Mina: “Paneme sulle kähku riided selga, siis emme läheb putru keetma.”
Plika : “Ei taha putru, mett, kiivit, banaani!”
Mina: “Mida sa siis süüa tahad?”
Plika: “Ei taha midagi!”
Ammendav. Ma siis nüüd panen Plikale riided selga ja lähen putru keetma 😛
Tervel meie perel on nohu ja lastel lisaks palavik. Õigemini Poisil oli reedest pühapäevani, täna vist enam mitte. Plikal see-eest alles täna tuli – ma poleks osanud kahtlustadagi, aga ta oli hommikul nii vaikne ja lesis diivanil, selle asemel et mängida. 37,5 – ma ei teagi, kas tema kohta veel kehtib see väikelaste reegel, et palavik on alates 37,4? Loodame, siis polegi nagu teist õieti. Igatahes jäi ta diivanile magama, kuni ma väljas Poissi unele kõigutasin.
Poisil oli nädalavahetusel 38,4 ja 38,2, seega ma midagi ette ei võtnud, lasin tal lihtsalt palju ilma mähkmeta olla ja andsin muudkui juua. Täna oli tunda, et palavikku enam pole, aga miskipärast ärkas ta hommikul enne kuut ja röökis, vahepeal sai Abikaasa ta mõneks ajaks maha rahustada, kui ma teda enne üheksat välja magama panna üritasin, röökis jälle üle poole tunni… Mul olid närvid läbi nagu politseikoeral.
Täitsa lõpp, noh, ma ei kannata hommikust virinat. Plika ärkas alati normaalsel ajal, 8-9 paiku, Poiss on aga 6-7 mees ja halvematel päevadel ärkab isegi enne seda. Kuna mina aga ei suuda kunagi enne keskööd magama minna, sest esiteks pole und ja teiseks on see ainus aeg, mil ma segamatult oma asju teha saan, siis hommikul kell pool kuus nutu peale ärkamine viib mu lihtsalt nii endast välja, et ma hakkan ise ka karjuma. Võeh.
No ma loodan, et tänahommikune jant oli sellest pirnist, mis Poiss eile sõi, siis oleks vähemalt mingigi seletus.
Pidime täna ühele kokkusaamisele minema, aga Plika palavik tõmbas sellele kriipsu peale. Õhtuks oleme onunaise sünnipäevale kutsutud, täna ju on soe ilm, tuleb aiapidu… Ja no ma ütlen ausalt, ma ei ole veel sinna mineku mõtet täiesti maha matnud – kui Plika palavik ei tõuse (äkki langeb?) ja ta ise kõbus on, siis ehk ikka läheme… No näis.
Pühapäeval on Tallinnas kokkusaamine teiste augustipõnnidega, selleks ajaks on Poiss loodetavasti täitsa terve. Samas poolteist nädalat vana nohu ju enam ei nakka, nii et minemata vast ei jää. Paar teist põnni jäid ka värskelt haigeks, tuleb pöialt hoida, ehk jõuavad pühapäevaks ikka terveks saada.
Mul endal läks eile õhtul nina kinni ja kurk oli hell, aga jõin tassikese hiina teed ja tänaseks on nohu küll alles, aga nina õnneks täiesti lahti. Need kevade salakavalad ilmad, mis muud…
Aga küllap kõik siiski varsti terveks saavad, kuidas muidu 😛
…ja tõi Plikale suure kotitäie klotse, mis sobisid kokku nendega, mis ema kunagi ostis. Nii peenelt läks, et kahe koti peale on kokku kolm mängumehikest ja kõik eri värvi 😀
See selleks. Igatahes on rõõm näha, et kõrgharidus pole mööda külgi maha jooksnud ja kaks 27-aastast naist isegi pärast siidri joomist maja ehitamisega hakkama saavad:
Kui ma pool kuud tagasi lisatoiduaktsiooniga alustasin, tegin seda purgitoitudega, kuna minu tehtud püreed ei paistnud peale minevat. Eile sai aga viimane purgitoit otsa, nii et täna olin ma lihtsalt sunnitud jälle ise tegema. Sügavkülmas ootas vanast ajast lillkapsas, mida varem üsna vastumeelselt söödi. Samuti oli seal kaks jääkuubikurestitäit lihapüreed – blenderdatud Märjamaa lihatööstuse mahedat veisehakkliha. Nüüd aurutasin lisaks porgandeid ja blenderdasin needki ära.
Segasin kokku 125-grammise purgitäie, umbes pooleks lillkapsast ja porgandit ning ühe suure kuubiku liha.
Ja sõi purgi tühjaks! Hea isuga! Mul on nii hea meel! Ilmselt oli ühendavaks võluelemendiks porgand, mida ma Poisile miskipärast varem pakkunud polnud, aga mis purgitoitudes kõigis sees oli. Ju see siis maitseb talle, magus värk ju.
Aa, aga miks ma üldse jälle ise tegema hakkasin – sest purgitoitude koostiseid lugedes nägin, et ega seal suurt midagi erilist pole. Ikka kartul, porgand, lillkapsas, liha… Mõnel veidi riisi, maitseks sellerit vms. Hea küll, suvikõrvits oli see, mida ma Pärnust mahedalt pole saanud. Aga ülejäänud asjad on ju olemas. Ja miks ma siis peaks ostma kalli raha eest purgitoitu, mis on siiski üsna surnud, kui ma saan mahedast kraamist selle kõik ise kokku keerata? Jah, ma teen iga juurikat korraga umbes 7-10 pisikest purki sügavkülma, aga ikka tunduvalt etem, kui poetoit.
Nii et teen nüüd soolased püreed jälle ise. Magusaid ostan, sest praegu pole ju midagi saada, millest teha. Putru saab Holle pulbrist – tatrajahu sai otsa ja noh, pulbrist on palju kergem teha. Mis siis, et kilohind tuleb röögatu – vähemalt on mahe, mugavus maksab ja sellest pakist jätkub üpris pikaks ajaks ka. Pikemas perspektiivis peaks hakkama lihtsalt koduseid kaerahelbeid ja muud taolist peenestama, et ta õpiks väiksemaid tükke sööma, aga mul pole selleks hetkel ühtki sobivat vahendit (kohviveskit, saumikserit vms), nii et… Las ma siis ajan veel mõnda aega eriti laisalt ja mugavalt läbi. Võrreldes poole kuu taguse olukorraga on kõik nagunii superluks.