Õmblemisega ühel pool

Tegelikult on see ennatlik rõõmuhõise, padjakatted peab ka millalgi tegema… Aga siiski, kõik SUURED asjad on nüüd tehtud – sain mõlema kardinaga täna õhtul ühele poole. Nii ülbeks läksin, et ei viitsinud isegi ääri eelnevalt kahekorra triikida – keerasin õmblemise ajal ja sai kah piisavalt hea. Tohutu aja kokkuhoid!

Kardinatest praegu pilti ei tee, homme vaja kõik niidiotsad kokku siduda ja peita ning kardinad enne akna ette riputamist kiirelt pesust ja kuivatist läbi lasta, triikida ma neid küll ei viitsi.

Fotod said elutoa seinale lõpuks tellitud. Kui mul endal oli plaan panna ikka palju :D Siis Merlis, kes oli sunnitud mulle jälle kaugjuhtumise teel sisekujundust tegema, keelas väga konkreetselt ära üle kolme pildi… Isegi nii, et ühte seina kolm, teise kaks. No valisin siis parimad ja tegin A4 asemel enamik 30×40 cm. Ja Krista käest sain faili kätte, nii et suure pildi peaks ka homme kätte saama. Siis kõik seinale ja ongi ilus.

Natukene jõudsin elutoas asju kappidesse sättida, aga väga vähe. Abikaasa sortis hunniku tehnikajubinaid ära, jälle väike edasiminek. Õues ei saanud midagi teha, sest terve päeva oli täiesti võimatu ilm – vaheldumisi räiged tuuleiilid ja padukas ning siis soe päike. Ehk homme on veidi stabiilsem, et saaks vähemalt liivakasti väliskülgedele värvi peale, teine kiht võib vabalt oodata.

Aga pilte näitan teile täna hoopis lastetoast – käisin hommikul uutest tugitoolikatetest pilti tegemas. Mõned fotod said ka vahepeal seinale.

Ma olen oma tugitoolikatetega ülimalt rahul. Nüüd on ainus häda see, et kogu aeg vaatan neid roosasid seinu ja kange kiusatus on need ikka kohe roheliseks võõbata – siis oleks veel poole ilusam… Lamp ja pildid tuleks nii ilusti esile ja… Praegu on plass.

Alguses ei tahtnud värvimisele mõeldagi, nüüd ahvatleb see idee järjest enam. Ehk teeme isegi ära!