August 2011

Unekool beebi vaatenurgast

Morme leidis, hindamatu 😀

Sleep Training – A Baby’s View

OK, here’s my situation. My Mommy has had me for almost 7 months. The first few months were great–I cried, she picked me up and fed me, anytime, day or night. Then something happened. Over the last few weeks, she has been trying to STTN (sleep through the night). At first, I thought it was just a phase, but it is only getting worse. I’ve talked to other babies, and it seems like it’s pretty common after Mommies have had us for around 6 months. Here’s the thing: these Mommies don’t really need to sleep. It’s just a habit. Many of them have had some 30 years to sleep–they just don’t need it anymore. So I am implementing a plan. I call it the Crybaby Shuffle.

It goes like this:

Night 1–cry every 3 hours until you get fed. I know, it’s hard. It’s hard to see your Mommy upset over your crying. Just keep reminding yourself, it’s for her own good.

Night 2–cry every 2 hours until you get fed.

Night 3–every hour.

Most Mommies will start to respond more quickly after about 3 nights.

Some Mommies are more alert, and may resist the change longer. These Mommies may stand in your doorway for hours, shhhh-ing. Don’t give in. I cannot stress this enough: CONSISTENCY IS KEY!! If you let her STTN (sleep through the night), just once, she will expect it every night. I KNOW IT’S HARD! But she really does not need the sleep, she is just resisting the change. If you have an especially alert Mommy, you can stop crying for about 10 minutes, just long enough for her to go back to bed and start to fall asleep. Then cry again. It WILL eventually work. My Mommy once stayed awake for 10 hours straight, so I know she can do it.

Last night, I cried every hour. You just have to decide to stick to it and just go for it. BE CONSISTENT! I cried for any reason I could come up with. My sleep sack tickled my foot. I felt a wrinkle under the sheet. My mobile made a shadow on the wall. I burped, and it tasted like pears. I hadn’t eaten pears since lunch, what’s up with that? The cat said “meow”. I should know. My Mommy reminds me of this about 20 times a day. LOL. Once I cried just because I liked how it sounded when it echoed on the monitor in the other room. Too hot, too cold, just right–doesn’t matter! Keep crying!! It took awhile, but it worked. She fed me at 4am. Tomorrow night, my goal is 3:30am. You need to slowly shorten the interval between feedings in order to reset your Mommies’ internal clocks.

P.S. Don’t let those rubber things fool you, no matter how long you suck on them, no milk will come out. Trust me.

Ilus elu

Poiss oli eile väikese palaviku tõttu tavalisest virilam ja sülekam. Õhtul sai ta veidi enne kaheksat magama pandud, hommikul ärkas 5.20, aga jäi pärast tissi meie voodisse edasi magama ja ärkas… Kell üheksa!!! Siis oli rõõmus lalin, mängis tükk aega magamistoas ja veerand tundi hiljem ärganud õega, sõi kohutava hunniku kaerahelbeputru ja pärast seda, kui ma paar väiksemat kisa ära lahendasin, mängisid nad Plikaga kahekesi pikalt ja vaikselt oma toas, nii et mina sain rahus kohvi juua ja hommikust süüa.

Nüüd panin nad riidesse ja saatsin õue, jälle rahu majas 😀

Abikaasa käis eile sugulasel külas – tollel, kes on puusepp, laenas talle järelkäru, käis kaasas mängumajakest toomas, aitas selle kokku panna… Seekord aitas öökapid kokku panna, need jupid on poolteist kuud oma aega oodanud. Täitsa mõnusad said, mis siis, et jupid olid veidi erinevad ja sahtlid ka. Üldmulje on kena.

Riiuli ja peegli saime magamistoa seinale, mu kõrvarõngad ka… Ja külaliste nagi kööki. Ja Plika nagi vannituppa. Asjad edenesid vahelduseks jälle mõnuga.

Pilti teen kunagi hiljem, sest magamistoast on endiselt lamp puudu ja mõni detail tahab veel sättimist. Sain riiulile juba küünlaid sättida ja oma ehteid laiali laotada, mõnus. No hea küll, kõrvarõngastest ma enne ühe pildi tegin, seda võin näidata – peaks vist juurde ostma, ruumi on liiga palju üle 😀 Ma võiks nad rohkem laiali ka sättida või sinna veel midagi muud riputada, eks näis.

CIMG4975

Hüpates tagasi alguses maininud uneteema juurde, siis Poisi ärkamised normaliseeruvad järjekindlalt. Tissi saab ta nüüd ainult õhtul ja hommikul, kui vanasti jäi ta alati üles, siis viimasel ajal on hakanud edasi magama, nii nagu Plikagi seda omal ajal tegi. Tohutult mõnus on, kui ei pea ärkama mitte 5-6, vaid 7-9 vahel! Päevaunedega käib endiselt hull eksperimenteerimine – kord tahab magada juba kell 9 hommikul, teinekord venitab 13-14ni välja. Kui need 8-9 vahel ärkamised nüüd nii jääkski, siis oleks kõik superluks ja võiks hakata lapsi ühel ajal magama panema. Plikal ongi aeg jälle suviselt režiimilt sügisesele kolida, hämaraks läheb ka juba varem. Ainult sellepärast olen natuke mures, mis pärast kella keeramist saab. Ehk peaks praegu üritama 9-21 ja 14-16 graafikut juurutada, et see siis oktoobris sujuvalt 8-20 ja 13-15 muutuks… Eks lõppude lõpuks panevad lapsed ikka ise paika.

Ühtlasi jõudis mulle lõpuks kohale, et ma ei pea enam imetamisrinnahoidjat kandma. Vau! Viimased pool aastat olen vaheldumisi kandnud valget ja beeži ühesuguse lõikega nunnut pitsist rinnahoidjat – need olid ainsad, mis suuruse poolest sobisid. Aga teate, vaheldust on vaja, kohe naisem tunne on. Peab minema rinnahoidjavarusid täiendama 😛 Ok, sellega ma parem veel natuke ootan, suurus võib veel veidi muutuda…

Mõned pildid leidsin ka.

CIMG4954

CIMG4977

CIMG4978

Haige laps jäi tuppa magama – küll ainult veerandtunniks, misjärel ma kogemata köögis telefoniga rääkides ta üles ajasin ja hiljem pidin ikka kärru panema…

CIMG4998

Saime liivakasti ka lõpuni ära värvitud, nüüd näeb üsna kena välja. Teine kiht tuleks veel peale tõmmata, sai selle jaoks isegi Pinotexi juurde ostetud – eks näis, millal selleni jõuame. Kõigepealt tuleb korralik redel/trepp valmis meisterdada – selline, millest Poiss ka ronida saaks, praegu on majake ja liumägi puhtalt Plika lõbu. Meil on enamik vajalikke juppe vist isegi olemas, Abikaasa vaatas netist pilte ja õpetusi, ainult paari prussi on juurde vaja, kinnitused ka ja… No ma loodan, et saame ikka lähema kuu jooksul tehtud!

CIMG4999

Kooliaega meenutades

Uudiseid lugedes sattusin nupukesele koolivormi kasvavast populaarsusest Lätis. Minule koolivormi mõte väga meeldib, hakkas huvitama, kas minu koolis pole sellele mõeldud (siiani on ainult mütsid), see on ju ka põhimõtteliselt erakool. Väike googeldamine andis kiire vastuse, et on mõeldud küll, aga kõik õpilased ei saaks endale seda majanduslikult lubada – jube kahju! Igatahes jõudsin ma selle googeldamisega ka puhtjuhuslikult ühe õpilase aastatööni Sütevaka fenomenist. Nii ma siis lugesin ja nostalgitsesin.

Mainiti, et väga paljud tulid Sütevakasse perekonna mõjutusel/soovitusel. Mindki suunas viienda klassi katsetele tol ajal seal töötanud ema. No ja nüüd pole enam küsimustki – minu lapsed PEAVAD minema Sütevakasse. See on üks suur-suur Pärnusse kolimise pluss. Teine pluss on muidugi järgmisest sügisest alustavad algklassid, kuhu võetavat küll vaid 16 õpilast, aga eeldan, et kui mina Sütevakasse sisse sain, siis küllap saavad minu geenidega lapsed kah 🙂

Aga muidu ma lihtsalt tuletasin meelde, kui tore oli. Viimase peal klassijuhataja, normaalsel ajal algavad tunnid, lärmaka koolikella puudumine, koduklass (st õpetajad tulid meie juurde, mitte vastupidi, no mõned tunnid olid muidugi mujal – keeletundides olid ju rühmad, muusika oli oma klassis jne), puudumisõigus gümnaasiumiosas (hindamatu!), aktused Brackmanni pargis, õpetajate bändi esinemised, rongkäigud, iganädalased kogunemised, igahommikune tervitus koolidirektori või mõne muu õpetaja poolt, keegi seisis alati enne tundide algust esimesel korrusel trepi juures…

Minu jaoks oli täiesti loomulik õhkkond selline, kus tundides on vaikne, tõesti õpitakse. Et õpetajad on sõbralikud ja nendega läbisaamine hea (mis siis, et igaühel ikka omad veidrused, mis mõne puhul ka veidi närvidele käisid). Ma ei kujuta teistsugust kooli ettegi, aga tean, et enamik koole selliseid pole.

Õppida tuli muidugi palju, aga seegi tundus mulle vist üsna loomulik (või ma äkki kurtsin ka, et koormus on liialt suur ja olen selle lihtsalt unustanud?). Kahetsusväärselt palju asju sai minu puhul ära vastatud küll puhta tuupimise, mitte lahti mõtestamise teel, see aga pole küll Sütevaka viga, pigem minu enda. Ma ei oska siiani õppida, ma väga loodan ja teen kõik endast tuleneva sellest, et minu lapsed oskaksid.

Sööklas söömas käima hakkasin miskipärast alles keskkoolis, enne seda sai viis aastat saiakeste peal elatud – igitobe, mõtlen ma praegu, soojad toidud olid ikka palju paremad, keska ajal ma ka sain juba sellest aru. Nüüd on sööklaga täielik ikaldus, euronõuded ja värgid, söök tuuakse väljast, pidavat väga kehv olema – see on nõme küll. Aga no alati on ju lootust, et miskil hetkel hakatakse jälle koha peal süüa tegema.

Koolilaager mulle küll suuremat ei meeldinud, mulle ei meeldinud sporti teha ja ikka tahtis keegi sundida mind seal rahvaste palli mängima (õahh, jubedus, ma vihkan seda siiani). Ainult köieveost olin nõus rõõmsalt osa võtma – hea süütu asi, midagi kollektiivset sai tehtud, linnuke kirjas. Kui ähvardavast rahvaste pallist ja muu taolisest tulenevad pinged kõrvale jätta, oli koolilaagris väga lahe, nalja sai palju.

Kehalise tunnid mulle ka ei meeldinud – ma pole selle vastu, et sporti peab tegema ja nüüd on kesklinnas ju ka ühine spordihoone, ei pea enam kuskil karup*rses käima, mis kehalise tundidele minu jaoks vaid ebameeldivust lisas… Küll aga ajavad siiani vihaseks need lollakad normid – ma ei ole üldse väga halvas vormis ja võisin pingutada, ninast veri väljas, ikka viite ei saanud. Igasuguse isu ajas ära! Ja palli ei suuda ma ilmselt siiani isegi 20 meetrit täis visata. Kui kehalise tunnid oleks kuidagi teistmoodi üles ehitatud, nii et saaks sporti teha lihtsalt lõbust, mitte hinde peale, siis naudiks paljud seda tunduvalt rohkem, arvan ma. Aga siis jälle ei viitsi inimesed pingutada, kui norme pole, tõi välja mu kehalise õpetaja, kellega hiljuti sel teemal arutasime.

Igal juhul on Sütevaka ikka veel MINU kool. Ma loen FB-st ja meediast huviga nende tegemiste kohta, kogun nende kohta käivaid ajaleheartikleid, vaatan nostalgiaga vanu videosid ja huviga uusi, ei jääks mitte mingi hinna eest eemale vilistlaste kokkutulekutest ja ei suuda ära oodata seda 1. septembrit, kus ma Plika uhkusega OMA kooli tarkust taga nõudma võin saata.

Kodutunne

Erikuradigeniaalselt suurepärane saade.

Kui telekat ei ole ja netist uudiseid valikuliselt loed, ega siis eriti ei teagi, mida näidatakse. Enamasti ei jää ka millestki ilma 🙂 Kodutunne on aga küll midagi sellist, mis on tõeliselt vaatamist väärt. Kui me kuu tagasi elutoa põranda värvimise ajal mõned päevad ema juures olime, siis vist nägime telekast reklaami ja tuli jutuks, vaatasime tolsamal õhtul kõige esimese osa netist ära ja olimegi lummatud. Noil õhtuil, kui vaadata jõudsime (remondi kõrvalt olime sageli liiga väsinud), läks ikka paar-kolm-neli osa järjest, eile õhtul vaatasime viimased.

Mulle enamasti ei meeldi Eesti realityd. Olen harjunud neid nägema UK ja USA kontekstis, kus inimesed on (üllatus-üllatus) tunduvalt emotsionaalsemad. Eesti omad tunduvad nende kõrval nii puised, haledad ja piinlikud. No ma tuletan meelde näiteks seda kunagist saadet (nime ei mäleta), kus inimestele ilukirurgilisi oppe tehti, USA versioon meeldis mulle väga. Eesti oma muidugi vaatasin, sest uudishimu oli suur, aga kogu see ülesehitus pani pool aega piinlikkusest väänlema. Stiilipäevikud, paari osa olen netist vaadanud – samamoodi võta üks ja viska teist. Ja nii edasi.

Aga Kodutunde puhul see kodukootus mind ei häirinud. Jah, ka seal olid inimesed kohmakad ja kohati üsna kinnised, aga nad siiski rääkisid oma suurtest tähtsatest elumuredest, nad olid, noh… EESTLASED. See oli minu jaoks tohutu positiivse emotsiooni saade, lisaks pani iga osa pikalt elu üle järele mõtlema ja tuletas meelde seda, et kõik inimesed ei ela nii hästi, nagu meie – et minu igapäevased mured on paljude teistega võrreldes sageli tühised.

Minu meelest olid kõik need pered, keda saatesse valitud, seda suurt kingitust kuhjaga väärt. Ma ei ole ise ühtki netikommentaari lugenud, ma sihilikult ei teinud seda – tean ju, mis sapi pritsimine kommentaariumis toimub, ma oskaks oma loovusestki iga loo puhul kirjutada kümme halvustavat kommentaari, mis kindlalt kellegi teise sulest ka ilmuvad, need on väga etteaimatavad.

Jah, kahtlemata oli seal erinevaid olukordi. Oli peresid, kelle puhul keegi ei kahelnud, et nad olid seda väärt – need pered, kus mees oli õnnetult surma saanud või ema haigusesse surnud. Jah, oli ka peresid, kus ema kasvatas üksi lapsi, sest laste isa oli alkohoolik või vangis. Oli vanemaid, kes olid tohutult kehvad majandajad, oli inimesi, kes paistsid väga kummalised, ullikesed, apaatsed… Oli üks pere, kes seda abi tegelikult nagu nii tohutult poleks vajanudki.

Aga ikkagi ei saa ma aru, kust võtavad teised võhivõõrad inimesed õiguse arvustada neid elusid? Just nii julmalt, anonüümselt, lahmides. Või veel hullem, otse perele kirju saates. Ma olen kindel, et saate tiim valis need pered hoolega. Minu meelest oli väga hea, et näidati reaalset Eesti seisu – millised inimesed meie maal elavad.

Kas see, kui vanemad on nii lihtsad inimesed, et ei oska majandada, kas see tähendab automaatselt, et nende kaheksa last on viletsuses elamise ära teeninud? LAPSED POLE JU MILLESKI SÜÜDI! Jah, hea kerge on oma mugavast tugitoolist targutada, et mis nad siis tegid nii palju lapsi, igaüks peab ikka ise hakkama saama. See on äärmiselt raske ja ebaõiglane olukord, ega minagi ei tea, kuidas seda lahendada. Aga fakt on see, et paljud inimese paraku ongi sellised… Naiivsed ja lihtsad. Tulnud ise sarnastest oludest, ei oskagi midagi rohkemat tahta, käivad oma vanemate jälgedes. Teevad palju lapsi, sest pere peab ikka suur olema, samas majanduslikku kirjaoskust pole neile kodust kaasa antud, ehk on nad nii lihtsameelsed, et polegi võimelised seda majandamist ära õppima. Igati ebaõiglane ja ma ütleks ka esimese hooga, et kui ise nii palju lapsi tegite, siis vaadake, kuidas hakkama saate… Ja nii tulevadki uued sellised pered, mille vanemateks on needsamad lapsed, kes pole teistsugust elu näinud, ei teagi, et saab paremini, et saab teisiti. Nõiaring.

Kõigil lastel ei ole võrdseid võimalusi. Mina, kes ma olen elanud Londonis ja näinud sealseid sotsiaalsüsteeme… Lugenuna eile Minu Amsterdami (väga mõnus raamat!), kus kirjeldati muuhulgas näiteks vaeste ja väidetavalt tööjõuetute (vms, midagi sellist) jõulupidu annetatud kingitustega, kus kõik vanemad olid täies elujõus ja nii mõnigi laps jonnis sellepärast, et tahtis autot, mitte Lego… Olen küll kõige naha ja karvadega selle poolt, et see saade käis õigete perede juures, et tänu neile hakkasid kõigis neis peredes juhtuma positiivsed muutused, et nüüd on vähekegi suurem lootus, et nood lapsed näevad paremat elu, kui nad oleks seda muidu näinud… Ja et nad olid selle kõik kuhjaga ära teeninud.

Kindlasti iriseti ka näiteks selle üle, miks siis oli vaja olla aastaid koos mehega, kes jõi või lõpetas vangis. No kuulge, rõõmustage parem selle üle, et te ise pole pidanud midagi sellist läbi elama ja et need inimesed võtsid lõpuks jõu kokku, jätsid selle destruktiivse suhte selja taha ja alustasid oma elu uuesti. See on ju hea! Nad on nüüd sellest õudusest vabad! Nad saavad oma elu normaalselt edasi elada! Ja tänu saatele leidis nii mõnigi raske olukord lahenduse.

Oli mitu pereema, kes jätsid väga kummalise mulje. Ma isegi arutasin emaga ühe üle. Milleni ei jõudnud ma ise, milleni ei jõudnud ilmselt paljud inimesed, aga millele juhtis tähelepanu mu psühholoogist ema – selle naise mees oli ammu aega tagasi hukkunud, aga tal polnud võimalust leinata. Ta oli aastaid tagasi oma leina sisse nii kinni jäänud, et see oli tema elu selliseks muutnud. Apaatseks. Tohutult masendav olukord. Ja tollest eelviimasest saatest igatahes tundus, et Kodutunde saade muutis tema elu natuke rõõmsamaks.

Üks teine pereema, kes oli samamoodi üsna kummaline, ei rääkinud oma laste isadele laste olemasolustki. Jah, teda kritiseerida oleks esmapilgul nii lihtne, aga selle kõige taga on ju jällegi sügavad psühholoogilised probleemid, mis said alguse raskest lapsepõlvest. Tal polnud võimalik saada abi, sellepärast on asjad nüüd nii nagu on. Ja jällegi, minu meelest oli ta seal lõpusaates juba tiba paremas seisus. Nad kõik olid! Ja pole ka ime. Sest nende kõigiga juhtus üks suur ja ilus asi.

Hukka mõista on kergem. Üritada aru saada ja põhjuseid näha on tunduvalt raskem. Minu jaoks oli see tohutult huvitav ja mõtlemapanev, tuletas meelde, mis kõik elus juhtuda võib, pani veidi paremini mõistma ühiskonna valupunkte, millega mul seni kokkupuude praktiliselt puudus.

Tavaliselt ma vihastan, kui saate ette, taha ja vahele meeletus koguses reklaami näidatakse, seekord mitte. Ja milline tohutu positiivne reklaam kõigile neile, kes seal kaasa aitasid, materjale andsid, tööd tegid… Geniaalne saade, ma ütlen. Palju peresid said oma elamise paremaks. Palju firmasid sai tohutult positiivset reklaami ja ma usun, sellises projektis osalemine, tähtaja peale nii kiirelt nii suure asja tegemine, see oli kindlasti väga põnev kogemus. Ma usun, et nende firmade jaoks ei olnud oma mööbli või tööjõu annetamine mingi probleem ja see, mis nad läbi taolise reklaami tagasi said, on annetatut kuhjaga väärt. Pered olid rõõmsad, firmad olid rõõmsad, vaatajad olid rõõmsad.

Välja arvatud muidugi need, kes anonüümselt lahmimas käisid ja iga teise puhul leidsid, et nemad seda küll väärt polnud. Aga selliste kommentaaride kirjutajad on ilmselgelt ise õnnetud inimesed… Ja õnnetud on nad ehk sellepärast, et on samasuguste olude ohvrid. Ma ei õigusta neid, ma lihtsalt üritan aru saada.

Elu on paljude jaoks keeruline ja ebaõiglane. See saade tõi paljude inimeste jaoks palju rõõmu. Pani paljusid inimesi aru saama, et tegelikult on nende elu ikka päris hea. Juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Tuletas meelde, et vahel juhtub suuri õnnetusi, millele ei oska ette mõelda, “sest minuga seda ju nagunii ei juhtu”, aga mille tagajärjed on karmid mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka materiaalselt. Ja selle viimase vältimiseks oleks piisanud kindlustusest, mille maksmine pole ausõna sugugi üle jõu käiv.

Headus sünnitab headust – mina usun seda väga. Ja ma loodan, et tuleb veel palju hooaegu. Nii kaua, kuni polegi enam ühtegi kodu kuhu minna, sest kõik eestlased on õnnelikud. Hea küll, te ju saate aru, et ma pole nii naiivne, eks. Sellegipoolest – saagu Kodutunnet veel palju!

Isamaaline

Mina olen Eesti üle väga uhke. Muidugi on palju asju, mida saaks paremini teha, aga on ka tohutult neid asju, mis on hästi. Me oleme edukaim endine Nõukogude Liidu maa, kuidas saaks mitte uhke olla!

Käisime hommikul Abikaasa vanaemal külas. Üritades päevale kohast riietust kokku panna, tuli tõdeda, et kõige suuremat probleemi valmistas sinine osa. Musta ja valget ikka leidub, aga seda õiget sinist polnud küll kellegi riietuskapis. Eks ma siis kombineerisin vastavalt võimalusele.

CIMG4984

Scroll to Top