalt, kui panen ette tuttu minna 🙂