February 2012

Lootust on

Käisin täna hommikul teises sõidutunnis. Kui esimeses polnud mingit võrdlusmomenti, kõik tundus lihtsalt keeruline ja tunni lõppedes oli valdav tunne kergendus, et see pinge lõpuks ometi lõppes, siis tänaseks oli võrdlusmoment olemas ning areng ka tuntav. No näiteks käiguvahetus õnnestus enamasti juba kangi vaatamata, pilku suutsin rohkem teel hoida, autot ennast ka 😀 Siduri vajutamine ja käigukangi liigutamine tulid juba üsna hästi koos välja, ilma et ma oleks pidanud kogu mõtte ainult sellele suunama, samuti hakkab sisse harjuma see, et kui siduri lahti lasen, peab jala sealt pealt ära võtma, eelmine kord kippusin ikka kogu aeg seal juures “valmis” hoidma, sest alguses me peamiselt käiguvahetust ju harjutasimegi.

Ja kiirus ei olnud ka enam nii õudne. Vastutulevad autod ei tekitanud paanikat 😀 Me harjutasime mingil vaiksel teel veidi linnast väljas, kus autosid liikus vähe, aga kui eelmisel korral sõitsime ainult pikka teelõiku edasi-tagasi, siis seekord ikka keerasime mujale, sõitsime edasi, tiirutamist oli tunduvalt rohkem. Päris maanteel sõitsin lõpuks ka, kuni linna piirini, vahepeal oli kiirus 50 ja ei tundnudki, et ma ei saa hakkama.

Nii et jaa, täna oli palju mõnusam, pinget enam sees polnud.

Muidugi olen ma veel ikka väga algaja ja ka nendest vähestest asjadest, mida ma olen üldse teinud, vajavad paljud veel korralikku harjutamist. Mul on endiselt komme ühele asjale keskendudes teised tähelepanuta jätta. Auto teel hoidmine on endiselt suurim probleem – küll kaldun liiga äärde, küll vastassuunavööndisse. Aga siiski-siiski, seekord ma juba suutsin enamik ajast seda ise teel hoida ja samal ajal käike vahetada, see on ka juba progress. Järgmiseks korraks panime küll veel topelttunni ja läheme taas linnast välja, ehk saan siis selle ka käppa, et ma päriselt oma teepoolel püsiks 😀 Siis julgeb linnas ka harjutama hakata.

Igal juhul tunnen ennast juba kindlamalt kui enne. Järelikult saab asi ainult paremaks minna 😀 Neljapäeva ootan juba rohkem, kui tänast ootasin. Järgmiseks nädalaks on kolm lühemat (st tavaline 50 minutit, mitte topelt, nagu seni) tundi ka juba kenasti kirjas.

Austraalia modellid

Mõtlesin, et modellide uus hooaeg peaks ju pihta hakkama, uurisin veidike – hakkabki, 29. veebruaril. Sattusin aga lugema mingit artiklit eelmise hooaja lõpujama teemadel ning ühes kommentaaris jäi silma märkus, et Austraalia modellid olevat palju paremad. Ega’s midagi, neli esimest hooaega on olemas, viies ja kuues poole peal, seitsmes on ehk ka varsti ühes tükis saadaval.

Vaatame siis, kas on parem 😛 Mitte et mul nüüd ülearu palju vaba aega oleks, aga vahel, eriti õhtuti, on täpselt sellised hetked, kus tõesti mitte midagi asjalikku teha ei viitsi… Mis seal siis vahet, kas taon palle või vaatan modelle 😛

Briti versiooni tahaks isegi rohkem näha, aga vähemalt esimesed kaks hooaega ei taha kuidagi tulla, pole viitsinud uurida, kas netist otse ka vaadata saaks. Austraalia ajab esialgu asja ära.

Ja Eesti variant, no see tõotab igavene koomusk tulla. Ootan huviga, ehkki jälgimine saab ilmselt piinlik olema 😀

Lõbusad plaanid

Järgmisel nädalavahetusel on mul linnaluba, saan kaks päeva ja kaks ööd täitsa üksi Tallinnas olla. Plaanid vaikselt selguvad, enamik kohtumisi on kellaajaliselt paigas, ööbimised ka. Laupäeva õhtul on veel ainult üks auk 19-22 ja pühapäeval on vaba ca 12-16, mille jooksul pean jõudma Kristiine keskusesse ja Mahemarketisse, neile lisaks ilmselt ainult ühe kohtumise mahutabki, muidu läheks liigseks rabelemiseks. Nojah, ja kuna Mahemarketist Lasnamäele liiklemiseks (sealt sõidab auto Pärnusse) kulub oma 45 minutit, siis tegelik vaba aeg on pigem 12-15.

Nadja ja Kratiga on räägitud, et võiks kokku saada, aga laupäev sai ootamatult kiiresti täis, Kratil oli vist pühapäev täitsa kinni ja laupäevane aeg on nii hiline, et sobiks ka ilmselt pigem Nadjale. Eks peab veel arutama.

Lõbus osa on see, et ma hakkasin kaardi pealt vaatama, kus kõik mu sõbrad-sulelised elavad ja kuidas nende vahet liigelda. Tuleb välja, et Merlis, Kats ja Marko elavad kõik VÄGA lähestikku, mida oleks võinud aimata ka tänavanimedestki, mis on täiesti ühest liigist. Jaburaks teeb asja aga see, et marsruut on Merlis -> Krissu -> Kats -> Nadja? -> Marko, ning kui neli neist elavad Põhja-Tallinnas ja ülal mainitet kolm eriti lähestikku, siis Krissu on hoopis lasnas ja Nadja (juhul, kui ma peaks talle külla minema, on alati võimalus, et tal on õhtuks juba muud plaanid või ta eelistab minuga kuskil väljas kohtuda) elab linnulennult küll ülejäänud kolmele Põhja-Tallinlasele väga lähedal, paraku on vahel raudtee ning sellest üle igas kohas ei roni, kenakese tiiru peab sisse tegema.

Ühesõnaga pole miskit kasu sellest, et kolm sõpra viiest elavad üksteisest 300-750 m kaugusel, ikka pean sisse tegema 6 km ja 2 km haagid. No viimane neist on vähemalt jalgsi käidav 😛

Hirmus lõbus on kaardi pealt niiviisi näpuga järge ajada! Ja kohe palju targemaks sain, selgelt oli näha, et üks suurem grupp sõpru on Põhja-Tallinnas üsna lähestikku, teine suurem grupp on Nõmmel üsna lähestikku, kaks tükki Lasnas üsna lähestikku. Nojah, (häid) tuttavaid on mul muidugi palju rohkem ja nende kõigi aadresse ma pole niiviisi analüüsinud, ega mul neid enamjaolt pole ka, ehkki linnajagu tean ilmselt kõigi puhul. Ühesõnaga see va statistikavajadus lööb ikka igal pool välja, sõprade elukohad vaja kah sinna suruda 😀

Hakkame elama!

Läksin mina täna Rahva Raamatusse, et ema mehele juubelikingiks lauamängu osta. Kuna aega oli vähe, suundusin mänguga otsemat teed kassasse ja rohkem ringi vaadata ei kavatsenud. Seisan siis seal, ootan maksmist, järsku hakkab kaugemal riiulil silma suur pealkiri: “Hakkame elama!” Tundus äärmiselt intrigeeriv, kohe kutsus lähemalt vaatama. Selleks ajaks, kui lõpuks makstud sain, olin juba unustanud ja hakkasin väljapääsu poole jalutama, siis tuli aga taas meelde ja läksin tagasi.

Vot selline raamat – Eesti esimene kaasaegne kodumajapidamise ökonoomika õpik-käsiraamat. Ja selle väljaandjaks on eduka elukorralduse edendajate ühendus 😀 Täishind erinevates poodides €15-18 vahel (just kontrollisin), alla hinnatud €2 peale. Koju ma ta vedasin, sest paistis äärmiselt intrigeeriv ja no nii odav ju.

Nüüd oli aega tiba põhjalikumalt lehitseda, muuhulgas hakkas silma soovitus, mida pidada silmas kala ostmisel (kuidas aru saada, et on värske jne) ning põhjalik fotodega õpetus fileerimisest. Juba SELLE pärast on raamatu hind ennast kuhjaga tasa teeninud, ausalt. nii et kõik edasine on juba kauba peale saadud 😀

Ilukirjandust ma reeglina osta ei raatsi, ehkki mõned lemmikkirjanikud peavad riiulis olema – üldiselt eelistan sel puhul siiski raamatukogu. Aga sellised praktilised raamatud ja lasteraamatud, eriti just siis, kui soodsalt saab, neid võin lõputult koju tassida.

Üks õudustase jälle seljatatud

123 oli nagu ora p*rses. No täiesti lihtne ja tehtav, lihtsalt pallid said alati enne otsa, kui üles välja jõudsin. Mõnikord sain ülevalt paar auku lahti, aga mitte kunagi piisavalt. No NÜÜD lõpuks õnnestus, ja kohe ikka nii põhjalikult, et kolm tähekest tuli täis 😛 Kolm päeva olen ikaldanud, ometi saab edasi. EHK õnnestub nüüd mõni tase ka kiiremini ära teha!

Ohoh, ja ma sain 200 tähekest täis, mis andis mulle 50 000 punkti. Nüüd võib neid abilisi, mida punktide eest saab, ju üsna vabalt kasutama hakata 😀

Scroll to Top