Oh, hea on olla. Meeletu remondipalavik on selja taga ja ehkki üks, teine ja kolmas vajab endiselt tegemist, võib kõike mõnuga võtta. Läksin mitu õhtut vara magama, sain oma unevõlad klaaritud. Olen saanud rahulikult arvutis passida ja mõnuga igapäevatoimetusi teha – mul pole näiteks pesu pesemise vastu üldiselt mitte midagi, aga viimased kuu aega oli see vaid tüütu kohustus, mille asemel oleks olnud vaja muid tähtsamaid asju teha… Nüüd siis naudingi täiega neid rahulikke hommikuid, kus saan mööda kodu kulgeda, koristada ja kraamida, midagi tähtsamat ei karju kuklas.
Lapsed mängivad kogu aeg õues – Poisile meeldib nii kiikuda kui liivakastis asjatada, Plika möllab täiega igal pool ringi. Saan nad rahulikult kahekesi õue jätta ja ise näiteks köögis koristada – uksed on lahti, piilun aeg-ajalt õue, et veenduda, kas Poiss on ikka veel liivakastis või kas tema kiigel on veel piisavalt hoogu (Plika on kiigutamises üsna tubli abiline).
Aias asjatame ka. Sain lõpuks kõik õunad ära korjata (no neid tuleb muidugi iga päev juurde, aga ühe puu alune, millega polnud aega üldse tegeleda, oli enne nagu sõjatander), vaiksel rohin kogu seda džunglit, Abikaasa värvib jõudumööda mängumajakest (nii, kuis ilm lubab ja aega jätkub), täna niitis muru, tema ema istutas meie maasikaid ümber… Tegemist jätkub.
Remondi rindel tegutseme ja plaanime ka vaikselt edasi. Magamistuppa ostetud hiina kuppel ei sobinud siiski värvi poolest, aga leidis uue tänuliku omaniku Haide näol. Kuna lamp on voodi kohal ja iga kord ette jääb, kui ma hommikuti voodit tehes tekki sinna hoogsalt peale viskan, siis otsustasin, et rippuva asemele peab tulema selline lamp, mis otse lakke käib. Käisime täna vaatamas, aga ma ei saanudki aru, kas neil nn plafoonlampidel on mingi vahe ka – et osad seinale ja osad lakke – või mitte. Müüjaid otsi igas ehituspoes tikutulega taga, küsida ka ei saanud. Ja kuidas neid üldse kinnitatakse, kruvidega lakke? Täiesti tume maa mu jaoks, eks tuleb veel uurida.
Ostsime juuli alguses neli riiulit, millest üht plaanisime koridori mütsiriiuliks, kaht lastetuppa, ühe võtsime veel igaks juhuks. Lastetuppa polnudki vaja, mütsiriiul sai paika, üks peaks kööki tulema, kaks jäi nagu üle… Aga nüüd mõtlesin, et magamistuppa kuluks väga üks seinariiul ära, kuhu ma saaks oma ehted laiali laotada (oo, ja sellega seoses on mul juba aastaid kontseptsioon kõrvarõngaste aluse suhtes, mille ma lõpuks ellu viia saan) ja riiuli peale saaks küünlaid panna (oo, õnnis romantika, ma olen sinust puudust tundnud) – ja see riiul oleks piisavalt kõrgel, nii et väikesed näpud sinna ei ulataks.
Ja öökapid tuleb valmis teha. Ja ma tahan SUURT peeglit, kust ma ennast täispikkuses näeks! Nii mõnus on, et magamistuba on jälle vaid meie kahe päralt.
Otsisin midagi neist kastidest, kus elutoa kappide asjad endiselt hunnikus on – nüüd on tõesti see hetk, kus ma võin mõned iluvidinad ka ära paigutada, ma olen seda kaua oodanud. Elutuba on igati valmis, ma täiega naudin seda, et nähtaval on ainult ilusad asjad ja kõik “igapäevane” kraam on kappides peidus. No ega mul riiulitel peale raamatute, DVD-de ja CD-de midagi polegi… Aga nii mõnus on, kui raamatud on jälle kättesaadavad! Oo, ma võin jälle õhtuti lugeda, kui isu on, ei peagi kogu aeg poole ööni õmblema!
Nii et elu on ütlemata ilus.
Lõpetuseks paar pilti kah.
Poiss sööb nektariini. Täitsa ise!
Abikaasa vanaema kinkis Plikale viimati sünnipäevaks lahedad lehmaga nõud, millest praeguseks vaid supitaldrik järel on, tass ja taldrik läksid katki. Poiss sai omale sünnipäevaks veel lahedama elevandiga komplekti, millest ma siiras vaimustuses olin. Uurisin, kust see pärit on (sealtsamast Riia mnt kaubamajast, nagu arvasingi), ja käisin täna vaatamas, kas leian äkki Plikale ka uued nõud. Leidsingi! Komplekt maksis €4.15, ma olen väga rahul.
Juba ammu-ammu nägin Kessu plika blogis lahedaid sokksusse, mis väga praktilised tundusid. Ema ostis ükskord Plikale ka, aga numbrid olid susside peal nii metsas, et need olid täiesti väikesed, Poiss sai neid väheke kanda, kuni tallegi väikseks jäid. Kui nüüd Maximas jälle seda tüüpi susse nägin, siis kohe pidin Plikale ära ostma, võtsin ettenägelikult suurema variandi – Plika jalg on 24-25, aga sussid võtsin 25-27 asemel 28-30. Ja mis te arvate? Otse loomulikult olid ka need täiesti väikesed. Seekord oli võimalus vahetada, Plika käis Abikaasaga poes kaasas, isegi järgmine suurus oli pool cm väike, nii et Plika sai 37-38 suuruse, millel on väheke kasvuruumi, aga täiesti okei on praegu kanda. Kuidas need suurused ikka nii metsas on, ei tea… Maksid €3.79.
Suure Maxima lähedal jalgrattapoe kõrval on üks üsna uus teise ringi pood – Segasumma komisjonikauplus. Seal müüakse riideid, kodukraami, mööblit ja muud. Käisin sealt täna magamistuppa lampi vaatamas, ei leidnud. Küll aga jäi silma hiiglama vahva laste vihmavari, kilpkonna kujuga. Hea tugeva konstruktsiooniga (ei lähe iga tuulehooga tagurpidi) ja lahti tegemine käib käsitsi, mitte nupule vajutades, mis on mu meelest lapse puhul väga hea, nupust käib liiga järsult. Plika tahtis kogu aeg mu vihmavarjuga mängida, ma alati muretsesin, ega ta seda ära ei lõhu… Nüüd sai enda oma, oli väga rahul. Ja maksis ainult €1.50 😀
Palju rõõmu väikestest asjadest!