Ajad, mil ma tänasel kuupäeval südamekesi vorpisin ja neid sõpradele kinkisin, jäid (üli)kooliaastatesse. Viimased viis aastat pole ma tänasest päevast mitte midagi arvanud, olen selle olemasolu praktiliselt unustanud.
Aga minu kallile mehele pakuti täna töö juures nii palju kommi, et talle tuli meeleolu… Ja mõtles, et kuidas siis oma naisele midagi ei kingi.
Nii sain ma kümme kollast tulpi ja karbi Geishat. Armastan mõlemaid, olin meelitatud.
Aga tulbid vajusid longu. Said vist aru, et päev pole siin majas oodatud. Võimalik on muidugi ka see, et said lihtsalt tee peal külma 😛
Tulbid toibuvad kiiresti, tükk alt ära ja leige veega vaasi.
Ja puudest soovitan ka haaba, kui saada on, aga ka kõik ülejäänud sobivad, peamine on, et kuiva puud saad. Meil nüüd on haab, aga varasematel aastatel on ka segapuud olnud, see praksumine on isegi mõnus kuulata.