August 2011

Kolm aastat mälestusi

Aasta tagasi viisin oma tuksis kõvaketta asjatundja juurde. Vahepeal oli nii palju muid asju, et see ununes täiesti, aprilli algul sai veel räägitud ja oli lootust, et saab andmed kätte. Siis ununes kogu värk jälle ära ja nüüd, pärast hullumeelset remonti hinge tõmmates, tuli jälle meelde asja uurida. Tuli välja, et aprillis mulle saadetud kiri koos illustreeriva fotoga ei olnud mingil kummalsel põhjusel minuni jõudnud…

HDD_DSC00040

Keset pealmist plaati on üks paari cm pikkune vagu ja keskel on kena saturni rõngas.

See tähendab seda, et mul ei õnnestu olemasolevate vahenditega sellelt kettalt tänase seisuga andmeid kätte saada.

Ettepanek selline, et ketas alles hoida. Selliseid tööd teeb ära IBAS Norras, kuid nende hinnad on teisest klassist.

Ma olen selle teate peale üllatavalt rahulik. Eks oli aasta aega selle mõttega leppimiseks… Ehkki ma muidugi lootsin, et saan asja ikka korda.

Ju siis pidi nii minema 🙂

Ahastamise asemel olen otsatult tänulik selle üle, et alates Londonisse kolimisest nii põhjalikult bloginud olen ja kõik paremad pildid siia üles riputanud. Paberile printimiseks on nende kvaliteet küll liialt kehv, aga vähemalt on olemas, saab ekraanilt vaadata. Kogu Londoni-aeg, esimesed kolm aastat koos Abikaasaga, Plika esimene eluaasta… Kui poleks blogi, poleks mul praegu midagi. Enne Londonit tehtud pildid on õnneks kõik albumis ja alates 2010 aastast on kõik failid jälle arvutis olemas. 2007 aprill kuni 2009 detsember jääb auk.

Ja kui Bingo jackpoti võidan, siis saadan ketta Norrasse 😛 Sealne hinnaklass arvati olevat €2000-4000. Hõkk.

Suts ökojuttu ka vahelduseks

Esiteks oli Bioneeris täna üks tore aus artikkel riidemähkmete kasutamisest. Mina küll kasutan peamiselt tavalisi volditavaid mähkmeid pealispükstega ja kuhjan neid “kuivalt” kaanega ämbrisse, mille sisu ca kolme päeva tagant koos teiste asjadega ära pesen… Otsa saanud sapiseebi asemele võtsin ka hiljuti siin elanud memmekese varudest veneaegse pesuseebi, mis tundub isegi paremini toimivat. Aga üldiselt oli mõnusalt kirjutatud, kõigist plussidest ja miinustest, ma olen täitsa nõus.

Teiseks natuke reklaami – Eestis toodetakse nüüd ka keskkonnasõbralikke puhastusvahendeid, Minerata on sarja nimeks. Ma ise pole küll veel proovinud, aga kui miski otsa saab, siis on kindlasti kavas – nõudepesuvahendit kiidab näiteks Pärnu ökopoe müüja väga ja üldpuhastusvahend on mu meelest ka kõige mugavam spreipudelis, no juhuks, kui ei viitsi ise äädikast-soodast kokku segada (ma pole siiani viitsinud). Kui neil nüüd pesupesemisvahendid ka tuleks, oleks kohe superluks. Võiks olla pesugeel ja pihustatav plekieemaldi (ilusad unistused, eks).

Ma ei tea, kas ma olen liialt laisk või mis, aga suuremaid määrdunud pindu, mis niisama masinas puhtaks ei lähe ja vajavad seega eelnevat töötlemist, on mu meelest jube tüütu väikese seebiga hõõruda – no näiteks määrdunud köögirätikuid ning plekke, mis on kaltsuvaibal või voodilinal, on tuhat korda mõnusam ja kiirem spreiga pritsida. Viimati õekesel Rootsis külas käies varusin neli suurt pudelit, millest kaks ja pool veel alles on – täitsa saab nii ka, aga nati tobe on ju kogu aeg Rootsist vedada. Oleks abiks, kui mõnda taolist kasvõi Eestisse sissegi toodaks… Aga kõige etem oleks muidugi, kui Eestis toodetaks 🙂

Laste arv vs ratsionaalne mõtlemine

Päris mitmed mu sõbrad-tuttavad on öelnud, et üle kahe lapse suure tõenäosusega ei tule, rohkem ei jõua üles kasvatada. Need ütlejad on enamasti sellised küpsemad ja elukogenumad, väga ratsionaalse mõtlemisega.

Ma pean ennast üsna heaks majandajaks ja olen selle üle uhke – mulle meeldib kulusid kontrolli all hoida, eelarveid teha ja planeerida (mis ei takista mind aeg-ajalt spontaanselt ja plaanimatult kulutamast). Mind ajab närvi inimeste suutmatus rahaga ümber käia. Mind paneb alati mõtlema see, kui jälle kajastatakse meedias mõnd sellist suurperet, kus vanemad on lihtsad ja vaesed, elamine kehvake… Mõtlen kurvalt, miks küll oli vaja nii palju lapsi teha. Minu meelest saab üpris harva lugeda sellistest suurtest peredest, kus rahaasjad on normaalses seisus ja kodu näeb hea välja (ma ei mõtle siin mingit suurt luksust, lihtsalt korralikku ja kena elamist). Normaalne rahaline seis ja kodu kenadus on muidugi väga suhtelised mõisted, ma tean. Aga usun, et enamik teist saab aru, mida ma mõtlesin. Minu meelest võiks lapsi teha ikka nii palju, et jõuaks nad ka normaalselt üles kasvatada – mitte täielikus vaesuses ja iga senti veeretades, et saaks ikka vahel üht-teist lubada ka.

Sissetulekud on meil tuleviku perspektiivis üsna lahtised. Oleme sidunud ennast Pärnuga, siinsed töövõimalused pole just ülearu hiilgavad. Minu senine töökogemus on aladel, kus ma ei soovi edasi töötada, ma üldse ei teagi, mida ma teha tahaksin. Abikaasal on küll eriala ja kogemus, aga hästi tasustatud erialaseid töökohti ikkagi eriti saadaval pole. Nii et kui vanemahüvitise aeg läbi saab, siis tuleb mul kiirelt töö leida, et me üldse ära elaksime.

Sellegipoolest planeerime me (täiesti süüdimatult?) pikemas perspektiivis kolme-nelja last. Plaanid võivad muidugi muutuda ja kõik käib ikka tunde järgi – hetkel tahaks olemasolevad natuke suuremaks kasvatada, kodu remontida, tööalaselt areneda… Ja kunagi hiljem, näiteks siis, kui Plika kooli läheb… Siis äkki üks-kaks veel? Nii me mõtleme. Hoolimata sellest, et meil pole kõrgepalgalisi töökohti, et meil pole praegu isegi aimu, mis rahade eest me oma kodu korda tehtud saame (sest teha vaja on ikka päris palju).

Ma ise mõtlen, et Plika kooli minekuni on ju veel neli-viis aastat, selle ajaga jõuab paljugi muutuda ja selgemaks saada. Äkki me siis ei tahagi enam lapsi juurde? Või lükkame kolmanda lapse saamise veel edasi? Eks näis. Koos lastega kasvavad kulutused, ehk koos nendega ka ratsionaalsus 😛 Samas lasteaialapsele kuluvat raha ei anna võrrelda teismelisega, nii et seda kogemust meil viie aasta pärast veel nagunii pole.

Jube hea on ju naiivselt hordide kaupa lapsi planeerida, kuni olemasolevad on veel väikesed ja vanemahüvitis jookseb. Kulud on hetkel minimaalsed – riided ja muu kraam on suuremalt jaolt sõpradelt-tuttavatelt tasuta saadud või kasutatult ostetud, söögile ei kulunud alguses üldse ja ega praegusedki linnuportsjonid kulutusi meie toidulauale oluliselt ei suurenda. Mida suuremaks aga lapsed kasvavad, seda vähem riideid üle jääb. Ja katsu sa teismelisele kellegi vanu riideid sokutada, ta ilmselt saadab su pikalt ja nõuab Nike tosse… Lisaks sellele sööb nagu näljahädaline.

Ja ikkagi on mul hetkel siiras arvamus, et küll me saame hakkama. Et isegi kui on neli last, saame ikka hakkama – ja mitte äärmises vaesuses, vaid just nii, et saame endale üht-teist (reisimist jms) lubada ka. Otse loomulikult nõuab see head planeerimist ja ette mõtlemist, aga seda ma ju oskan! Ma olen muidugi lootusetu optimist ja praegusel puhul nimetaksid mõned mu suhtumist vist pigem naiivseks.

Aga ma tõesti kogu hingest usun, et elu läheb järjest paremaks. Et ma leian lõpuks oma kutsumuse, et meil õnnestub ka Pärnus elades normaalne sissetulek saavutada, et me leiame võimaluse kodu korda teha, et me suudame kolm-neli last kenasti üles kasvatada. Ma usun endasse ja usun Abikaasasse, usun meie võimekusse.

Ma tean, et peaks mõtlema ratsionaalselt, aga mitte miski siin elus pole ju tegelikult kindel. Kas kõik need, kes saavad kolmanda, neljanda, viienda lapse, on siis tohutult heal järjel? Vaevalt. Kas kõik need, kes nii heal järjel pole, aga siiski üle kahe lapse saavad, ongi siis süüdimatud idioodid ja määratud elama vaesuses? Kah ei usu. On need väidetavad ratsionaalselt mõtlejad ehk tegelikult hoopis liialt negatiivsed? Einoh, targem oleks muidugi vähem lapsi teha, siis on raha ju rohkem 🙂 Aga mis puutub lastesse, siis ma ei suuda millegipärast väga ratsionaalselt mõelda. Sisetunne ütleb, et neid võiks tulevikus veel tulla, küll me ära elame. Mõistus, meedia ja ratsionalistid ütlevad, et elu on kallis ning iga lapse toitmisele, katmisele ja koolitamisele kuluvad tohutud summad.

Eks me nelja-viie aasta pärast vaatame uuesti.

Mida teie arvate? Eriti huvitatud olen ma siinkohal nende mõtetest, kes plaanivad või kel juba on 3+ last.

See võrratu internetiajastu ehk raamatumaniakk tegutseb jälle

Rääkides Iirisega MSNis tema peatsest Eesti külastusest ning üritades välja mõelda, mida ma Londonist ihaldada võiksin (lisaklausliks, et ei tohi palju kaaluda ega ruumi võtta – tellisin korduvkasutatava küpsetuspaberi :D), tuli meelde üks mu lemmikkirjanik Louise Bagshawe. Ta on ainus, kelle raamatuid ma raatsin kohe pärast ilmumist uuena osta – tal on neid nimelt siiani ainult 15, millest 13 on mul olemas, millest ilmselt umbes 10 sain ma nagunii erinevate diilide kaudu väga soodsalt, nüüd võin ühe raamatu aastas uuelt osta küll. Okei, nii kaua olen oodanud, kuni paperback välja lastakse, hardbackid mulle üldse ei istu.

No leidsin siis kaks uut raamatut. Google pakkus kohe alguses ka välja ühe lehe, mis lubas free shipping worldwide. UK leht – suurepärane – saan sama kujundusega raamatud, mis seni olemas. Paar klikki ja raamatud ostukorvis. Veel paar klikki ja Paypaliga makstud. Nüüd ootan ainult pakiteatist. €12.45 on kahe raamatu eest mu meelest igati viisakas summa.

Absoluutselt võrratu on elada internetiajastul, ausõna. Emotsiooniostudest suudan ma õnneks järjest rohkem hoiduda, nii et netist ostmise lihtsust ma enam ei kuritarvita. Vahel harva, kui tõesti midagi ostan, siis on puhas rõõm.

Ja noh, puhas rõõm on ka see, et mul oli võimalus elada mitu aastat Londonis, harjuda ingliskeelsete raamatute, eBay, Paypali ja kõiki muude toredate asjadega. Elu on lihtsam ja valik palju laiem.

Mary Higgins Clark ja Jackie Collins on mu kaks teist suurt lemmikut, kelle raamatud mul ka suuremalt jaolt olemas on – ajasin neid omal ajal kasutatult eBayst taga.

Vaatasin, et Jackie Collinsilt on ainult kaks viimast raamatut puudu, see kõige uuem on praegu veel liiga kallis, aga teise tellisin sealtsamast €5.03 eest ära 😛 Mh, ja tundub, et Santangelo-seeria esimene osa (“Chances”) on ikka ka puudu – ma vist viimati Londonis arvasin, et oli olemas, aga see dokument, mis oleks kinnitanud, läks ju ühes välise kõvakettaga…

Clarkist on hetkel 17 raamatut puudu – eks näis, millal järjele saan, uuelt ostmiseks on neid liiga palju ja kasutatult UK-st tellimine laksab postikulud mõttetult kalliks. Ma küll tunnen Clarkist julmalt puudust, ta kirjutab NII põnevalt…

No ja siis on veel Rex Stout ja Erle Stanley Gardner, neid ma olen juba põhikoolist saati fännanud. Nad õnneks ei kirjuta juurde ja Stout (vähemalt Nero Wolfe’i raamatud, muu mind ei huvita) on lõpuks täies ulatuses eesti keeles olemas, aga Gardneri Masoni-lugusid on veel peaaegu 30 tõlkimata. Nende teoseid kogun juba ammust ajast ja kuna alustatud sai otse loomulikult eesti keeles, kavatsen seda rida ka jätkata. Kenake hulk on kümne aastaga kogunenud – aga jällegi kõiki mitte ja uuelt osta ei raatsi. Vahel kingitakse, raamatulaatadelt leian aeg-ajalt vanemaid Öölasi soodsama hinnaga. Aega on, küll ükskord on kõik mul riiulis olemas.

Raamatud on haigus 🙂 Ma vähemalt nii palju hoian ennast tagasi, et suvalisi ei osta – ainult neid, mille headuses veendunud olen.

Aa, ja kas ma neid siis loen ka, küsite? Eks ma ikka loen. Vähemalt ühe korra 😀 Tihti ka mitu. Ma suudan paari aastaga õndsalt kõik ära unustada, nii et võin rahulikult vanu raamatuid nagu uusi lugeda (ok, alati see ei tööta, aga paljudel juhtudel küll). Ja mis kõige olulisem – ma loodan, et ühel päeval loevad lapsed ka 🙂

Konkurents ruulib

Ma olen mitu korda Maxima juures mõelnud, mis värk selle Post24 automaadiga täpsemalt on – no et midagi Smartposti taolist, eks, aga ega ma lähemalt uurinud pole. Nüüd lugesin just Minu Printi FB-st:

Eesti Post peaks kohe kohe avama oma pakiautomaatide võrgu. Eelised võrreldes Smartpostiga on, et automaadid on “avatud” 24 tundi ööpäevas ja automaate tühjendatakse lausa 2 korda päevas, seega muutub paki kättesaamine veel kiiremaks ja mugavamaks! Hinnad peaks ka varsti avalikuks tehtama. Eeldan, et sama või odavam, kui Smartpost. Põnev igatahes.

Põnev tõepoolest! Smartpost on üks ütlemata mugav väljamõeldis – väga äge, et konkurents tekkis, nii lähevad hinnad ainult soodsamaks. Kellaaegadest sõltumatu ligipääs on suur pluss, minule on Maxima tunduvalt lähemal, kui Smartposti automaatide asukohad, lisaks eeldan, et Eesti Posti puhul on näiteks võimalik saata automaadist ja tulla järele kontorisse ning vastupidi ka (ükskord netist Plikale kombet ostes pidin maksma rohkem postikulu, sest müüjal oli postkontor üle tee ja ta ei viitsinud arusaadavalt Smartposti automaadi juurde minna). Nii jõuan äkki isegi mina osta.ee-s millegi müümiseni, seni on see jäänud peamiselt selle taha, et Smartposti asukohad on piiratud ning postkontoris tavaliste pakkide ja aadressidega jamamine on igavene jebla.

Elame, näeme.

Scroll to Top