Ma juba eile õhtul tundsin, et olemine on imelik – pea paks ja kurgus selline tunne, et hakkab varsti valutama. Läksin vaatasin peeglist, oli punane jah. No kuristasin soolaveega ja lootsin, et ehk läheb üle.
Täna hommikul oli täiesti jube olla. Pea oli kohutavalt paks ja tuikas, kurk samamoodi, olemine üleüldiselt s*tt, palavik 37.9. Õnneks sai Abikaasa veidi kauem kodus olla – lapsed ära sööta ja nii edasi. Ja ta sai lõuna ajal ka kodus käia, et jälle lastele süüa anda ja Poiss õue magama panna. Ja õhtul tegi süüa nagunii… Ja koristas isegi köögi täitsa ära, see on tavaliselt alati minu kohustus.
Ühesõnaga mina olin täna diivanikaunistus. Konkreetselt terve päeva olen voodis vedelenud ja teed joonud. Palavik läks päeva jooksul väiksemaks, pea hakkas rohkem tuikama, lisandus seljavalu… Õndsad olid need hetked, kui ma sain mõneks ajaks päriselt magama jääda, siis oli ärgates palju parem.
Lapsed mängisid üllatavalt hästi omaette – vahepeal oli muidugi kisa ka, aga üldiselt said hakkama. Poiss käis vahepeal minu juures nunnutamas, süles hoida teda ju ikka jõudsin.
Õhtul oli valust ja ebamugavast olemisest sihuke kopp ees, et võtsin korraga kaks paratsetamooli. Siis õnnestus veidikeseks jälle magama jääda ja ärgates, oh imet, oli esimest korda inimese tunne. Sõin hea isuga õhtust ja nüüd olen isegi üleval olnud.
Arvan, et see oli mingi ühepäevane värk – üsna kindel, et homme jälle terve. Jumal tänatud, et Abikaasal oli täna võimalust meie eest hoolitseda, järgmised kolm päeva ma teda praktiliselt vist ei näegi, sest tal on mingi tähtis üritus. Nii et läks hästi…
kusjuures on jah mingi ühepäevane 37.7 palavikuga asi. ma ise kannatasin ka selle all eelmisel nädalal. Nu nii õudne oli olla ma heal juhul kord aastas haige. Ma pole harjund haige olema ja siis niitis see olematu palavik täitsa maha.