Sep 012011
 

Olen mäletatavasti mitu korda kirjutanud sellest, et olen suur Rex Stouti ja Erle Stanley Gardneri fänn. Minu püsilugejad teavad ka seda, et ma olen üldjuhul äärmiselt põhjalik inimene – naudin detaile, täpselt ülevaadet kõigest, statistikat, korda ja nii edasi.

Eelnevat arvesse võttes ei tohiks tulla väga suure üllatusena, et mul on Rxceli tabelis olemas mõlema kirjaniku bibliograafia (mh, olen seda varem juba maininud ja statistikatki teinud, too dokument läks küll paraku koos kettaga, nii et tegin hiljuti kõik uuesti) – järjestatud kenasti esmakordse ilmumisaasta järgi. Originaalpealkirjade juurde olen kirjutanud kõik eestikeelsed – nii palju, kui neid ilmunud on. Seda siis muudkui täiendan jooksvalt, lisaks on eraldi ära märgitud need raamatud, mida mul endal veel pole.

Noo, aga Rex Stouti puhul on mul juba pikka aega üks pisuke probleem. Nimelt tema raamatul “Juurdlus eksiteel?” puudub ilmumisandmetes ingliskeelne pealkiri. Otsetõlke järgi originaalpealkirjade hulgast midagi sarnast ei leidnud, samuti oli see üks noist vanematest raamatutest, mida mul veel endal olemas pole, seega ei saanud ka kodus lehitseda, et sisu järgi midagi tuvastada.

Lootsin, et ehk saabub selgus siis, kui kõik raamatud on eesti keeles ilmunud ja mu nimekirja jääb vaid üks, millel eestikeelset pealkirja pole – et see siis peabki olema “Juurdlus eksiteel”. Noo, nüüd juhtuski nii, et nimekirja jäi alles vaid üks eestikeelse versioonita raamat – “Trouble in triplicate”. Ja Elmatari kaks viimast Stouti on juba varem eesti keeles ilmunud, seega on kohane oletada, et ring on täis.

Paraku olin juba ette üsna kindel, et see pole sama raamat. Nimelt on Stoutil palju lühijuttude kogumikke, mille tunneb ära selle järgi, et nimes on mingit moodi ära mainitud number kolm – seega on “Trouble in triplicate” üks nendest. Ja ma tean, et “Juurdlus eksiteel” ei ole kohe kindlasti lühijuttude kogumik, vaid üks raamat. Ühesõnaga nullseis.

Täna tuli lõpuks meelde ühele Minu-sarja raamatule järgi minnes ka “Juurdlus eksiteel” kaasa haarata. Edasine oli juba lihtne – ühe tegelaskuju kiire googeldamine andis ingliskeelseks peakirjaks “Please pass the guilt”. Järgmine kiire googeldamine tuvastas, et see raamat on ilmunud ka Öölase sarjas, seal küll nimega “Saatuslik sahtel“.

CIMG5135

Detektiiv Tikker lahendas müsteeriumi edukalt :P

Kusjuures ma ei saa aru, miks Elmatar trükib juba noid raamatuid, mis on korra ilmunud. See on ju iseenesest tänuväärne ettevõtmine, sest kõik nood teiste kirjastuste poolt kunagi välja antud raamatud on ammu läbi müüdud, lisaks meeldib minutaolistele kollektsionääridele nagunii, kui kõik raamatud on ühe kujundusega. Aga loogiline oleks ju kõigepealt tõlkida ikka neid, mida eesti keeles veel üldse pole! Ehk siis see üks õnnetu Stout ja peaaegu 30 Gardnerit. Ja alles SIIS kõik nood ülejäänud.

Ma kirjutasin seda neile ka. Näis, mis vastavad.

Muide, äärmiselt huvitav on see, kui erinevalt ühte teksti tõlkida saab. Toon näiteks tolle raamatu esimesed lõigud.

Esmalt 1995 ilmunud raamatu variant, tõlkijaks Toomas Huik:

Nero Wolfe urises – vaikselt, maa-aluse kõminaga, mida õieti polekski pidanud kuulma -, piidles korraks mind, vaatas siis uuesti doktor Vollmerit, kes istus punases nahktugitoolis tema kirjutuslaua ees. 

Probleem polnudki niipalju selles, et talt midagi paluti. Mehega, kes võinuks mis tahes palve Nero Wolfe’ist hoolimatumalt tagasi lükata, polnud ma veel tuttavaks saanud. Piinlik oli, et selle palve esitas doktor Vollmer, kelle korter ja vastuvõturuumid asusid meist paari maja võrra eemal; sest kui oleks kokku loetud teineteisele osutatud sõbrateened, jäänuks seis võrdlemisi ebamääraseks. Tõenäoliselt ei näinud Wolfe võimalust siit puhtalt välja tulla. Seetõttu ta uriseski.

Ja nüüd samad lõigud 2006 ilmunud variandist, tõlkijaks Liina Tordik:

Ta uratas – see on niisugune nõrk põgus kurgukõmin, mida ei peagi kuulda olema -, keeras siis veidi pead, et heita kiire pilk minu poole, ja pöördus taas dr Vollmeri poole, kes istus punases nahktugitoolis tema laua otsa juures. 

Asi polnud ainult selles, et temalt paluti üht teenet. Isegi kui ongi olemas mõni inimene, kes oskaks ladusamalt kui Nero Wolfe mingi teene osutamisest keelduda, siis mina teda igatahes küll kohanud ei ole. Häda oli hoopis selles, et palve esitas just nimelt dr Vollmer, kelle elamine ja vastuvõturuum asusid kõigest mõni maja meist edasi, ja teeneteskoor tema ja meie vahel oli peaaegu viigis. Nii polnud Wolfe’il ilmselt pääsu ja selles ka see uratus.

Noo, kumb tõlge teie meelest parem on? Täpsust on originaali nägemata raske hinnata, aga minule meeldib vist esimene isegi suti rohkem.

Äh, sellepärast mulle meeldibki raamatuid originaalkeeles lugeda. Aga tol ajal, kui ma neid autoreid koguma hakkasin, ei osanud ma sellest veel unistadagi…

  7 Responses to “Müsteerium lahendatud”

  1. Sissekande pealkirja lugedes lootsin, et oled lahendanud kadunud kommentaaride müsteeriumi :) Vähemalt mõned minu märkused on su blogist kadunud… ja kuna need pole nagu kellelegi solvavad olnud ega delikaatseid isikuandmeid sisaldanud, siis ei taha uskuda, et sa ise neid maha kratsimas käid…

  2. Kurja küll! Ma just mõni päev tagasi kirjutasin, et avastasin spämmi kaustast neli kommentaari, mille kohta mul polnud õrna aimugi, et need blogi alla ei jõudnud, mina sain need ju meili peale nagu tavaliselt.

    Tõstsin su kaks kommentaari spämmikaustast kenasti ümber. Jubedalt ajab närvi, et Blogger oma suva järgi niiviisi lahterdab. Aga minu meelest pole olemas kohta, kuhu panna linnukest, et ta selle spämmivärgi üldse maha võtaks…

  3. Aitäh!

    WordPress sõi ka mu kommentaare. Millalgi leidsin, et talle ei meeldi mu kodulehe aadress (no.spam.ee/~kaur). Aga blogger ei tea mu kodukast midagi. Ega vist ka Daki omast. Ja see vaikne hävitamine on eriti tüütu, kuna keegi – ei kommentaari ega blogi omanik – ei oska ju otsida ka.

    Tahaks bloggerisse kohta, kustkaudu näeks kõiki enda KIRJUTATUD kommentaare!

  4. Esimene tõlge on kindlasti parem. Teise kahjuks räägib juba see, et sees on sõna skoor… Ilmselt esimese tõlke ajal ei olnud veel nii popp tõlkimise asemel sõnu kohandada nagu nüüd tehakse.

  5. Kahtlemata esimene, kvaliteetsem ja ladusam. Samas oli teises tõlkes viimane mõte paremini edasi antud. Ise eelistaks ka originaali…

    Aitäh huvitava blogi eest!
    Lugeja :)
    https://sites.google.com/site/hernandezkriit/

  6. Tegin oma lõputöö umbes sellisel teemal – tahtsin ette võtta raamatu ja selle kaks tõlget, lõpuks siiski võtsin erinevate asjaolude tõttu kaks raamatut ja nende tõlked. AGA. Olen selle teemaga piisavalt tegelenud ja minu töös olid umbes samasugused näited kui siin. Ilmselgelt on esimene tõlkija olnud julgem ja pikemaajaliste ilukirjanduse tõlkimise kogemustega, saab aru, et see, kus tool asub, ei ole nii oluline kui ladusam keel. Samas teine tõlkija hoiab liiga kramplikult originaalist kinni, tekitab võõrapärastava efekti. Konstruktsioonid kumavad läbi :) Sõna "meeldib" ma oma töös kasutada ei tohtinud (sai juhendajaga nii kokku lepitud :P), pelgalt analüüsisin, aga südames meeldis ikka julgem variant rohkem. Ikkagi ilukirjandus ju.

  7. mulle meeldib esteetiliselt (kui nii võib öelda. või siis kunstiliselt) esimene rohkem, aga teist on kergem jälgida :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.