May 2011 – Page 7 – Tikri blogi

Tuleb vist Tallinna kingapoodidesse minna

03/05/2011 / edevuse laat, igapäevaelu, plika, poiss / 15 Comments

Käisin täna läbi enamiku Pärnu kingapoodidest ja ei leidnud mitte midagi 😛 Proovisin küll igasuguseid, aga ikka oli midagi viga, neid ÕIGEID ette ei juhtunud. Kingi on aga vaja, nii et võtsin tõsiselt plaani järgmisel nädalal Tallinnasse minna – see nädal ei jõua, aga kauem oodata pole midagi, praegu on veel hooaja algus ja suuri numbreid mõnusalt palju, valik läheb ajaga järjest kehvemaks.

Muide, kus üldse Pärnus veel kingapoode on? Ma peale Port Arturite ja Kaubamajaka ei osanudki kuskile vaadata.

Kaidi sõidutas mind ja pidi rohkem niisama kaasas olema, aga tema näiteks leidis ABC kinga soodusnurgast kingad, mida kunagi täishinna eest osta ei raatsinud. Nagu tavaliselt – kui endal ostuplaani pole, siis raudselt leiad midagi, kui on kindel plaan midagi saada, siis ei saa 😀

Mul oli kaasas hiiglama pikk nimekiri asjadest, mida oleks vaja. Vajalikku hambapastat ma ei leidnud, seepi ei viitsinud valida, Rimi kassajärjekorrad olid nii pikad, et ei viitsinud oma ökokohvi pärast sinna seisma minna…

Plikale ostsin juukseklambreid, no see oli plaanitud. Kusjuures ta jõudis ühe juba kodus ära lõhkuda, kiire töö. Maximast ostsin talle veel mõned paarid aluspükse ja lõpumüügi kastist sokke. Aluspüksid on nii kehva kvaliteediga, et need, mis suvel ostetud sai, on enamikus hargnenud ja luitunud. Tuli siis ikka uued asemele osta, et samamoodi läheks, eks… Ma luban, et ma edaspidi ostan kuskilt mujalt, midagi kvaliteetsemat! Aga suvest nagu mäletan, et nii väiksele oli raske leida ka, enamasti algasid suurused 3-4 aastast. Plika on eriline kilu ka, isegi Maxima kõige väiksem suurus on talle veel veidi suur.

Tegelikult ma sain ikkagi ühe asja endale ka – täiesti plaanimatult. Clipsonist Plikale klambreid ostes jäi näppu punane küünelakk. Minu kõige lemmikum ideaalne küünelakivärv on läbi aegade olnud üks kindel punane ja kindlasti pärlmutter, mitte ühtlane toon. Sõrmeküüsi ei laki ma kunagi, aga varbaküüsi soojal ajal alati. Viimased aastad pole ma kuskilt seda ideaalset punast leidnud – ikka on kas liiga hele või liiga tume või pole pärlmutter… Seni kasutuses olev lakk oli pärit Camdenist ja värvilt õige, aga polnud pärlmutter. Noo, täna siis leidsin ideaalse. Maksis 65 senti 😀 Olin just eile varbaküüned sel aastal esimest korda ära lakkinud, tõmbasin kihi uut peale… Ilus on.

Küünelakk on küll asi, mida ma ökolt otsida ei viitsi. See kord paari nädala jooksul varbaküünte lakkimine vaevalt et miskit hullu teeb. Küünelakieemaldi ja aluslakk võiks muidugi ökod olla… Eemaldit mul veel vanast ajast on, aluslakki polegi hetkel, võiks ju iseenesest muretseda. Eks näis.

Kas keegi teab midagi niisutavate silmatilkade hindadest? Kas mulle ainult tundub nii või ongi 10+3 ml eest €10.81 maksta natuke liiga palju? Oxyali omad, teist korda ostsin need, enne seda oli Renu vist. Ma olen igasuguseid proovinud, aga ega ma ju ei mäleta, kust millised ostnud olen, kui suured pudelid olid või palju maksid… Mul on täiesti ükskõik, mis firma omad, siiani pole saanud ühegi kohta öelda, et ei sobiks. Peaks olema lihtsalt suvaline niisutav tilk, mis sobiks läätsekandjale… Ja võimalikult odav 😛

Sai üle pika aja Maximas käidud ja peale Plika riiete rändas korvi kaks kilo maheapelsine, kilo mahekiivisid ja üle kahe kilo mahebanaane. Kolm Intsu talu tomatit kah 😛 Polnud kõige hullemad, aga need (Hispaania omad vist), mis ma eelmisel nädala Mahedast Margist sain, olid ikka palju magusamad ja maitsvamad… Oo, aga banaanid, need olid täpselt õige küpsusega, maitsesid ideaalselt, me sõime kohe terve perega mitu-mitu tükki ära, isegi Poiss lutsis mõnuga.

Poiss, vana suslik, ei huvitu minu tehtud toitudest. Lillkapsas, kapsas, kõrvits, kartul, tatrajahust puder… Mõned ampsud meelitan sisse, rohkem mitte. Kuna ta on juba peaaegu üheksakuune ja peaks sööma lisa kordi rohkem, kui ta seda teeb, otsustasin lõpuks ikka magusate variantidega proovida (ei tahtnud alguses maitsemeeli ära rikkuda). No ja muidugi – banaanipüree peale ajas esimest korda suu ammuli ja kallutas lusika poole, täna olevat terve purgi õunapüreed mõnuga sisse ahminud. Ma nüüd katsetan vist vahelduseks soolaseid purgitoite ka, kui neid paremini sööb, siis olgu nii – peaasi, et üldse sööb.

Aga see selleks. Ma nüüd lähen magama. Ja homme hakkan Tallinna-reisi plaanima. Kas pole kedagi, kes tühja autoga Pärnu-Tallinna vahet sõidaks ja tahaks mind Poisiga ilusa naeratuse ja sõidu ajal surnuks rääkimise eest kohale viia? 😀

Peaaegu lastevaba nädalavahetus

02/05/2011 / kodumajandus, rõõm / 4 Comments

Tänu Poisi hammaste kasvamisele on ta viimased nädalad üsna viril olnud ning minu närvid tänu sellele tavalisest rabedamad. Pidevalt on tunne, et keegi alati viriseb, rahu kordagi ei saa, Poiss ei ole nõus üldse omaette olema jne. Tegelikult asi muidugi päris nii hull ei ole, aga no teate ju küll, kuidas asjad TUNDUVAD 😛

Mormelar ajas mulle oma postitusega kohutava isu peale ja nii ma siis nõudsingi endale ka lastevaba päeva, et saaks rahus koristada. Anthea Turnerist ei tea ma midagi (ehkki see vähene, mis ma lugesin, tundub väga põnev ja asjalik, ma olen ka täielik koristusfriik, peaks Mormelarilt selle kohta lähemalt uurima) ja Poiss on nii väike, et teda terveks päevaks tisside juurest ära saata ei saa, aga leppisime kokku, et lapsed lähevad ema juurde ja Abikaasa toob Poisi ainult minu juurde sööma.

Alguses käis jutt ainult eilsest päevast, aga kuna ma jõudsin ühe päevaga nii vähe ära teha, oli ema nõus Plika enda juurde ööseks jätma ja nii saingi lõpuks terve nädalavahetuse. Täna oli Poiss küll pool päeva kodus, aga selle aja ta põhiliselt magas akna taga, hängis omaette, oli Abikaasa või Kaidi hoida, õhtupoole ema juures ka.

Kaidi käis mul mõlemal päeval külas – nakatasin teda ka koristushooga, nii et ta läks koju ja kukkus seal koristama 😛

Pesin kahe päeva peale neli masinatäit pesu. Ühe masinatäie “tavariideid”, kolm masinatäit talvehooaja lõpetuseks – absoluutselt KÕIK meie mütsid-sallid-kindad, Plika kombed-kindad-mütsid-villased sokid jne. Lisaks veel paar asja, mis olid jäänud Tartust kolimise ajast läbi pesemata – pesin toona ka masinate viisi, aga viimased asjad ununesid, said eest ära tõstetud ja nii see läks.

Korraldasin uputuse – noh, mina ei teinud midagi, pesumasina äravool tuli lahti… Masin on ju teisel pool, ma ise seal ei käi, mingi hetk läksin vaatama, kas on lõpetanud ja avastasin, et põrand on seebivett täis. Helistasin kähku Abikaasale, kes kohe koju vaatama tuli – ühendas torud kokku ja kõik sai korda. Masin pesi rahulikult lõpuni, panin pesu kuivama ja kuivatasin põranda ära. See põrand läheb nagunii üles võtmisele, nii et mingit vahet pole. Ülimalt õnnelik õnnetus!

Eile sorteerisin põhjalikult läbi kõik oma riided. Panin terve hunniku kõrvale ära andmiseks, ülejäänu mahtus ilusasti riiulitele ära – ei mingit kaost ja ruumipuudust enam!

Täna koristasin kõik köögikapid ära ja sorteerisin ära kõik lasteriided. Ma üritan neis küll kogu aeg korda hoida ja kõike võimalikult organiseeritult paigutada, aga ikka juhtub nii, et keegi toob uusi juurde, midagi jääb väikseks, tulemuseks on üleüldine kaos, kus igal pool on riidekotid, mille sisust pole mingit aimu. Siin pole hetkel väga head panipaigasüsteemi ka, asjad on mööda elamist laiali.

Aga nüüd on jälle süsteem. Ühes kapis kottides kõik riided, mis Plika suuremaks kasvamist ootavad. Teises kapis sama Poisile. Kolmandas kapis paar kotti kõige armsamate väikseks jäänud riietega, mida ära anda ei raatsi, sest küllap tuleb neid lapsi kunagi veel. Ja teisel pool on neli-viis suurt kotti ära andmisele minevate riietega. Mõneks ajaks peaks rahu majas olema!

Mõlemal päeval koristasin ka käigu pealt jõudumööda elutoa sektsiooni kappe. Umbes pool on nüüdseks korras, aga see oli lihtsam pool – no sellised kapid, kus oli vähem ja suuremaid asju. Ülejäänutes on aga palju väiksemat kraami, lisaks kõik riiulid ja klaasustega kapp, need on kah endiselt sassis. Nii et peale vaadates pole kuskilt aru saada, et miski siin eriti KORRAS oleks.

Ahjaa, elutoa tõstsime ju ümber. Pilte saate mõni teine päev, kui viimased asjad ära koristan, praegu pole piisavalt ilus 😀 Mööbeldasime juba reede õhtul – sain innustust mõttest, et õige pea saan rahulikult organiseerima hakata ning otsustasin, et oleks viimane aeg Poisi mähkimisdiivan välja visata – mingit tolku sellest enam nagunii pole, sest ta oskab seljatoe najale püsti ronida. Tähendab, me kasutasime seda diivanit vanasti peamiselt selleks, et Poiss seal omaette hängiks ja mööda elamist ringi roomates pahandust ei teeks 😛

Välja viskamine tähendas tegelikult muidugi seda, et pool viisime teisele poole, teine pool jäi ikka elutuppa, seekord päris diivaniks. Aga me tõstsime kõik mööbli peale sektsiooni toas ümber… Ja sektsioonist riidekapi kah. Ja laua viskasime välja, ei mahtunud enam ära. Ja kardina lõikasin lühemaks 😀 Ja radikate ette riputasin pitskardina, nüüd pole enam seda jubedat tapeeti näha. Aga sektsiooni riidekapi tagant tuli ka vana tapeet välja ja sinna polnud mul enam head laia kardinat riputada, panin kaks kitsast, aga need ei näe nii head välja, pean mingi parema variandi välja mõtlema.

Igatahes olen uue mööblipaigutusega üsna rahul. Näeb parem välja kui enne 🙂

Koristamise tulemustega olen mõistusega väga rahul – sai tohutult palju ära sorteeritud, visatud, ära andmiseks kõrvale pandud, organiseeritud, korrastatud… Aga emotsiooniks on rahulolu kõrval ikkagi natuke ka pettumus, sest nagu mainitud, välja paistab täpselt sama sassis 😀 Ehk antakse mulle lähitulevikus üks-kaks lastevaba päeva veel, siis saaksin üleäänud sektsiooni ka korda teha.

Oo, ja isegi “käsitööd” tegin. Meil polnud siiamaani nugade-kahvlite jaoks karpi, sest keeldusin plasti ostmast ja muid variante silma ei hakanud (olgem ausad, ei viitsinud eriti otsida ka). Neli kuud on kõik lahtiselt segamini ühes sahtlis olnud, olime sellega põhimõtteliselt täiesti ära harjunud. Täna aga vaatasin koristamise käigus seda sahtlit ja otsustasin, et nüüd aitab, teen kohe praegu ise mingi ajutise karbi. Pliidi eest oli sobiva suurusega pappkarp kohe võtta, pidin seda ainult ühest küljest lõikama, paar vaheseina sisse kleepima ja valmis ta oligi. Ma olen väga rahul 😀

Kunagi, kui uue köögimööbli saame, eks siis vaatab midagi ilusamat.

Õige, ja siis veel midagi lihtsat, aga geniaalset ja rahuldustpakkuvat, millega ma hakkama sain – kruvisin paar nagi ümber. Meil on koridoris selline vana veneaegne nagi:

Pildil on ainult pool, tegelikult on siis kaks korda pikem. Ja pilt on tehtud alt üles, nii et on näha, et nagid on mõlemal pool. Kui seal koridoris niisama seista, siis neid vasakpoolseid ei näe, need on nö peidus. Ja no loogilisem on ikka vastu seina nagidesse riputada asju, mitte otsida mingeid varjatud nagisid, kuhu otsa saaks nö tagurpidi asju riputada. Nendest kuuest seina vastas olevast nagist olid kaks ära murdunud, neli “tagurpidi” nagi olid kõik terved – aga nende otsa riputades jäävad riided rohkem ette.

Ja eile mul turgatas, et ma saaks ju katkised nagid ära kruvida ja “tagurpidi” nagidest terved nende asemele võtta. Kodus polnud sobivat kruvikeerajat, sest ainus ristpea oli nii pikk, et ei mahtunud sinna kitsa nagi vahele, aga ema mehel oli täitsa olemas õiges mõõdus, nii et tegin ära… Ja olen nüüd lapsikult rahul. Kõige lihtsamad asjad valmistavad ikka kõige suuremat rõõmu 😀

Ühesõnaga ülimalt produktiivne nädalavahetus. Närvid puhkasid, Plikal oli ema juures tore ja kodu on palju rohkem korras. Loodan, et saan oma suurte koristusaktsioonidega õige pea jätkata.

Oo, ja kohe-kohe tuleb kook ahjust välja, ma pole ikka normaalne, et keskööl küpsetan. aga no enne polnud aega ja hapukoor oli eilse kuupäevaga, ei julgenud küpsetamisega homseni oodata, äkki oleks halvaks läinud…

Koristamise preemiaks lähen millalgi varsti endale kingi ostma ja ilmselt natuke riideid ka. Uuel hooajal vajab garderoob ikka värskendust – aga ma lubasin endale, et enne ei osta midagi, kui kapis valitseb kord ja on täpselt aru saada, mida hädasti juurde vaja oleks. No ja mis riietesse puutub, siis esimese tiiru teen ikka kaltsukates. Peakski Tagele kirjutama, tema on ju sel alal mu vaimne juht ja liider 😀

Veel mõned reisipildid

01/05/2011 / plika, poiss / 2 Comments

Reisimuljed

01/05/2011 / plika, poiss, reisimine, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Meie reisi peamine eesmärk oli Kessu plika kolmas sünnipäev, aga otse loomulikult võtsime lõuna poole sattumisest viimast (tihti ju ei käi) ja üritasime kõik sõbrad ära näha.

Startisime reede hommikul, viisime ema Tartusse tööle ning sõitsime siis ise Jõgevale. Selle aasta esimene grill on tehtud ja ma värvisin mune, nii umbes üle kümne aasta 😀 Mõtlesin, et Plika peaks juba sellise värgi jaoks piisavalt vana olema ning kuna liiga vara ei saanud värvida ja kodus oli terve nädal jube kiire, võtsin hoopis munad ja värvid Haide poole kaasa.

Plika sudis natuke pintsliga muna, koksis siis selle katki ja sõi ära 😀 Sellega tema munade värvimine sel aastal piirduski. Ehk oli siis veel ikka veidi noor.

Aga mina oleks tahtnud rohkemgi värvida, paraku oli ainult kümme muna ja lapsed olid kiiremad, mul võttis see nikerdamine ikka aega. Vähemalt oma kaks muna tegin ära, sain need Tartusse kaasa võtta ja külla minnes kingikotikesse omaküpsetatud küpsiste juurde pista.

Poiss järgis Plika eeskuju ja tundis elavat huvi ahju vastu:

Ja nii pani Abikaasa Poissi magama:

Laupäeva hommikul sõitsime Tartusse ja esimene päevakorrapunkt oli Kantersi külastus. Ma pole teda ammu-ammu näinud, tema korteris olin käinud ühe korra, 2007. aasta alguses veidi enne Londonisse kolimist. Toona oli see äsja ostetud ja remontimata, mõeldud poissmehekorteriks.

Kes oleks osanud arvata, et neli aastat hiljem olen ma seal oma kahe lapsega… Tutvun Kantersi imearmsa beebi ja mõnusa elukaaslasega (kelle mõttemaailm on mulle kohe ülimalt meeltmööda – mahemeelne) ning imetlen nende remonti. Jutustasime mitu tundi, käisime vahepeal lapsi magama jalutamas ja mänguväljakul… Oo, ja neil rippus lahe kiik elutoas, kus sai lastest pilti tehtud – jällegi tuleb meelde samalaadne pilt Plikast, mis kunagi Londonis käies Camdeni turul tegime.

Kui ma olin endaga Tartu suhtes juba mõnda aega tagasi rahu teinud ja rõõmustanud, et pole hullu, kui me seal nii tihti ei käi, sest kõik sealsed sõbrad on varsti kas Pärnust või Tallinnast kättesaadavad ning Tallinnas käia on palju mugavam, siis nüüd pean jälle tõdema, et Tartu võttis mind oma raudsesse haardesse. Seal on ikka nii mõnus… Ja Kantersi perega tahaks palju rohkem suhelda.

Tartus ringi jalutada oli üldse huvitav, polnud ju nii kaua käinud. Näiteks Vanemuise kõrvalt oli meil meeles auk, nüüd on seal aga SEB maja. Ja muidki asju hakkas silma.

Ahjaa, suvi ju tuli, salaja ja reeturlikult. Ma pole ammu reisinud, ei tulnud pähegi ilmateadet kontrollida. Nii pakkisin rõõmsalt kaasa soojad mütsid ja kilepüksid, järsku aga oleks lühikeste käistega pluusid hoopis kohasemad olnud. Kombineerisime siis kuidagi – Poisi õhuke müts sai Plikale pähe, Poisile endale jäi ainult kapuuts. Olin Plikale õhema jaki autosõidu ajaks mingi uitmõtte ajel kaasa võtnud, see oli kuldaväärt, paksemat jopet ei kasutanud nende päevade jooksul kordagi. Sünnipäevale mõeldud vahetusjalatsitega käis ta hoopis kogu selle aja õues ja kuna Liis tõi mulle Poisi jaoks paar kotitäit riideid, siis leidsime sealt kohe ka ilmaga sobiva kostüümi, täpsemalt ühe kapuutsiga vesti. Kulus marjaks ära!

Kantersi juurest kihutasime otsemat teed pidi sünnipäevale, mis toimus Tartu mänguasjamuuseumi mängutoas. Ohissand, kuidas ma sellest kohast vaimustusin! Olin sellest mitmelt poolt palju kiidusõnu lugenud, aga oma silm on ikka kuningas. Võrratu, absoluutselt võrratu koht, miks küll Pärnus sellist mängutuba pole, ah?? Jälle üks punkt Tartu kasuks, ma hakkan sellest puudust tundma.

Sünnipäev oli suurepärane – lastest polnud nende kahe tunni jooksul peaaegu kordagi midagi näha ega kuulda, nii hea koht oli. See oli etteaimatav, et Plika ennast ise lõbustab, aga isegi Poiss hängis rahulikult siin ja seal, näppis asju ja tutvus olukorraga. Täiskasvanud said rahus omavahel juttu ajada ja süüa 😀

Pärast sünnipäeva oli plaanis teine sünnipäev – üllatussünnipäev. Mul tuli see mõte juba jaanuari lõpus, aga plaanid muudkui muutusid ja lõpuks toimus lihtsalt väiksem pidu ühe sõbra pool. Oo, kuidas sai Abikaasale kokku valetatud, et mina lähen ööseks Külli juurde, et emal on Tartus töö… Tegelikult pidi ema tulema algse plaani järgi Tartusse kaasa ainult lapsehoidjaks, et ma saaks ka peol olla, aga hiljem tuligi töö 😀 Nii et kaks kärbest ühe hoobiga.

Natuke nihu läks selles mõttes, et õigeks kellaajaks oli kohal nii vähe inimesi, et ega Abikaasa ise aru ei saanud, et tegu on üllatusega, seda pidi talle ütlema 😛 Aga muidu oli mõnus, Abikaasa jäi rahule, hiljem tuli rahvast juurde ka. Mina pidasin vastu kella üheni ja läksin siis ära magama. Olin võtnud toa peokohast 800 meetri kaugusel asuvas Herne kodumajutuses – selle mõttega, et kui lapsed peaks trianglit tegema, siis saan ema kõne peale kiirelt kohale lipata. Lapsed käitusid aga absoluutselt eeskujulikult – panin nad magama, jäid hoolimata võõrast kohast väga ilusasti, läksin ise tagasi peole ja kui öösel jõudsin, polnud keegi selleks ajaks piuksugi teinud.

See kodumajutus oli igati mõnus koht, puhas ja kena. Nad andsid meile kaheinimese toa pähe nelja voodiga toa, et meil oleks parem majandada, sest lastevoodeid neil ekstra polnud. Lükkasime kolm voodit üheks suureks kokku ja panime lapsed sinna järjest magama, ise valvasime jalutsis – et Poiss ei saaks välja kukkuda. Alguses magas ema seal, hiljem mina.

Pühapäeva hommikul uimerdasime mõnusalt mitu tundi – koristasin tuba ja kotte ja autot, mõnulesime kõik päikese käes.

Avastasime, et Plika oli ema autos mingeid nuppe näppinud, nii et mingi tuli ööseks põlema jäi ja selle tagajärjel oli aku tühi. Krokodillid olid just autost välja tõstetud, nii et ema läks jala tööle ja auto jäi esialgu kodumajutuse õuele. Meie liikusime ringi käruga, autot polnudki enne õhtut vaja, selleks ajaks sai Runnilt vajalikud juhtmed ja Piia auto abiga särtsu sisse.

Käisime korra Supilinna päevi piilumas, aga seal oli meie jaoks liiga lärmakas ja rahvarohke, nii et taandusime mänguväljakule. Tänaval uitades õnnestus puhtjuhuslikult kokku sattuda Skrataga, kellega me oleme igiammu üksteise blogisid lugenud. Oi, mulle meeldivad sellised ootamatud kohtumised 😛

Siis läksime külla ühele vahvale perele mõnusalt suurde Supilinnas asuvasse korterisse, kus oli kasvamas tervelt neli paariaastaste vanusevahedega poissi, neist noorim alles täitsa beebi. Küllakutse sain pereisalt, kes oli sattunud mu blogi remonditeemasid lugema ja kommenteerima ning kutsus nende tehtud ökoremonti vaatama ja kogemusi jagama. Rääkisime jällegi mitu tundi juttu ja imetlesime ilusat kodu. Noo, kui meil oleks nii palju teadmisi ja nii kuldsed käed, kui neil, siis meil poleks siin mingit probleemi 😀 Igatahes saime jälle palju mõtlemisainet ja julgust ja infot juurde. Tänud kutsumast!

Algne plaan oli pühapäeval tagasi sõita, aga ilm oli nii ilus ja emal oli viimane töö esmaspäeval (ta oleks siis pidanud bussiga tulema) ja Abikaasa tahtis veel mingeid sõpru näha, nii otsustasimegi sujuvalt kauemaks jääda. Seega sain ma teha teoks ka oma vale minna Külli juurde ööseks 😀 Oo, ja seal oli ka nii tore, et kohe kahju on, et meil pole aega tihemini suhelda – Külli õnneks käib ikka aeg-ajalt Pärnus ja soojemate ilmadega pole enam haigused ka nii tihedad külalised, siis saab vast kergemini kohtumisi korraldada.

Jõudsime sinna alles üsna õhtul, panin Poisi kohe reisivoodisse magama, Külli pisike plika jäi ka samal ajal tuttu, Plika ja Külli poiss mängisid aga veel üsna hilise kellaajani, meie Külliga saime rahulikult jutustada. Poole üheteistkümneks oli ka mul surmauni, nii läksime siis Plikaga koos magama.

Järgmisel päeval sai pool hommikut veel jutustatud, siis käisime Abikaasaga Eedenis meile mõlemale kingi otsimas ja pannkooki söömas ning lõpuks hakkasimegi kodu poole sõitma.

Kuna ilm oli palav, ei olnud Poiss autos üldse rahul, nii et pidime palju peatusi tegema ja ma ei jõudnud oma hambaarsti ajaks Pärnusse. Poissi rahustada polnud ka võimalik, nii et lõpuks istusin tagaistmel kahe turvatooli vahel, laps süles… Oh jah.

All in all, väsitav ja väga tore reis oli. Ja ütlemata hea oli jälle koju jõuda.