Las ma räägin teile vahelduseks milleski negatiivsemast ka. Asjast, mis meie pereelus ja suhtes ikka ja jälle probleeme tekitab – kaugelt tihemini, kui see mulle meeldiks.
Abikaasa suutmatusest kellaaegadest kinni pidada, õigeks ajaks koju jõuda, oma hilinemistest teada anda.
Minu jaoks on äärmiselt elementaarne ja iseenestmõistetav see, et kui kaks inimest elavad koos, siis nad teavad, millal teist koju oodata. Regulaarse graafikuga töö puhul on selleks vaikimisi tööpäeva lõpp, mis Abikaasal on hetkel näiteks pool viis. Kui ta mulle ise midagi muud teada ei anna, siis eeldan, et kolmveerand viieks on ta kodus. No hea küll, viieni olen veel suhteliselt rahulik. Töö ja kodu vahemaa, eks, on vaid paar minutit rattasõitu.
Hästi tavaline on see, et ma ootan poole kuue või kuueni ja helistan lõpuks ise. Paremal juhul on ta just siis koju tulemas, halvemal juhul ütleb, et tal läheb veel veidi aega, kõige halvemal juhul lubab, et hakkab kohe tulema ja pole tunni aja pärast ikka veel kodus.
Appi, kuidas ma selliste asjade peale närvi lähen! Ma saan täiesti aru, et tööpäeva lõpp võib venida, praegusel tööl juhtub seda tihti, see on paratamatus. Aga sel juhul ma tõesti eeldan, et ta ANNAB MULLE SELLEST TEADA. Kui ta teab kell pool viis, et ta viieks koju ei jõua, siis kurat võtaks, helistagu. Hea küll, vahel loodab, et jõuab, aga avastab kell viis, et läheb kauem – helistagu kasvõi siis. Kui lubab, et läheb nii palju kauem ja läheb rohkem, HELISTAGU UUESTI. Aga lihtsalt oodata ja loota, et ehk varsti pääseb koju, mis ma ikka oma naisele helistan, et öelda – läheb kauem… ARGH.
Okei, liigume töö juurest edasi, eraelule. Ega ta ju tihti mujal ei käigi… No ma olen harjunud ja sellega arvestanud, et kui ta lubab kiirelt-kiirelt korra vanaema juurest läbi käia vms, siis ta unustab ennast jutustama ja lubatud aja võib kahega korrutada.
Aga no viimane näide elust enesest, mille pärast ma siin praegu üldse kirjutan. Eile enne Tartusse minekut rääkis ta, et vast päris lõunaks tagasi ei jõua, aga üritab igal juhul võimalikult kiiresti koju tulla. Nüüd on kell POOL VIIS ÕHTUL. Ta ei ole isegi mitte helistanud. Mina ka ei helista, juba põhimõtte pärast.
Krt, ma ju saaks aru, et pidu venis järgmisesse päeva, et ta tahab kauemaks jääda, või et ta näiteks pidutses terve öö ja magas seega pool päeva maha. Ma kuni kella üheni võtsin kohe väga rahulikult, täitsa vabalt võis ju veel magada. Aga nüüd? Vaevalt. Pidutse, jää kauemaks, maga pool päeva maha… Aga kui sa ükskord üles ärkad, siis HELISTA, kurat võtaks. Anna teada, et kõik on korras, millal on plaanis tagasi tulema hakata. Kasvõi sedagi, et kuule, meil on siin nii lõbus, ma tahaks teiseks ööks ka Tartusse jääda.
Me oleme siin lastega suurepäraselt hakkama saanud, saaks vabalt ühe päeva veel. Kui ta oleks helistanud ja öelnud, et tal läheb kauem või et ta tahaks päev kauemaks jääda – ma oleks kahtlemata olnud pettunud, aga mis seal ikka. Kui ta aga lihtsalt ei helistagi, siis ma tunnen ennast ikka üsna s*tasti – ja kui ta lõpuks peaks suvatsema helistada, et öelda: mul läheb kauem, ma jään päev kauemaks… Vat siis ilmselt plahvataks see kogu päeva jooksul kogunenud pettumus välja ja nii ma olekski klassikaline irisev naine, kes ei kannata seda, et mees ilma temata kuskil pidutseb või ennast hästi tunneb.
Ja nii on liiga tihti. Liiga kuradi tihti. Millest on nii kuradi kahju, sest tegelikult ei ole ju asi selles, et ma ei saaks aru, et vahel on vaja kauem töötada või vahel on sõpradega nii lõbus, et tahaks kauemaks pittu jääda. Ma saan aru, ma saan suurepäraselt aru. Aga kui mulle sellest õigel ajal teada ei anta, vaid igasuguste helistamistega üle igasuguse piiri venitatakse, vat nii kaugele ma veel oma flegmaatilisust arendanud pole, et ma suudaks siis rahulikuks jääda, kogu solvumise alla neelata ja öelda: aga muidugi, kallis mees, mida iganes soovid.
Nii ma siis tundungi näägutava naisena, kuigi probleem on hoopis suutmatuses aega planeerida ja plaanimuutustest õigel ajal teada anda.
Selle probleemi puhu on äärmiselt raske rakendada oma tavapärast positiivset suhtumist ehk loota alati parimat. Seda ma enamik ajast teengi ja tihti need lootused ei õigusta ennast. Ja see omakorda tekitab minus frustratsiooni ning tulevad jälle tülid. Tundub, nagu oleks kohasem eeldada alati halvimat – et nagunii tal läheb jälle kauem, nagunii ta ei helista. Aga ma ei taha nii negatiivselt mõelda, see ju tõmbabki negatiivsust ligi! Kui lubatud ajast on aga tund(e) möödas ja ta helistanud pole, siis ma küll tõepoolest jõuan lõpuks ikka selliste mõteteni – jälle ta, raisk, tegi nii… Ja ma ei taha neid mõtteid mõelda, aga lõpuks ma lihtsalt ei suuda.
Öeldakse, et paarisuhtes olles ei tasu proovida teist muuta, peab võtma teda sellisena, nagu ta on, asjaoludega leppima. No selle probleemi puhul pole leppimine minu meelest õigustatud. Minu meelest pole suutmatus oma hilinemistest teada anda mitte paratamatu iseloomuomadus, vaid lihtne hoolimatus, minu mitte austamine, oma pere ja abikaasa soovidega mitte arvestamine.
Hajameelsusega on võimalik võidelda – kui muidu ei tule tõesti meelde õigel ajal kella vaadata, siis pane kasvõi meelespea või äratuskell, mis tuletaks meelde, et tööpäev on läbi, või et ma lubasin sel kellaajal helistada või koju jõuda. No tõesti, noh.
Minu meelest ei ole see normaalne, et ma pidevalt istun ja ootan, sest mulle lubatakse üht, aga ei täideta seda lubadust ning ei helistata, et öelda, mis muutunud on. Väga kurb on rõõmustada, et mees tuleb varsti koju, kui see rõõm muutub tihti pettumuseks, kui JÄLLE pole ei meest ega ka selgitavat kõnet.
Kõige hullem on see, et ma mitte ainult ei pettu, vaid paljudel puhkudel hakkan ka muretsema – kas kõik on ikka korras, ega midagi juhtunud pole.
Ja enda meelest olen ma temaga sellest korduvalt rääkinud. Ma ei tea, mida teha, et see kohale jõuaks. Et ta lõpuks aru saaks, kui vastiku tunde see minus tekitab. Aga noh, võib ju alati loota, et kui tal on võimalust seda praegust postitust rahulikult lugeda ja analüüsida, äkki siis jõuab kohale. Äkki tõesti olen oma vajadustest siiani andnud teada vaid vihaste sõneluste käigus, sel kombel on need ju kerged ununema.
—
Ennäe imet, kes just koju jõudis. Ta olevat oma sõpradest lahku läinud, et 12.45 bussile jõuda, sellest maha jäänud, aku oli samal ajal tühjaks saanud ja siis polnud enam ühtki sõpra üles leidnud. Lõpuks oli ühte kohanud ja temaga järgmise bussini aega veetnud. Kui küsisin, kas tal ei tulnud pähe sellelt sõbralt telefoni laenata, et mulle asjaoludest teada anda, või hommikul pärast ärkamist helistada, et öelda: kõik on korras, plaanin tulla selle bussiga… Sain vastuseks, et ei tulnud pähe.
WE HAVE A F*CKING PROBLEM, SHERLOCK.
Mehed 😛