Ma ei tea, kas tegu oli mu hiljutise kurtmisega, aga kahe päeva jooksul lisandus meie majapidamisse kolm komplekti plastiliini. Esimene neist oli vastikult kõva (vihje: ärge Maximast ostke, oli selline väike ämber viie värvilise pulgaga), aga teised kaks Playdohi omad. Mul oli küll pikemas perspektiivis plaanis ise midagi valmis möksida, aga eks siis kunagi hiljem, praegu on voolimismaterjali piisavalt.
Plika käis mulle eile terve peo jooksul peale nagu uni, et tema tahab plastiliiniga mängida, aga seltskonnas, kus oli seitse 1-4 aastast last, oleks selline mökerdamine ilmselge liig olnud. Seega pidi ta kannatama, kuni kõik külalised läinud olid 😀 Ja oh seda õnne siis, kui õhtul kell pool üheksa uhiuus plastiliinipakk lahti võeti ja kaks topsikut mängimiseks anti. Tükk aega rahu majas 😀
Täna hommikul käis Poiss pärast ärkamist potil ära, jooksis siis täie auruga elutuppa, ronis diivanile, näitas näpuga riiulile, kus olid plastiliinid ja nõudis: “Mängu, mängu!” Üritasin küll veenda, et teises toas on ju palju muid kingitusi, mängiks äkki nendega… Helikopteri mainimine ta korraks ka sinna meelitas, hetk hiljem aga jooksis elutuppa tagasi ja nõudis jälle plastiliini.
No mis seal siis ikka, patt oleks keelata. Kui eile õhtul said kumbki ainult ühe potsiku, siis täna tahtsin ise ka kõiki näha, nii et tegime mõlemad pakid lahti – üks oli suure hulga väikeste potsikutega, teises neli suurt. Lahe oli see, et nii palju värve kui väikestes ka polnud, suurtest olid kolm värvi neljast neist erinevad. Ja see on nii mõnusalt pehme! Andsime neli väikest potsikut õekese poisile ka, sest neid oli topelt ja head kraami peab ikka teistega jagama.
Plika nõudis, et ma teeks talle sellise kingituse, nagu paki peal oli. Ma siis mökerdasin kah 😛
Hiljem tulid sõbrad külla ja siis oli kohe suuremat sorti töötuba:
Ma arvan, et plastiliinist jagub meil siin veel väga kauaks rõõmu. Peaks ainult mingi suure õhukindla karbi muretsema, kuhu erinevat värvi pallikesed järjest laduda, sest mu sõrmed on purkide kaante kangutamisest hirmus valusad 😀