Aug 202012
 

Kui ma esimest korda netist Bondi ja kuningannaga olümpia avatseremoonia klippi otsisin, siis miskipärast ei leidnud (no see oli ka enam-vähem samal päeval vist). Siis ununes kogu see värk täitsa ära, kuni täna uuesti meelde tuli… Väga lahe!

Aug 192012
 

Merit Raju on kõiges süüdi :D Ma lugesin täna jälle natuke tema raamatut “Leia oma tee”, kus ta kirjutas, et tahtejõudu saab arendada muuhulgas vaimsete ülesannete – näiteks sudoku – lahendamisega. Ma teadsin siiani ainult seda, et mingi numbrite värk on, polnud kunagi varem olnud põhjust/viitsimist endale põhimõtet selgeks teha. Nüüd siis netist lugesin ja proovisin ja no… Mulle meeldib Minesweeper ja eks pallidki lähevad mingis mõttes samasse auku. Ühesõnaga jah… Sudoku on lahe :P Teen siin neid lihtsaid, parim aeg on seni 6:04.

Ma peaks nüüd magama minema. Tänan tähelepanu eest :P

Aug 172012
 

Nii kipub see taolistel puhkudel alati olema – kui eraelu ja seltsielu on nii tihe, et blogimise jaoks üldse aega ei jää, siis hiljem on väsimus ja fotode uputus ning lihtsalt ei viitsigi seda kuskilt otsast harutama hakata :D

Eile oli suurepärane päev – saatsin lapsed terveks päevaks ema juurde ja hakkasin ise teist poolt koristama. Olen seda juba tükk aega tahtnud teha, aega välja kolimiseni jääb ka järjest vähemaks. Sain suurema osa korda tehtud ja nii palju ära sätitud, et kohe päris uhke tunne on. Ühte, teist ja kolmandat on veel vaja teha, eile jõudis lihtsalt õhtu kätte ja lapsed tulid koju, ülejäänu on aga hõlpsamalt likvideeritav laste kõrvalt ja jupikaupa. Lihtsalt alguses oli vaja ots lahti teha ja täiega rügada, nüüd on põhimõtteline süsteem olemas, vaja veel vaid mõned asjad läbi sorteerida ja ära paigutada.

Ei tea, kas ma täna viitsin, kuidagi laisk ja väsinud tunne on jälle. Kusjuures mitte füüsiliselt, vaid just vaimselt väsinud. Ikka veel taastun seltsielust :) Hommikul oli sõidutund ka, seal olin täna kuidagi eriti uljas, suuremaid prohmakaid õnneks ei tulnud. Aga jaa, ettevaatlikum pean olema :D

Lähen nüüd riputan pesu kuivama ja… Vaatan siis, kas viitsin veel midagi asjalikku teha või ei. No kui miskit muud ei tee, siis süüa igatahes. Plaanis riis kana, porgandi, sibula ja küüslauguga. Viimati tuli nii hea, et vaja veel teha.

Krt, riis saab täna otsa ka. Hädasti oleks Tallinna suurest Mahemarketist juurde vaja. Kas keegi pole Pärnu poole tulemas? Prismast tahaks mähkmeid kah :D

Aug 152012
 

Õeke tuli oma perega eelmisel neljapäeval ja läks eile. Kuna neil oli haagises terve elamine, siis magasid nad seal ja selle võrra oli olemine rahulikum. Päeval olime muidugi siin, seal ja igal pool. Maja rahvast täis.

Kõik õhtud mängisime kaarte, jõime veini (ja siidrit… ja mõned õlut) ja jutustasime. Oh, kui palju nalja sai.

Eile läksid nad ära. Et mul aga jumala eest igav ei hakkaks, siis tuli paari tunni pärast järgmine külaline. Oleme temaga iidamast-aadamast üksteise blogisid lugenud-kommenteerinud, nüüd siis lõpuks nägime päriselt ka. Blogi on tal kinnine, nii et linkida pole mõtet, aga kommentaariumist tuttav BePositive ja Mrs G nimede alt (esimese nimega kommenteeris Bloggeris, siin WP-s teine). Meil on üsna sarnases vanuses lapsed, tema plika on minu omast täpselt üks aasta ja üks päev vanem, poistel vahet 11 päeva. Kaasas oli poiss, jube vahva ja armas tegelane.

Alguses pidi ta ainult õhtupoolikuks tulema, aga juhtus nii, et jäi ööseks ka. Õudselt lahe, sest teadagi, väikeste lastega ei saa ju rahulikult rääkida, kõikse parem aeg tuleb siis, kui nad magavad. Nii me siis õhtul trimpasime siidrit ja rääkisime üksteisest üle, kuni kätte jõudis sügav öö ja uni maha murdis. Hommikul sai ka veel mitu tundi jutustada, kuni nad lõuna paiku kodu poole liikuma hakkasid.

Ma ei tea, mitu õhtut meil veel vaja oleks, et kõik jutud räägitud saaks :D Tule veel Pärnusse :D

Ühesõnaga peaaegu nädal aega intensiivset seltsielu ja külalisi, ma tõega nautisin seda kõike, oleks võinud poole kauemgi olla. Aga jah, selle eest oli täna nii väsinud, et tahtsin lapsed lõuna ajal magama panna ja ise ka jääda. Otse loomulikult ei lastud, Plika hakkas selle asemel jaurama, ei jäänud magama, iga natukese aja tagant pidin tema juures käima, oh, kuidas ma vihastasin… Poiss ärkas paari tunni pärast üles, no tema saatsin siis sõprade õdedega õue mängima, et ise natukenegi rahu ja vaikust saada, Plikal ka voodist välja tulla ei lubanud (ma lihtsalt ei aktsepteeri seda, kui ta magamise asemel jaurab). Nojah, tülitsesime kõvasti, lõpuks leppisime ära, magama polnud teda enam mõtet panna, kell sai seitse õhtul.

Nüüd nad lõpuks magavad mõlemad, mina sõin kõhu lõuna ajal tehtud makarone täis ja üle pika aja on mul vaikne õhtu, kus ma võin teha ükskõik mida. Tõesti, ma ei kurda, need eelmised kuus õhtut olid kõik tõsiselt lahedad, aga nüüd kulub natuke vaikust ära küll. Pean ennast suurest seltsielust turgutama :)

Nii et mul on nüüd kuum kohting Roger Moore’iga. Bondi jäi pikk paus, viimane Connery sai ennist ära vaadatud (hea küll, see mitteametlik, Never Say Never Again, on veel vaatamata, aga ma vaatan aastate järgi, nii et koos Octopussyga alles) ja nüüd siis esimene Moore. Ta ei ole mu meelest ÜLDSE pandav, aga paljude lemmik Bond – sai õemehega üks õhtu pikalt Bondi teemal räägitud, tema lemmik ka. Ma siis vaatan, kas on hea :)

Kusjuures, kas võib nii olla, et lemmik Bond satub enamasti olema see, keda nägid elu esimestes Bondi-filmides? Õemehe esimene Bond oli üldse Lazenby, aga no too ei jäänud ühe filmiga meeldegi, edasi siis Moore. Ja minu esimene oli Brosnan…

Aug 142012
 

Õeke käskis kindlasti ära mainida, et ma sain pähe :P

Leia pildilt õunapuu, kärbseseen, põder, elevant, teokarp, süda, koer, koerakuut, päike, jänes porgandiga, siga, vaal, krokodill ja tema hambus olev inimene, poolik arbuus, viinamarjakobar ja maasikas.

PS. proportsioonid võivad kohati väheke paigast ära olla :D

Aug 132012
 

Ma ei tea, kas tegu oli mu hiljutise kurtmisega, aga kahe päeva jooksul lisandus meie majapidamisse kolm komplekti plastiliini. Esimene neist oli vastikult kõva (vihje: ärge Maximast ostke, oli selline väike ämber viie värvilise pulgaga), aga teised kaks Playdohi omad. Mul oli küll pikemas perspektiivis plaanis ise midagi valmis möksida, aga eks siis kunagi hiljem, praegu on voolimismaterjali piisavalt.

Plika käis mulle eile terve peo jooksul peale nagu uni, et tema tahab plastiliiniga mängida, aga seltskonnas, kus oli seitse 1-4 aastast last, oleks selline mökerdamine ilmselge liig olnud. Seega pidi ta kannatama, kuni kõik külalised läinud olid :D Ja oh seda õnne siis, kui õhtul kell pool üheksa uhiuus plastiliinipakk lahti võeti ja kaks topsikut mängimiseks anti. Tükk aega rahu majas :D

Täna hommikul käis Poiss pärast ärkamist potil ära, jooksis siis täie auruga elutuppa, ronis diivanile, näitas näpuga riiulile, kus olid plastiliinid ja nõudis: “Mängu, mängu!” Üritasin küll veenda, et teises toas on ju palju muid kingitusi, mängiks äkki nendega… Helikopteri mainimine ta korraks ka sinna meelitas, hetk hiljem aga jooksis elutuppa tagasi ja nõudis jälle plastiliini.

No mis seal siis ikka, patt oleks keelata. Kui eile õhtul said kumbki ainult ühe potsiku, siis täna tahtsin ise ka kõiki näha, nii et tegime mõlemad pakid lahti – üks oli suure hulga väikeste potsikutega, teises neli suurt. Lahe oli see, et nii palju värve kui väikestes ka polnud, suurtest olid kolm värvi neljast neist erinevad. Ja see on nii mõnusalt pehme! Andsime neli väikest potsikut õekese poisile ka, sest neid oli topelt ja head kraami peab ikka teistega jagama.

Plika nõudis, et ma teeks talle sellise kingituse, nagu paki peal oli. Ma siis mökerdasin kah :P

Hiljem tulid sõbrad külla ja siis oli kohe suuremat sorti töötuba:

Ma arvan, et plastiliinist jagub meil siin veel väga kauaks rõõmu. Peaks ainult mingi suure õhukindla karbi muretsema, kuhu erinevat värvi pallikesed järjest laduda, sest mu sõrmed on purkide kaante kangutamisest hirmus valusad :D

Aug 092012
 

MIKS pidi mu fotokas eelmisel sügisel katki minema? Lugesin just uut Digi, kus võrreldi kolme täitsa asjalikku vee-, põrutus- ja külmakindlat kaamerat. Väikeste lastega oleks selline isend enam kui vajalik.

Keegi mu fotokat ei taha ära osta? :P

Aug 082012
 

…siis Abikaasa on nüüdseks kaks nädalat Norras olnud.

Kui ma esimest korda meie välismaale kolimise plaanid teatavaks tegin, siis mainisin ka, et Norra oli Soomega võrdne variant, aga erinevatel põhjustel langes tol hetkel ära. Juhtus aga nii, et Soome ots sai esialgu ajutine. Ja Norra, mille kohta üpris palju mõelnud, uurinud ja arvutanud olime, jäi südamesse. Nii et ma ütlesin sõbrannale, kelle kaudu see pakkumine tuli (tema mees läks aasta alguses ja ta ise lastega kevadel järele), et kui asjalood selgeks saavad ja koht vabaneb, siis andku teada, me oleme endiselt huvitatud.

Ega me ju ei teadnud, kas võimalus üldse avaneb või mitte. Häälestasime ennast tol hetkel ikka pigem Soomele. Aga ühel päeval sõbranna helistaski – ütles, et kõik asjad on nüüd selged ja koht vabanes ka. Et hommepäev võiks alustada. Nii kraapisingi kokku viimased sendid, et lennupilet ära osta ning poolteist nädalat hiljem lendas Abikaasa Helsingist Bergenisse.

Eks Norral on muidugi miinuseid ka. Peamine neist kindlasti öine töö – postivedu autoga, vabad on vaid riigipühad, puhkuseasendaja tuleb ise otsida ja välja koolitada, muidu igal öösel 5,45 tundi tööl. Pluss lisaotsana neli päeva nädalas kaubavedu, ca 16h või sinnakanti iga nädal siis juurde. Aga Abikaasa jumaldab autoga sõitmist – on varemgi korduvalt öelnud, et võiks seda hea meelega mõnda aega põhitööna teha. Samuti on ta kuldmagaja – legendaarne selle poolest, et magab ükskõik kus ja ükskõik millal (nagu ma aru saan, tundub kujunevat nii, et magab 4h enne ja 4h pärast tööd vms, ehkki alguses on vaja rohkem teha ja elu on sellevõrra hektilisem). Nii et asjaolusid arvestades võib paar aastat nii elada küll, sealne palk on seda täiega väärt. Ja oleme leidnud ka vähemalt kaks sõpra, kes on nõus meid vajadusel asendama tulema, kellele pole paar nädalat Norras (nädal õppimist, nädal reaalset tööd – umbes nii, arvan ma… ja õppima peab ainult esimene kord :D) mingi probleem, palk on lihtsalt nii hea.

Külli on mu ülikooliaegne korterinaaber ja väga hea sõbranna, kellega olen viimastel aastatel üsna harva kohtunud ja iga kord kahetsenud, et tihemini ei jõua – me klapime jube hästi. Ja meil on samadel aastatel sündinud lapsed – tema poiss sündis augustis 2008, minul augustis 2010, minu plika sündis novembris 2008, temal novembris 2010 :D Nii et hea sõber on olemas, samaealised lapsed ka (muidugi oleks Soomes olnud Abikaasa õega täpselt sama teema, nii et selle poolest võrdselt hea seis).

Elukallidus on muidugi jah kõrgem, aga üürid on Bergenis ja Helsingis üsna sarnased, taaskasutus on Norras sama popp kui Soomes, lasteaiatasu, arstiabi ja kütusekuluga oleme ka üldjoontes kursis (bensiini peab töösõitudeks ise ostma, nii et sellele läheb palju), söögi pealt tuleb suurim vahe, aga kindlasti mitte nii suur, kui palju palk parem on.

Ja Norra on üldse nii põnev! Erutab tunduvalt rohkem kui Soome (mis oleks ka kahtlemata äge olnud). Bergeni kliima tundub mulle ka sobivat, sest Golfi hoovuse tõttu seal talvel üle -8 tavaliselt ei minevat. Jaanuaris ja juulis võib muidugi sama ilm olla, soojad riided peavad aasta läbi käepärast olema, sajab tihti… Aga ma ei kannata liigset külma ega liigset kuumust, nii et -8 ja +20 vahel opereerimine sobib mulle suurepäraselt.

No ja muidugi veel see, et Norras pole mul vaja lasteaiakoha saamiseks tööl käia. Kui kuskilt mingi paber võtta, siis pidavat isegi eelisjärjekorda saama, sest välismaalased peavad integreeruma. No igatahes on sellega palju pinget maas – Abikaasa palk on nii korralik, et elame ära ja saame ka säästa, seega me saame rahus minna, paberid korda ajada ja sisse elada, lapsed lasteaeda panna ja alles siis võin ma rahulikult töö otsida. Lisaboonuseks veel see, et Abikaasal on päevad suuremalt jaolt vabad, mis lahendab ka küsimuse, mis saab siis, kui lapsed kodus haiged, aga mina pean olema tööl. Nad on juba piisavalt asjalikud ja saavad endaga ise nii palju hakkama, et nende kõrvalt annab vabalt tukkuda :D Ega see muidugi mugav variant pole, aga siiski ajutiselt täiesti tehtav.

Norra keele õppimine saab lõbus olema – tunduvalt suurem väljakutse kui Soome keel. Eks näis, kuidas me sellega hakkama saame :D

Halb on see, et Norrast tihti kodus ei käi, nii et Abikaasat ei näe me nüüd enne, kui ise Norrasse lendame. Skype õnneks aitab igatsust leevendada, täna saime just pikalt rääkida. Ja kõigi eelduste kohaselt saame septembri lõpus lastega järele minna. Või noh, halvemal juhul jääb oktoobrisse… Aga loodame ikka parimat.

Tagasi tahaks tulla suveks 2015 ja kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks see kenasti välja mängima. Aga eks täpsemalt selgub siis, kui reaalselt koha peal oleme – näis, kuidas eluke täpselt kujuneb.

Igatahes – ma olen väga rahul ja väga põnevil. Nüüd vaja veel ainult load ära teha ja Abikaasal korter leida, siis juba saabki minna!