Ja läinud ta ongi

Venis, mis ta venis, aga aeg jõudis kätte ja eile õhtul sõitis Abikaasa ära Soome. Nüüdsest siis määramata aeg sedaviisi, et kümme päeva tööl ja neli kodus. Vähemalt kuu, halvemal juhul kaks-kolm või kes teab, kui kaua veel…

Oh, eile õhtul oli päris raske. Mõistusega ma ju tean väga hästi, et me saame siin suurepäraselt hakkama, et need kümme päeva lähevad kiirelt, et need kuu-paargi lähevad üsna kiirelt… Aga ikkagi oli raske. Eile polnud mõistlikest mõtetest mingit kasu, lihtsalt igal pool, kuhu vaatasin, nägin asju, mis nüüdsest vaid minu teha, kohti, kus Abikaasat nii kaua ei näe. Me pole koos oldud viie aasta jooksul olnud kunagi lahus pikemalt, kui nädala, sedagi harva. Lapsed pole temast kunagi pikemalt eemal olnud… Nii et kõigil on vaja uue korraldusega harjuda ning loodetavasti ei kesta see uus korraldus väga kaua.

Täna pole enam häda midagi, oli ju ette teada, et hommik on õhtust targem. Isegi praktilise poole pealt on elu üsna kenasti paigas, sest kolm korda nädalas käin linnas õppesõidus, see aeg hoiab lapsi Abikaasa vanaema, kes nagunii meilt praktiliselt ümber nurga elab, pärast sõitu saan vajadusel ka muud asjad ühe jutiga korda ajada. Täna käisin näiteks mahepoes, mobiiliparanduses ja turul, järgmine nädal lähen ilmselt kosmeetikusse, vajadusel poodi ja nii edasi. Ja polegi nagu häda, kõik saab kenasti tehtud, ei pea lapsi kuskile kaasa vedama hakkama. Ühe lapsega oli kerge käia ja kui Poiss saab Plika vanuseks, siis on ka juba kergem… Aga praegu on nii, et ühel arukest eriti pole, teisel rohkem, aga ka siiski mitte veel nii palju, pidevalt jookseb üks ühele, teine teisele poole… Igal võimalusel ajan asju üksinda, saan need poole kiiremini ja närve kulutamata tehtud 😀

Ikkagi… Tahaks juba ka Soome. Siin Pärnus ja kodus on nii mõnus, aga minu jaoks on sellest palju olulisem olla koos Abikaasaga. Ükskõik siis, kus. Ma tean, et paljude puhul selline elukorraldus toimib, aga mina ei oska ega taha pikalt eraldi olla.

Ja meeldetuletuseks – kõik külalised on teretulnud 😉