Päris mitmed mu sõbrad-tuttavad on öelnud, et üle kahe lapse suure tõenäosusega ei tule, rohkem ei jõua üles kasvatada. Need ütlejad on enamasti sellised küpsemad ja elukogenumad, väga ratsionaalse mõtlemisega.
Ma pean ennast üsna heaks majandajaks ja olen selle üle uhke – mulle meeldib kulusid kontrolli all hoida, eelarveid teha ja planeerida (mis ei takista mind aeg-ajalt spontaanselt ja plaanimatult kulutamast). Mind ajab närvi inimeste suutmatus rahaga ümber käia. Mind paneb alati mõtlema see, kui jälle kajastatakse meedias mõnd sellist suurperet, kus vanemad on lihtsad ja vaesed, elamine kehvake… Mõtlen kurvalt, miks küll oli vaja nii palju lapsi teha. Minu meelest saab üpris harva lugeda sellistest suurtest peredest, kus rahaasjad on normaalses seisus ja kodu näeb hea välja (ma ei mõtle siin mingit suurt luksust, lihtsalt korralikku ja kena elamist). Normaalne rahaline seis ja kodu kenadus on muidugi väga suhtelised mõisted, ma tean. Aga usun, et enamik teist saab aru, mida ma mõtlesin. Minu meelest võiks lapsi teha ikka nii palju, et jõuaks nad ka normaalselt üles kasvatada – mitte täielikus vaesuses ja iga senti veeretades, et saaks ikka vahel üht-teist lubada ka.
Sissetulekud on meil tuleviku perspektiivis üsna lahtised. Oleme sidunud ennast Pärnuga, siinsed töövõimalused pole just ülearu hiilgavad. Minu senine töökogemus on aladel, kus ma ei soovi edasi töötada, ma üldse ei teagi, mida ma teha tahaksin. Abikaasal on küll eriala ja kogemus, aga hästi tasustatud erialaseid töökohti ikkagi eriti saadaval pole. Nii et kui vanemahüvitise aeg läbi saab, siis tuleb mul kiirelt töö leida, et me üldse ära elaksime.
Sellegipoolest planeerime me (täiesti süüdimatult?) pikemas perspektiivis kolme-nelja last. Plaanid võivad muidugi muutuda ja kõik käib ikka tunde järgi – hetkel tahaks olemasolevad natuke suuremaks kasvatada, kodu remontida, tööalaselt areneda… Ja kunagi hiljem, näiteks siis, kui Plika kooli läheb… Siis äkki üks-kaks veel? Nii me mõtleme. Hoolimata sellest, et meil pole kõrgepalgalisi töökohti, et meil pole praegu isegi aimu, mis rahade eest me oma kodu korda tehtud saame (sest teha vaja on ikka päris palju).
Ma ise mõtlen, et Plika kooli minekuni on ju veel neli-viis aastat, selle ajaga jõuab paljugi muutuda ja selgemaks saada. Äkki me siis ei tahagi enam lapsi juurde? Või lükkame kolmanda lapse saamise veel edasi? Eks näis. Koos lastega kasvavad kulutused, ehk koos nendega ka ratsionaalsus 😛 Samas lasteaialapsele kuluvat raha ei anna võrrelda teismelisega, nii et seda kogemust meil viie aasta pärast veel nagunii pole.
Jube hea on ju naiivselt hordide kaupa lapsi planeerida, kuni olemasolevad on veel väikesed ja vanemahüvitis jookseb. Kulud on hetkel minimaalsed – riided ja muu kraam on suuremalt jaolt sõpradelt-tuttavatelt tasuta saadud või kasutatult ostetud, söögile ei kulunud alguses üldse ja ega praegusedki linnuportsjonid kulutusi meie toidulauale oluliselt ei suurenda. Mida suuremaks aga lapsed kasvavad, seda vähem riideid üle jääb. Ja katsu sa teismelisele kellegi vanu riideid sokutada, ta ilmselt saadab su pikalt ja nõuab Nike tosse… Lisaks sellele sööb nagu näljahädaline.
Ja ikkagi on mul hetkel siiras arvamus, et küll me saame hakkama. Et isegi kui on neli last, saame ikka hakkama – ja mitte äärmises vaesuses, vaid just nii, et saame endale üht-teist (reisimist jms) lubada ka. Otse loomulikult nõuab see head planeerimist ja ette mõtlemist, aga seda ma ju oskan! Ma olen muidugi lootusetu optimist ja praegusel puhul nimetaksid mõned mu suhtumist vist pigem naiivseks.
Aga ma tõesti kogu hingest usun, et elu läheb järjest paremaks. Et ma leian lõpuks oma kutsumuse, et meil õnnestub ka Pärnus elades normaalne sissetulek saavutada, et me leiame võimaluse kodu korda teha, et me suudame kolm-neli last kenasti üles kasvatada. Ma usun endasse ja usun Abikaasasse, usun meie võimekusse.
Ma tean, et peaks mõtlema ratsionaalselt, aga mitte miski siin elus pole ju tegelikult kindel. Kas kõik need, kes saavad kolmanda, neljanda, viienda lapse, on siis tohutult heal järjel? Vaevalt. Kas kõik need, kes nii heal järjel pole, aga siiski üle kahe lapse saavad, ongi siis süüdimatud idioodid ja määratud elama vaesuses? Kah ei usu. On need väidetavad ratsionaalselt mõtlejad ehk tegelikult hoopis liialt negatiivsed? Einoh, targem oleks muidugi vähem lapsi teha, siis on raha ju rohkem 🙂 Aga mis puutub lastesse, siis ma ei suuda millegipärast väga ratsionaalselt mõelda. Sisetunne ütleb, et neid võiks tulevikus veel tulla, küll me ära elame. Mõistus, meedia ja ratsionalistid ütlevad, et elu on kallis ning iga lapse toitmisele, katmisele ja koolitamisele kuluvad tohutud summad.
Eks me nelja-viie aasta pärast vaatame uuesti.
Mida teie arvate? Eriti huvitatud olen ma siinkohal nende mõtetest, kes plaanivad või kel juba on 3+ last.
