Sep 102011
 

Keerasin anonüümse kommenteerimise kinni.

Mis mind selleks lõpuks ajendas?

Olen avameelsuse ja piltide teemat sada korda lahanud. Kõik, kes on siin vähekegi pikemalt lugemas käinud, on mõnda selleteemalist postitust kindlasti lugenud. Ühesõnaga ma olen kõik hoolega läbi mõelnud ja otsustanud, et hetkel on kõik hea just nii, nagu ta on. Kõik asjaosalised, keda fotodel näitan, on rahul. Lapsed kasvavad ja avaldavad oma arvamust siis, kui nad asjast rohkem jagama hakkavad (praegu on ainuke arvamuse avaldaja Plika, kes ikka vahel emme blogi nõuab, et sealt pilte vaadata) – kui nad ühel hetkel leiavad, et ei soovi olla internetis nii avalikult eksponeeritud, saan blogi ühe klikiga privaatseks muuta või WordPressi kolinuna kõik vajalikud postitused parooli alla panna. Kui ma seda kõike juba varem teinud pole ;) Aga praegusel konkreetsel hetkel ei tunne ma veel vajadust.

Ja veelkord ei, siinkohal pole ka mõtet tulla küsima, kas ma ikka olen sellele mõelnud, et internetis pole miski salajane, mis korra sinna riputatud, on seal igavesti, et iga vähegi targem inimene oskab ka parooli all olevaid asju näha jne jne jne. JAH, OTSE LOOMULIKULT OLEN. Ma ei kirjuta siia midagi valgustkartvat, mida peaksin häbenema või varjama. Võimalik parool või privaatseks muutmine tulevikus oleksid vaid nö inimestele tänavalt.

Lisaks olen ma sada korda palunud, et inimesed ei kommenteeriks anonüümselt. Olen sada korda öelnud, et mulle pole oluline nende isiku tuvastamine, vaid võimalus oma kommenteerijatel vahet teha. Isegi kümme A-d, kümme S-i ja kümme T-d oleks paremad, kui 30 anonüümset, eks? Edumeelsemad muidugi kommenteerivad oma nime alt või valivad endale meeldiva aliase, mistõttu neid on veel kergem eristada. Ja ma olen neile selle eest väga tänulik.

On palju mõnusam, kui minuga suhtlevad inimesed, mitte anonüümsed. Paraku on enamik inimesi nii mugavad, et kui anonüümselt kommenteerimise võimalus on antud, siis nemad paari lisaklikki teha ei viitsi.

Ma saan aru, et siia satub ka täitsa uusi lugejaid. Ma saan aru, et tavaline kinnine eestlane võib esmapilgul imestada, et nii avameelne ja nii palju pilte, kas ta ikka on mõelnud. Saan aru, et kui minu jaoks on elementaarne kellegi blogi kommentaariumis millegi pärast muret väljendades seda ka põhjendada, siis paljude jaoks mitte. Ja rangelt võttes pole ju küsimused “See “teine pere” ikka teab ja on nõus, et nende laste pildid netti paned? ja “piltidega ju võiks olla ettevaatlikum …” sugugi ebaviisakad ega solvavad.

On üsna tõenäoline, et kui nende küsijad oleks vaevunud omale mingi nime valima, siis ma oleks ka viisakalt vastanud. Aga kuna nii avameelsuse/avalikult piltide näitamise kui anonüümse kommenteerimise teema on siin sada korda jutuks olnud, siis kaks väikese ajavahega mõlemas aspektis minu soove ignoreerivat kommentaari ajasid juhtme kokku. Ma pole just eriti kannatlik inimene, teate :D

Üks noist anonüümsete kommentaaride autoritest viitsis mulle tolle postituse alla ka seletuse kirjutada, mille eest ma olen väga tänulik, see pani mind inimeste mõttemaailmast paremini aru saama ja aitas anonüümsuse kinni keeramise suhtes lõpliku otsuse teha.

Näed, oligi juhulugeja, kes lihtsalt polnud ühtki mu sadat tolleteemalist postitust lugenud… Kes polnud ilmselt siin ka piisavalt ringi vaadanud, et mõne taoliseni jõuda (mul on paremal ääres blogi lühitutvustuseski üks link, ehkki nüüdseks on mu mõtted juba veidi konkreetsemaks muutunud, nii et võiksin seal ehk mõnd uuemat postitust linkida) või teinud järeldust, et kuus aastat blogi kirjutamist on piisavalt pikk aeg selliste teemade üle mõtisklemiseks. Kes ei pidanud vajalikuks ka mainida, et “ma pole siin kaua lugenud, nii et ma ei tea, kas sa ikka oled mõelnud sellistele ohtudele… bla bla”. Tema lihtsalt eeldas, et ma polnud mõelnud ja ütles, mida tema meelest teha võiks. Täiesti heatahtlikult.

Lisaks jõudis mulle tema kommentaarist lõplikult kohale ka see, milleni ma oleks pidanud ilmselgelt juba aastaid tagasi jõuda – ma võin paluda palju tahan, kõik inimesed pole seda nagunii lugenud ja/või kirjutavad mugavusest ikka anonüümselt.

Ilmselt on teisigi, kes arvavad, et kuna ma neid ei tunne, siis pole ka vahet, kas nad kirjutavad mingi nime või mitte. Nagu ma eespool seletasin, minu jaoks on suur vahe.

Enamik inimesi ongi mugavad ja ei viitsigi enne kommenteerimist suuremat mõelda – see ei tähenda sugugi, et nende (anonüümsed) kommentaarid on pahatahtlikud. Aga kuna anonüümsus mind ennast häirib, järelikult tuli midagi ette võtta.

Ühesõnaga – kuna minul on probleem :D Siis ma ka lahendasin selle. Keerates anonüümse kommenteerimise kinni. Olen seda varem korduvalt kaalunud, aga jätnud asja vanaviisi põhjusel, et osad inimesed, kel oleks midagi asjalikku öelda, jätaks siis kommenteerimata.

Praegu mõtlen nii: kes tahab, see kommenteerib ikka. Enamikul on Google’i konto juba olemas, siis on vaja vaid esimest korda kommenteerides bloggeris omale display name valida (mis võib olla, eks, ükskõik mis) ja selle alt kommentaarid edaspidi ilmuvad, mingit lisainfot (päris nime vms) mina ja teised lugejad ei näe. Kui kontot pole, siis selle tegemine pole ka kuigi vaevarikas. Kui ei viitsi – nojah, eks siis jääb kirjutamata :)

Ennustan, et kommentaare tuleb tulevikus vähem, aga see-eest peaks kvaliteet paranema. Usun, et on vähem lahmimist ja läbi mõtlemata juttu. Kahju muidugi, et mõni tore mõte ka ehk lugemata jääb, aga eks ma katsun ikka kiirelt WordPressi kolida, siis on kõik superluks.

  4 Responses to “Otsustatud”

  1. Anonüümsed inimesed on alati need kõige targemad. ;)

  2. Tubli tüdruk :D

    Mingi aeg tuli mul blogisse päris palju kommentaare.
    Aasta tagasi umbes, kui mul hakkas kiire, nii tihedalt enam teiste blogisid ei loe ja vahel (suht tihti) pole isegi midagi öelda ja kommenteerida, siis hakkasid ka minu blogis kommentaarid vähemaks jääma.
    Vahel on nagu tunne, et kui ise kommenteerid, kommeteeritakse ka sind :P Aga nii ei tohiks olla, peaks ikka nii olema, et kui inimesel on midagi öelda, siis ka ütleb.
    Aga ausalt, enam mind see kommentaaride vähesus ei heiduta, sest mul endal on hiljem hea blogi vaadata, mis asi millal ja kuidas toimus, kommentaar on kellegi hetke emotsioon seal all, mida on lihtsalt tore lugeda :D

    On teil remont selleks aastaks tehtud?
    Me "võitleme" vist viimase hetkeni (loe: kuniks lumi maha tuleb :P ).

  3. Õige otsus.

    Vastukommentaariks: mind jälle pahandavad blogijad, kes kommentaarile või küsimusele vastavad "MA JU KIRJUTASIN SELLEST EELMISEL AASTAL MITU KORDA!!! JUHULUGEJA, KÕTT!!!"

    Blogimaailm on meelega nii tehtud, et oleks ka juhulugejaid. Blog.tr.ee näiteks serveerib meelega "salatit": tükk siit, tükk sealt. Ja "mina pole end sinna vastikusse keskkonda pannud, ma ei taha sealt tulnud külastajaid" on blogi omaniku, mitte külastaja probleem. Profiilide, viitamise, blogrollide kaudu satuvad inimesed samuti kuhu juhtub – ja just selleks need featuurid ongi tehtud – et inimesed leiaks uusi kohti ja viidaks rohkem aega blogspoti / wordpressi lehtedel, mitte ainult ei loeks oma lemmikuid.

    Niisiis on suhtumine "kui sa oleks rohkem lugenud, siis sa juba teaks mu soove / seisukohti" nõme. Või õigemini mitte nõme, aga – vastuolus blogimaailma ideoloogiaga.

  4. Kusjuures praegu tundub see kõik nii loogiline, et ma sügavalt imestan, miks ma seda juba ammu ei teinud. Harjumusest vist.

    Lugejatelt ei saa midagi eeldada ja neile pole mõtet suurt midagi pahaks panna. Ega ma ju enamasti ei pannudki, lihtsalt vahel need kokkusattumused… Ja see neetud pidev mugav anonüümsus.

    Probleem oli minul, järelikult ma nüüd lahendasin selle. Lihtne :)

    Nüüd peaks jõudma sinnamaani, et oleks aega blogi kolimisega tegelema hakata. Õigemini põhimõtteliselt oleks ju ka võimalus alustada puhtalt lehelt otsast peale ja arhiivi hiljem jõudumööda järele kolida. aga ma ei tea, kas seda on võimalik teha nii, et vanad postitused RSSi ei tuleks – mul on vaja seal üht-teist muuta, piltide asetus läheb raudselt paigast ära, lingid oma varasematele postitustele ja nii edasi.

    Võtaks näiteks plaani uueks aastaks uues veebikodus olla. tähtajad motiveerivad :P

    Põrgukiz, meie säästuremont on suuremas osas valmis jah. Nipet-näpet vajab veel tegemist, aga seda pigem sisustuse vallas – üks lamp ootab koridori seinale panemist, kapiuste magnetid ja muud taolised pisiasjad, millega võib rahus jõudumööda tegeleda – siis, kui aega ja viitsimist on.

    Lugesin just Epu viimast postitust ja unistan nüüd edasi sellest, kuidas saaks ikka "päris"remonti ökolt teha.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.