Suvi tuli
July 2012
Lihtsalt imeline, vol 2
…ehk sellest, kuidas mul on maailmaparimad sõbrad.
See sisetunne või kuues meel töötas mul ikka hästi. Hommikuks sai varem lapsehoidja kutsutud, nii et jõudsin tänu sellele varasemasse sõidutundi. Lõuna ajal tegin suure kausitäie toorsalatit. Õhtupoolikul ajas Kristina šokolaadikoogi isu peale, nii et võtsin üle mitme kuu küpsetamise ette.
Ja sel ajal, kui või ning munad soojenesid, helistas kõigepealt Tage ja kinnitas, et nad tulevad külla. Ja siis helistas Marko, kes teatas, et nad on Pärnus ja tulevad külla. No ma ütlen, saatuse sõrm oli see, mis ajendas mind nii palju salatit tegema ja kooki küpsetama 😀
Nii et õhtu oli ülilahe ja süüa sai kuninglikult. Pearoaks grillitud lõhe toorsalatiga ning magustoiduks maasika-jäätisekokteil šokolaadikoogiga. Lõpuks ägisesime kõik mõnust.
Kuna õed olid ka õhtupoolikul külas, siis polnud lastest esimene pool õhtust suurt midagi kuulda, toimetasid omaette. Mingi hetk läksid õed koju, plikad mängisid ikka rohkem omaette, Poiss hängis meiega. Lasime lastel tõsiselt kaua üleval olla, alles üheteist paiku said magama. Loodetavasti saab selle arvelt siis homme kauem magada ka 😛
Nüüd on kell juba pool kaks, aga positiivne emotsioon oli nii suur, et kuidagi ei saanud kirja panemata jätta. Pärnu ja suvi ja sõbrad… Võrratu.
Jõudsin õhtul kõik kenasti ära ka koristada, nii et homme hommikul on hea ärgata ja korras köögis toimetada. Idüll!
Lihtsalt imeline
Palusin Abikaasa vanaemalt uitmõtte ajel, et ta täna veidi varem tuleks, tahtsin osa asju enne sõidutundi korda ajada. Juhtus aga hoopis nii, et sõiduõpetaja helistas ja küsis, kas ma jõuaks varem ka. Ja näe, jõudsingi ilusti.
Käisin Riiamariis vatipatju ostmas ja näppu jäid bambusest juukseharjad. Tuli meelde kunagi ökofoorumist või muust taolisest kohast loetud jutt, et nonde harjadega ei jää juustesse elektrit. No ja Abikaasa on tükk aega rääkinud, et Plika pead võiks pigem harjata, mitte kammida. Nii ma siis ostsin pisikese õudselt nunnu välimusega harja sellest kollektsioonist. Proovisin oma peas ka – tõepoolest, ei hakanud juuksed lendlema. Plikaga on kammimise pärast alati võitlused, aga nüüd oli tema ka elevil ja lasi rõõmuga harjata. Igati õnnestunud ost. Ja tõesti nii armas näeb välja, et silm kohe puhkab peal. Palju rõõmu nii väikesest asjast nagu hea juuksehari 🙂
Turu saak oli oivaline: värske kartul, porgand, tomat, kurk, lillkapsas, lehtsalat, herned… Viimased mingist Tartumaa talust, sildi järgi kasvatatud keskkonnasõbralikult 😛 Maitsesid igatahes imeliselt, viimane kui üks kaun on mõnusalt magus ning usse polnud ühtki.
Koju tagasi tulles ootasid mind ees pestud nõud (mitte et neid oleks palju olnud, aga ma ei jõudnud oma hommikusöögi nõusid ja piimapurki ära pesta, kiireks läks) ning kuus liitrit korjatud maasikaid. Olin just täna rõõmuga mõelnud, et ometi on päikseline ilm, saab korjata, aga näe, isegi see tehti minu eest ära.
Lõunasöögiks sõime herneid ja maasikaid. Siis panin lapsed magama ja tegin salatit. Nii naljakas, veel aasta tagasi oli toorsalat mu jaoks tomat ja kurk, enamasti hapukoorega… Vahel sõime lehtsalatit ka. Ja õlikastmeid ma täiesti vihkasin. Aga tänu emale, kes tõi nii kuu-paar tagasi grillile kaasa Jamie Oliveri Toscana salati, millest ma vaimustusin, hakkasime katsetama ja nüüd meie majas hapukooresalateid enam ei tehta. Läks aega, mis läks, aga lõpuks sain minagi inimeseks 😀
Nüüd ongi nii, et mina toitun pool ajast salatist. Lehtsalat, tomat, kurk, vahel roheline sibul, kui nüüd basiilikut ka jälle saaks… Peale kaste oliiviõlist, palsamiäädikast, suhkrust, soolast, piprast. Teen korraga suure kausi, siis on tükk aega hea võtta. Kõrvale söön seda, mis parasjagu olemas on. Vahel teen paar võileiba, vahel panen sisse mozzarella kuubikuid, nüüd praadisin just kanafileed, praegu sõin eilse hakkliha ja küüslaugupealsetega – kõik sobib 😀 Lapsed sellest salatist küll paraku väga ei vaimustu, Plika on üldse närb värske kraami sööja (just rohelise ja juurikate poole pealt, marjad ja puuviljad lähevad ikka), Poiss on vahel näppupidi salatikausis ning nokib sealt vähemalt tomatit ja kurki. Kurki söövad lapsed õnneks ka paljalt suure mõnuga, seegi hea. No ja aurutatud värske kartul ning lillkapsas väikese võiga, see läheb neile ka väga hästi peale. Nii et asi pole vist ikka väga hull ja oma mõnusat toorsalatit võin üksi ka süüa 😛
Poodi oleks vaja minna, ma olin raskete kottidega palava päikese käes turult koju tulemisest nii väsinud, et ei viitsinud ühe jutiga ära käia. Aga oleks vaja siidrit, basiilikut (no nui neljaks, mina seda turult ei leidnud!) ja kilekotte külmutamiseks. Eelmisel aastal soovitati neid karpide asemel, võtvat vähem ruumi, ma siis seekord panen maasikamoosi niiviisi. No ja kõik muu, mis kotis olla kannatab, sõstrad peab küll ikka karpidega panema.
Loodetavasti tuleb Tage õhtul külla ja mängib nii kaua lastega, kuni ma kiirelt poes ära käin. Ja loodetavasti müüakse Selveris sobivaid kotte ka.
Võtan nüüd vist oma viimase siidri lahti. Nii mõnus on üle nelja aasta tõeliselt alkoholi nautida. Nii vähe on vaja ja maitseb nii hästi 😀 Ma loodan, et kui suvi läbi saab, siis läheb see hirmus siidri isu ka üle. Kui ei lähe, siis võib muretsema hakata 😛
Päevad pole vennad
Kui ma täna hommikul üles ärkasin ja vihmaladinat kuulsin, olin ülimalt rõõmus oma eilse otsuse üle mitte teist masinatäit pesu tänase peale lükata – see oleks lihtsalt pesemata jäänud. Ja ei tea, oli see siis ilmast või teadmisest, et eelmisel päeval sai hirmus tubli oldud, aga täna sain voodist välja alles pool üksteist. Lapsed ärkasid küll juba pool üheksa, aga mängisid magamistoas pesulõksudega, kuni lõpuks kõvahäälselt putru nõudma hakkasid.
Ülejäänud päev möödus sama laisas tempos. Peale tavaliste majapidamistööde (koristamine, puhta pesu kappidesse sorteerimine ja kokkamine) miskit muud asjalikku ei teinudki. Lugesin raamatu läbi (Alice – täitsa mõnus oli!) ja võtsin rahulikult. Nautisin laste lõunaune ajal rahulikult söögitegemist, äärmiselt lihtsaid asju muidugi – praadisin homseks kanafileed (kuupäev oli tänane, toorena enam ei kannatanud) ning tänaseks hakkliha küüslaugupealsete… Õigemini küll vist õisiku vartega, nagu ma aru sain. No mahering käis täna 😛
Lastel olid jälle sõbrad külas, hommikul ca 11-13 ja õhtul 17-19.30. Kord mänguväljakul, kord aias, kord toas… Ja minul rahu majas. Mis nii viga elada 😀
Abikaasaga saime õhtul väikese videochati ka peetud, kvaliteet oli küll õudne, aga parem kui mitte midagi. Tundub, et ta on seal üsna rahul.
Homme tuleb ilmselt jälle usin päev, linnas on igatsugu asjaajamisi plaanitud.
Üksi tuleb topelt usin olla
Ma olen kohe väga rahul tänase päevaga. Palju vajalikku sai ära tehtud, arvuti taga istusin vaid pool tunnikest laste uneajal ja nüüd õhtul jõudsin kell kümme uuesti siia tagasi.
Hommikul jõudsin lapsed pesta-riietada-kammida-toita, hunniku plekilist pesu sapiseebiga sisse hõõruda ja ise kiirelt süüa, siis läksin õppesõitu, pärast seda paar toimetust linnas, hunnik värsket kraami turult ja tagasi koju. Söötsin lapsed ära, panin magama, pesu pesema, tegin endale värske salati, istusin korraks arvuti taha meile ja blogisid lugema ning sööma, siis pesu kuivama, uus masinatäis pesema, õue raamatut ja siidrit nautima…
…siis ärkasid juba lapsed, neile tulid sõbrad külla (kolm õde vanuses 6, 11 ja 13, kes meie lähedal mänguväljakul mängimas käivad kogu aeg, neile meeldib miskipärast väikestega mässata, mul kohe hea mureta, lastel lõbustus olemas), mina sain tükk aega rahus aias rohida. Seejärel tegin õhtusöögiks värsket kartulit ja lillkapsast võiga ning puhastasin hunniku maasikaid ära, kuni lapsed pärast sööki veel veidi mängisid, jõudsin köögi ära koristada ja isegi põranda ära pesta. Siis lapsed pessu ja tuttu ning seejärel tegin veel koja kah korda.
Nüüd mõtlen, kas viitsin täna pessu minna või jääb homsele. Ja kas viitsin hakata maasikatega jäätisekokteili tegema või jääb homsele 😛