Olen viimased kaks tundi homseks konspekti teinud, hakkabki valmis saama. Poiss hakkas pool tundi tagasi nutma, aga mul oli värskelt meeles, et kui närvid vähegi kannatavad, võiks öise ärkamise puhul lasta lapsel esimesed kümme minutit nutta, see on sageli see maagiline aeg, mil nad ise uuesti magama jäävad. Varem pole ma nii kaua vist oodanud, ehk minutikese ainult, siis üritanud sõnadega rahustada (mis kunagi ei toimi), seejärel sülle võtnud. Seekord ei läinud teise tuppagi, ootasin. Vahepeal käisin ukse taga kuulatamas, hüsteeriline nagu ei tundunud, tulin elutuppa tagasi. Nuttis seal vahelduva eduga rohkem ja vähem, kaheksa minuti pärast oli vaikus majas. Success!
Kavatsen sama strateegiat öösel uuesti proovida – kahe-kolme paiku on sel nädalal tema ainus öine söögikord olnud, aga ma tegelikult usun, et tal poleks seda vaja… Nii et ootan raamatu soovituse kohaselt kümme minutit ja kui siis veel ikka nutab, annan tissi.
Oh, kui põnev on. Oh, kui hea on, et nii tarku raamatuid kirjutatakse!