Järjekordne viljakas laupäev

Peaaegu kaks nädalat elutoas seisnud titeriiete kotid said eile õhtul ära sorteeritud, juhhei! Alustasin päeval, jätkasin teatrist tagasi jõudes, lõpetasin kell kaks öösel. Meeletu rahulolu! Nüüd on eraldi riided äraandmiseks, riided alles jätmiseks, kõik veel suured riided said ka ära sorditud ja lähemal ajal parajaks saavad eraldi pandud. Täna sättisin veel Plika ja Poisi kummutisahtleid korda – no laste riietega on nüüd küll nii hästi, kui üldse olla saab.

Täna hommikul olin mina üle pika aja see, kes esimesena tõusis. Tööpäevadel tõuseb alati Abikaasa, et kütta ja tööle minna. Nädalavahetustel tihti samamoodi – viib lapsed magamistoast ära ja laseb mul veel veidi tukkuda. Aga täna hommikul oli mul kuuetunnisest unest hoolimata hämmastavalt kobe olemine. Selleks ajaks, kui Abikaasa ükskord üles ärkas, olid minul lapsed pestud-kustud-kammitud ja kogu elamine ära koristatud. Koristamine tähendab minu jaoks üldjuhul asjade korda sättimist, nõude pesemist ja muud taolist – eelmisest õhtust oli kenake läbu jäänud.

Tänase päeva tähtsündmus oli kahtlemata vannitoa koristamine. Tundub sellise pisikese ja tähtsusetu asjana, eks. Aga vaadake, igasugu küürimine ja pesemine pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Köögis muidugi pühin pidevalt lauda ja pesen nõusid, aga no näiteks põrandaid puhastan alles siis, kui viimane häda käes, tolmu pühkimisega on samad lood. See lihtsalt pole minu jaoks oluline, ma ei pane seda tähele… Plika käib juba inimese moodi ringi ja Poiss roomab poole toa piires, laste pärast pole ka hetkel vaja väga pingutada. Vannitoa põrandat pole me siin elamise aja jooksul ilmselt kordagi pesnud… Pühkinud? Eee… Ei ole kindel. Jah, sellised räpakotid olemegi :D

Ma ei tea, minu jaoks on selline vana ja kipakas elamine kohutav küürimismotivatsiooni surm. Mulle meeldiks korralikult remonditud kodu, kus poleks mingeid nurgataguseid ja pragusid… Aga praegu – puhasta, palju puhastad, täitsa puhtaks ikka ei saa. Teate ju seda tunnet? Novot, sellepärast me polnudki vannituba siiani hingega ette võtnud. Nüüd aga oli juba nii kole, et enam ei kannatanud.

Tegime kahe peale VÄGA puhta töö. Abikaasale jäi vann ja pott, mulle kõik ülejäänu – kraanikauss, kapp, põrand, kogu nodi paigutamine. Ohh, ja kui ilus nüüd on. Noh, jah, nii ilus kui üks igivana kipakas vannituba olla saab. Ma poleks arvanudki, et selle kraani näiteks läikivaks saab. Aga sai ja täitsa lihtsalt! Ei mingit keemiat, isegi mitte äädikat – lihtsalt käsna kare pool ja veidi jõudu.

Pesu sai ka pestud ja Abikaasa tegi õhtul imemaitsvat pizzat. Kuna Plika keeldus miskipärast lõunaund magamast, jätsime Poisi teise une ära ja panime nad tund aega varem ööunne. Siis vaatasime filmi ja jõime šampust.

Ja kogu päeva ketravad peas mõtted sellest, kui õige siin elamine tundub. Pärnus ja selles majas. Selline suur tunne, et olen lõpuks ometi tõesti õiges kohas. Et ei taha enam kuskile mujale. Et siin ongi kõik oluline olemas. Nii hea tunne!

Hea on olla õnnelik.