Meestele ei meeldi shopata!

Ma oleks pidanud teadma, et väga kerge mul olema ei saa. Plikaga tundus igasugu reisimine ja poes käimine palju lihtsam olevat – või ma ilustan seda kõike tagantjärele? Ega Poisiga reisimine nüüd ka just miski täielik õudusunenägu pole, aga midagi väga kerget ka mitte ja kui ma teda kõik see aeg üksinda karjatama pean, on päris kurnav.

Ega ma ju võimalusel lastega poodides ei käigi, iga kell eelistan üksi rahulikult ringi vaadata. Pärnus saan seda suurepäraselt teha, aga seekord oli tõesti tunne, et kingi on vaja, Pärnust ei leidnud ning ei tulnud kõne alla ka kellegi teise kaasa võtmine või autoga minemine – ei ema ega Abikaasa poleks saanud kaks päeva oma ajast Tallinnas minu kingashoppingule raisata, seega jäi ära ka auto. Ja noh, ma naiivselt lootsin, et saame bussiga ilusti käidud.

Eks me ju saimegi. Pidin lihtsalt tohutult vaeva nägema, et Poissi need 2×2 tundi lõbustada. Õnneks istus mõlemal reisil meie läheduses paar tittedesse positiivselt suhtuvat naist, kes Poisiga juttu rääkisid ja temaga mängisid – see oli tema jaoks hea vaheldus, kui ma oleks pidanud täitsa üksi hakkama saama, oleks veel hullem olnud. Nüüd oli nii, et paar korda oli jorinat ja kõvemat kiljumist, aga suutsin ta alati üsna kähku vaigistada, nii et kaasreisijad loodetavasti suuremat häiritud polnud. Aga mina vaatasin terve reisi aja iga viie minuti tagant kella ja arvutasin, millal ükskord kohale jõuame. Pidin Poissi muudkui tõstma, laskma tal püsti olla, turvama, erinevate mänguasjadega lõbustama, rahustama, tissitama…

Igasugused poes käimise plaanid olid mul ka liiga optimistlikud – täpselt nii, nagu ma seda salamisi tegelikult teadsin. Reede hommikul Tallinna jõudes jäi Poiss kärus magama – nii oligi plaanitud. Läksin kesklinna Humanasse, aga seal ärkas ta suht kohe üles. Sain natuke vaadata ja paari asja proovida, aga siis tegi ta endale riidepuu otsaga haiget ja röökis, mul ei õnnestunud teda kiirelt rahustada ja nii vastik oli olla (ma ise vihkan seda, kui tited poes nutavad – nii kahju on neist ja mõtlen, et miks pagan emad peavad oma lapsi poodi vedama, kui nad seal rahul pole), seega läksin kiirelt välja. Oli plaan Geilyga Pelgulinnas kokku saada ja veel paaris kaltsukas käia, aga Poisi tuju nähes sõitsin Kaubamaja kõrvalt otsemat teed Roccasse. Terve aja pidin Poissi trollis süles hoidma ja samamoodi lõbustama, sest kärus istudes ta lihtsalt karjus.

Nii et saime Geilyga hoopis Roccas kokku. Läksime Chopsticksi sööma, Poiss sai tissi, ajasime juttu ja oli igati mõnus. Hiljem jalutasime lapsed magama ja sain kõik kingapoed läbi vaadata – mitte midagi ei leidnud. Kuna Poiss ikka veel magas, sõitsin kiirelt Kristiine poole, et seal otsinguid jätkata. Natuke sain vaadata, siis ta ärkas, sai purgitäie püreed ja oli veidi aega rahul, nii et sain edasi vaadata. Miski hetk hakkas jälle röökima, ei rahustanud tiss ega muu, läksin siis lihtsalt välja ja jalutasin käruga sinka-vonka Kristiine ees olevate sammaste vahel, et teda magama saada. Lõpuks jäi kah, siis sain toidupoodi minna, mul oli vaja tema söögivarusid täiendada.

Uinak jäi aga taas lühikeseks ja ärgates oli Poiss endiselt väga viril, nii jätsin kõrvale kõik ülejäänud plaanid, mis mõttes mõlkusid ning läksin kohe Siiri poole, kus ööbima pidin. Kõik need kolm-neli peatust, mis ma sinna bussiga sõitsin, Poiss röökis… Oh kui vastik oli olla. Ise ma kannataks seda nuttu küll, aga avalikus kohas on NII piinlik.

Siiri juures sai Poiss lõpuks kärust välja ringi roomama ja mängima ning kõik oli jälle korras. Oli äärmiselt mõnus õhtu, Siiril on täpselt sama vanad lapsed kui mul – mõlemad on samal kuul sündinud. Nii lohutav oli vaadata, kuidas tema kahene plika käitus tihti täpselt samamoodi kui minu oma. Ja ta oli samas nii kohutavalt armas (nagu ka minu oma:D). Aga kui oma kahese puhul lähed pigem kiiremini närvi, kui jälle kümnendat korda mingi sama jama on, siis võõra lapsega on pinge täiega maas ja hea on teda rahulikult lõbustada – tead, kuidas selles olukorras käituda, aga pahaseks absoluutselt ei saa. Nii ma siis kantseldasingi mõnuga lapsi – panin vanemaga puslesid kokku ja söötsin nooremale püreed – kuni Siiri meile jumalikku tomatisuppi kokkas.

Poiss jäi võõras kohas üsna hästi magama ja meie saime veel jutustada, kuni mu pilk täielikult klaasistus ja uni maha murdis.

Järgmisel hommikul lalises Poiss mul kell kuus seljas nagu tavaliselt, aga ma sain talle mänguasjakastikesi ette andes poolteist tundi armuaega, et ise edasi tukkuda. Hiljem oli meil pannkoogihommik, kus nägin ära veel paar virtuaaltuttavat ja nende last – tited asjatasid ringi, vanemad sõid ja jutustasid, mida enamat veel elult tahta.

Lõpetuseks kutsusin Pipsi endaga kingi otsima – saime linnas kokku, vaatasine Kaubamaja ja Viru keskuse läbi ning läksime siis Ülemistesse. Pipsiga koos oli ikka nii palju lihtsam – Poiss magas veidike ja tal oli hiljem enam-vähem tuju, Pips lõbustas teda vajadusel, kõik poed said ilusti läbi vaadatud ja kingad ostetud, sööma enam kahjuks ei jõudnud. Nii et jutustada saimegi ainult kingamaratoni kõrvale… Aga parem see kui mitte midagi 😀

Ühesõnaga reisi need osad, kus ma kellegagi kokku sain, olid kõik mõnusad, aga see aeg, kus ma Poisiga üksinda hakkama saama pidin, oli suht kurnav. No tal on praegu hambad ka tulemas, vähemalt ma arvan, et on, sest ila voolab ojadena ja virilus on laes, see ei aidanud sugugi kaasa.

Lõppkokkuvõttes võib reisi siiski õnnestunuks lugeda – jõudsin küll teha vähem ja näha vähem inimesi, kui plaanitud, aga kingad ma sain, mõne sõbraga kohtusin ja mitu uut ägedat inimest nägin ka ära.

Ühtlasi lubasin endale, et rohkem ma sellist reisi kohe kindlasti ette ei võta – kui Poisiga kuskile kaugemale minek on, siis kindlasti autoga või kui tõesti bussiga, siis mitte üksi, keegi peab kaasas olema. Aga õnneks pole mingit kohustust minna ka ja paari kuu pärast on Poiss juba nii vana, et ma võin päevakeseks rahulikult ära käia, piisab sellest, kui ta tissi hommikul ja õhtul saab.

Õigemini juuni alguses on mul ja Poisil Tallinnas üks suurem kokkusaamine, sinna pean halvemal juhul ka bussiga minema… Aga teise linna shoppama ma temaga enam kohe kindlasti ei lähe. Kogemus on ka midagi väärt, eks 😛

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.