August 2011

Leidsin just draftidest ühe jaanuari lõpus kirjutatud ja üles panna ununenud postituse, ajendatud vist foorumis aset leidnud arutelust, kus kirjutati kõigest, mis on pärast lapse sündi häirima hakanud. Üsna mitmete punktide puhul (tänaval ette jäävad vankrid, avalikus kohas kisavad lapsed) mäletan üsna hästi oma tundeid nii enne kui pärast laste saamist, nii et võrdlusmoment on omast käest võtta. Mõned teised asjad jälle ei häiri mind üldse, aga tuleb välja, et paljusid teisi küll.

…aga mille teadmine oleks minu maailmapilti avardanud ja laste(ga inimeste) suhtes leplikumaks ja mõistvamaks muutnud. Ehk siis soovituslik lugemine lastetutele silmaringi avardamiseks ning lapsevanematele meelde tuletamiseks, et teised inimesed ei käitu alati meelega lastevaenulikult, sageli lihtsalt teadmatusest.

• Vankriga manööverdamine on keeruline, eriti kehvema ilma puhul (vihm, lumi jne). Vankriga emad ei roni tee peale ette sellepärast, et sulle närvidele käia – vanker on lihtsalt suur ja raske. Sinul jalakäijana on kümme korda lihtsam tee serva tõmmata! Samamoodi ei tasuks bussis vankreid vihaselt põrnitseda – usu mind, emad ei sõida võimalusel ühistranspordiga, lõbu pärast tipptunnil turule vms. Kui nad selle ristiretke juba ette võtsid, järelikult on vaja hädasti kuskile minna ja muud moodi ei saa. Järgmine kord vankrit nähes vaata parem, kas saad äkki hoopis kuidagi aidata – vankri kõrgetest astmetest üles saamine või lumevallist üle tõstmine on üksikule naisterahvale üsna keeruline tegevus. Enamasti saab sellega küll hakkama, aga kahekesi oleks tunduvalt kergem.
• Nutt on beebide ainus viis oma vajadusi väljendada. Mõtle ise, kui sa ei saaks rääkida ega kirjutada, kui ainus võimalus oma vajadustest teada andmine oleks häälitsemine. Ka sina protestiksid sel juhul seda valjuhäälsemalt, mida ebameeldivam sul on. Iga ema üritab sättida oma käigud nii, et beebi sel ajal kärus magaks või üldse kodus kellegi hoole all oleks, aga vahel pole hoidjat võtta või pole kellaaja peale minekut võimalik muuta ega ära jätta. Beebid on nagunii ühed üsna ettearvamatud kujud ja nende nuttu/tahtmisi on teinekord üsna raske mõista. Keegi ei too oma last selleks avalikku kohta, et sulle närvidele käia, enamik emasid tunneb ennast väga kehvasti, kui ta siis kõva häälega nutab ning nad ei oska/suuda teda vaigistada. Ühesõnaga neil on sageli sama halb kui sul… Aga järelikult oli siis käik, mida ei andnud edasi lükata.
• Kahesed ja vanemad on juba hoopis teine tera. Iseloomu näitamine on nende viis elu tundma õppida. See, kas laps ennast konkreetselt poes riiulite vahele röökides maha viskab, sõltub kindlasti mingil määral nii tema iseloomust kui ka kodusest kasvatusest, aga iga kahene jonnib vahel – seda ei anna ära hoida ka kõige ideaalsema kasvatusega, see on osa elust. Ja sageli on ainuõige neid jonnimisi taluda, et ta saaks aru – vanemad ei anna igale kapriisile järele, karjugu palju tahes. Kõrvalt kuulata on noil puhkudel muidugi häiriv, nii kõrvaltvaatajatel kui vanematel endil. Aga vahel paremat käitumisviisi lihtsalt pole.
• Kui sa lähed külla perele, kus on väikesed lapsed, siis võiksid silmas pidada asju, mis lastetute perede külastamisel erilist tähtsust ei oma. Näiteks pese kindlasti alati käsi, enne kui titte katsuma lähed. Uuri, mis kellaajad oleksid tulemiseks sobilikumad, et need beebi unegraafikut ei häiriks – näiteks õhtuti, kui on vaja beebit magama panna, on reeglina ilma külalisteta kergem. Samas mõned tited jäävad probleemideta magama ka siis, kui külalised on kõrvaltoas. Ühesõnaga kõik sõltub lapsest ja emast, aga alati võiks üle küsida, kas hilisemad külla jäämised on ema meelest ok.
• Igasugu kingituste puhul mõtle enne nende sobilikkusele ja praktilisusele. Paljud riided võivad olla väga nunnud, aga kandmiseks liialt ebamugavad. Paljud mänguasjad on küll silmale ilusad vaadata, aga arendamise koha pealt suur ümmargune null. Minule meeldib alati enne vihjeid küsida, mida võiks vaja minna. Või kui mingil põhjusel ei küsi, siis üritan oma loogikaga midagi praktilist leida. Kui tahad kaasa tuua söödavat meelehead, küsi kindlasti enne üle, mis maiuseid lapsele üldse lubatakse. Väiksematele ei taha paljud emad üldse magusat anda, suuremate laste puhul on alati kindla peale minek ökopoe kraam – garanteeritult igasugusest saastast ja lisaainetest vaba.
• Kui oled autojuht ning autos on ka lapsi, siis ole liikluses ekstra tähelepanelik ja rahumeelne, isegi kui uljad manöövrid sulle muidu väga omased on ning varemalt ka sõbrale meeldisid. Pärast lapse sündi muutub enamik emasid liikluses ülimalt ettevaatlikuks, sest paljas mõtegi sellest, et lapsega midagi juhtuda võiks…
• Üldisest suhtlusest. Pärast uue ilmakodaniku sündi uuri vanematelt, millal nad külalisi ootavad – mõned kutsuvad kõiki juba sünnitusmajja, et uhkusega oma maailmaimet demonstreerida, teised vajavad kõigepealt aega uue olukorraga harjumiseks ja ei soovi esimesed kuud üldse külalisi. Inimesed on lihtsalt erinevad, austa värskete vanemate soove. Helistamise asemel on alati kindlam sõnum või e-mail saata (kui muidugi just midagi eriti pakilist pole). Jah, see on eelkõige ema teha, et telefon kriitilisteks hetkedeks hääletu peale panna, nt last magama pannes jm, aga see sageli ununeb. Kõik emad on vist vähemalt korra elus tundnud frustratsiooni, kui pikad ponnistused beebi magama saamiseks nullib tuppa unustatud mobiil, mis kõige ebasobivamal ajal helisema hakkab. Mida väiksem beebi on, seda vähem ma suvalisel ajal helistama kipun – pigem saadan sõnumi või üritan interneti kaudu ühendust saada. Nii ei häiri ma lärmava telefoniga pisitita ning tema vanemate toimetusi – sõnumit või meili saab lugeda siis, kui on sobiv hetk – siis saab mulle juba ise tagasi helistada. Kindlasti ei helista ma beebi vanematele peale kaheksat-üheksat õhtul, kui ma just enne kindlalt ei tea, et see ei häiri. Samamoodi võiks suhtuda mõistvalt sellesse, kui MSNi vestlus igasuguse selgituseta äkitselt pooleli jääb – beebi nutu peale reageerides pole aga alati eelnevalt seletusi jagada. Kõik see käib kõige rohkem päris pisikeste beebide kohta – mida aeg edasi, seda paremaks asi läheb.

Jah, tõsi, on ka neid emasid, kes iga päev oma titega kaubanduskeskuses hängivad, kes jalutavad tänaval vankritega kolmekesi reas, nii et terve tee on blokeeritud ja mööda pääseda on üsna võimatu, kes oma pisikesi lapsi igasugu kontsertitele kaasa veavad (selle asemel, et lapsehoidja leida), kus nood kindlasti mingi hetk nutma hakkavad, kes ei üritagi oma lapsi kasvatada ja lasevad neil absoluutselt kõike teha… Neid vaatavad hukkamõistvalt ka teised emad. Aga igasugu nõmedikke ja rahurikkujaid on ka lastetute inimeste hulgas, nii et fair enough. Enamik emasid siiski ei ürita teile meelega vankriga ette sõita ega too oma karjuvat last avalikku kohta spetsiaalselt kaaskondsete häirimiseks.

Kindlasti annaks siia listi veel igasugu asju lisada. Mul endal oleks sellist postitust kunagi lastetuna igal juhul huvitav ja informeeriv lugeda olnud. Ehk oleksin pärast selliste asjade teadmiseks võtmist natuke mõistvam olnud… Aga võib-olla ka mitte 😀