Maailma parim veateade
Jälle üks asi, mille puhul näpud sügelesid, et jagada, aga mida polnud, oli blogi, KUS jagada. Daki juures nägin ja irvitasin mõnuga.
2012
Kannatamatult oodates
Mulle nii meeldib viienda hooaja plakat 😛 Pärit siit, Castle’i FB leht ükspäev linkis. Näpud sügelesid blogisse riputama, jõudsin lõpuks ära oodata, kuni sain 😀
Killukesi FB-st
19. august. Pesin ja tükeldasin just maheringilt saadud salatit. Ühe lehe pealt leidsin mõnusa limuka. Tuli meelde hiljutine Hessi ussipaanika. Muigasin mõnusalt. Antud kontekstis oli see limukas äärmiselt sümpaatne. Ta kolib nüüd edasi mu kompostihunnikusse 😛
28. august. Mõnulesin köögis arvuti ja kohvitassi taga, peaaegu neljane plika ehitas toas puidust juppidest raudteed ning kahene poiss otsis sealsamas diivanil laste lauluraamatust mootorrataste ja autode pilte. Noil puhkudel mulle tundub, et ma olen lastekasvatusega päris hästi hakkama saanud 😀 Nüüd ronis poiss mulle raamatuga sülle ja plika tuli nõudma, et tahab õue seebimulle puhuma minna. Lähen mullitajat otsima!
Ja sama kirjutise kommentaaridest:
Huvitav, kas peaks objektiivsema pildi huvides mainima ka tunni-paari tagust seika, kus poiss ehitas konstruktorist autosid, plika tahtis lõhkuda, poiss ei lubanud, plika tiris poissi särgist, poiss virutas plikale vastu pead, plika virutas vastu ja tiris veel, lõpuks lükkas poisi pikali… Oi seda kisa! Aga lõpuks nad leppisid ära, tegid kalli ja pai, plika palus kenasti vabandust. Kõik ei ole veel kadunud 😀
/—/
Jätkates tänase päeva ülevaadet: kui lapsed kahe paiku lõunaunne jäid, korkisin lahti oma lemmiku õunasiidri ja lugesin “Minu Sitsiiliat”, kuni uni peale tuli, siis kolisin diivanile tukastama. Poiss ärkas millalgi, tuli elutuppa, pugistas naerda ja hakkas mulle diivani peale mänguasju vedama. Mingi hetk ärkas plika ka ja siis nad mängisid koos… Mina tukkusin edasi. Lõpuks tulid neile sõbrad külla – üritasin lärmi eest magamistuppa varjuda, aga kilked ajasid ikka une pealt ära. Nojah, täna on lihtsalt eriliselt laisk ja unine päev. Ja lapsed käituvad keskmisest paremini 🙂
29. august. See on ju normaalne, et õhtusöögiks on vahvlid (ikka need mõnusalt krõbedad, vanade raudadega küpsetatud, ehtne vanill maitseks) ja arbuus? Lapsed paistavad igatahes üsna rahul olevat. Ega isegi ei kurda 😛
1. september. Mul oli tänaseks mitu potentsiaalset plaani. Viimasele täikale müüma minna näiteks. Või lastega kahe silla jooksule. Aga pole miskit parata, selline hall ja vihmane ilm on otsekui loodud kodus olemiseks. Asjad saab lihtsalt ära anda ja lapsed jooksevad õues iga päev 🙂 Palju mõnusam on kell pool kaksteist hommikukohvi lõpetada ja akna juures vihmarabinat kuulata.
2. september. Peaaegu neljane plika: “Emme, kui ma saan suureks, siis ma lähen lutsukommipoodi ja ostan lutsukommi. Kui ma saan seitsmeaastaseks, siis ma lähen üksinda ja kõnnin autotee peal ja ostan teile kõigile lutsukommi.”
3. september. Tavaliselt ärkab poiss umbes seitsmest, plika kaheksast, mina ajan ennast lõplikult voodist välja 9-10 vahel (rahulikult magada sel ajal muidugi ei saa, aga tukkuda ikka). Täna oli esimene ärkaja plika – kell oli 9.15!!! Tere, kool 😀 Iga päev võiks nii olla 😛
4. september. Lõpetasin just Casino Royale, Bondi-maratoniga peaaegu ühel pool. Minu ainsaks ja õigeks Bondiks jääb siiski Brosnan, kellesse kaheksandas klassis armusin, aga kui tol ajal tundusid vanad Bondi-filmid üsna igavad, siis ca kümme aastat hiljem uuesti vaadates oskan neid juba tunduvalt enam hinnata. Tõepoolest, olgem ausad, süžee poolest on varasemad filmid suures osas etemad – Brosnan alustas paljutõotavalt, aga mida edasi, seda kehvemaks asi läks. Ükski vanem Bond mu jaoks küll pandav ei ole, aga Connery oli igati cool, Moore’i huumor mulle meeldis ja Lazenby polnud ka üldse nii hull, Dalton jättis vist kõige külmemaks. Aga Craig, keda värskelt pärast Brosnani kaotust ei suutnud üldse omaks võtta, meeldis seekord väga (rääkimata sellest, et Eva Green on üks kõige seksimaid Bondi-tüdrukuid ever). Nojah, Quantum of Solace on veel vaadata jäänud ja karta on, et see ebabondilik märul ei meeldi mulle suurt rohkem kui esimesel korral. Skyfall seevastu tundub jälle vana hea Bondi moodi olevat. Ja uus Q on super! Ja ma jumaldan Judi Denchi M-i! Ei jõua ära oodata!
4. september. Nonoh. Sõiduõpetaja arvas, et ma võiks neljapäeval koolieksamit teha. Täna oli vist esimene kord, kus ma ühegi suurema prohmakaga hakkama ei saanud, ehkki jah, see-eest üritasin vähemalt kolm korda foori taga esimese käigu asemel teist sisse lükata ja siis imestasin, miks välja surin… Aga seda ma pole kunagi varem teinud ja ehk edaspidi enam ei tee ka 😛 Ahjaa, ma KÕIGEST 59 tundi olengi sõitnud. Väikeses Pärnus 😛 Ja kui keegi tuleb nüüd imestama, et mida sa seal nii kaua sõitsid, MINA sain küll 20 tunniga hakkama, siis ma muutun vägivaldseks, ausalt. Saaks nüüd selle saagaga lõpuks ühele poole 🙂
5. september. Kui ma esimest korda Quantum of Solace’it vaatasin, siis pidin vist küll väga väsinud olema, sest mitte ükski koht ei tulnud tuttav ette. Ja hämmastaval kombel oli see film palju nauditavam, kui ma oleksin lootnud – vahetult pärast Casino Royale vaatamist omandas tunduvalt sügavama mõtte. Jah, hüplev kaameratöö oli kohutav, jäi vajaka Bondile iseloomulikest detailidest ja üldine süžee oli nõrgavõitu, samas häid kohti oli küllaga, eriti nautisin Bondi ja M-i omavahelist suhtlust. All in all, olen meeldivalt üllatunud, ootused olid väiksemad. Aga kurat, ma loodan, et ma ei pea enam kunagi nägema M-i, kes kodus hommikumantlis kreemi näkku plätserdab. Vaat see oli kõige jubedam koht kogu filmis 😀
6. september. Saadan lapsed õue mängima. Mõne aja pärast mõtlen – kuidagi liiga vaikne. Piilun tasakesi ukse vahelt välja. Näen poissi, kes mängib liivakastis ja kuulen plikat, kes ütleb talle: “Tee mulle ka pannkooki.” Panen ukse sama vaikselt kinni tagasi. Need hetked ongi kõige paremad 🙂
10. september. Päris naljakas oli vaadata filmi, kus peaosades Gossip Girli pahapaha Georgina füüsikunohikust iluuisutajana ja Sex and the City Samantha tema treenerina 😀
11. september. Plika kurtis öösel ja hommikul kõrvavalu. Helistasin perearstile, paluti kohe ülevaatusele tulla. Buss tuli graafikust varem, plikal tulid jooksu pealt kingad jalast – korjas need näppu ja jooksis sokkis. Aga jõudsime! Plika sai kõrvatilgad ja kandis need uhkelt väikeses kotis ise koju. Kodubuss oli otse loomulikult minut enne peatusse jõudmist ära läinud, nii oli meil 20 minutit aega, läksime turule. Enne, kui ma jõudsin takistada, haarasid lapsed esimese ettejäänud müüja karbist pohli – oleks te neid hapusid nägusid näinud… Järgmises karbis, kuhu näpud sisse aeti, oli sinikad. Need said siis ära ostetud. Nii meie turulkäik lõppeski – istusime bussipeatuses ja sõime marju. Seiklusrikas hommik. Aga jah, turul käia on üksi tunduvalt ohutum 😀
Et mis siis õieti juhtus
Juhtus nii, et veidi üle kahe nädala tagasi esmaspäeva õhtul ma avastasin, et blogi on maas. Mingeid probleeme on omaette oldud viie kuu jooksul paar-kolm-neli korda varemgi ette tulnud, nii et sarnaselt eelmistele kordadele pöördusin tuttava poole, kelle serveris oma blogi hoidsin, ning küsisin, mis lahti.
No lühidalt oli nii, et mu blogi tekitas serveris julma ülekoormust. Seda on vist korra varemgi juhtunud. Miks, ei tea – mina ei teinud mitte midagi. Tuttav ütles, et ta ei mäleta, kuidas selle eelmine kord ära lahendas, tal on juhe koos ja järgmine päev programmeerijaga vaatab.
Ja siis ta lihtsalt ignoreeris mind kaks nädalat. No põhimõtteliselt ignoreerib siiamaani 😛 Vaadake, ta ongi maailma kõige süüdimatum tüüp. Ta on kohe eluvorm omaette. Need, kes teda tunnevad, saavad hästi aru, millest ma räägin. Ühesõnaga – ma ju ise teadsin, millega riskisin, kui oma blogi tema serverisse panin. Aga jah, seni oli kõik väga hästi olnud, varasemad korrad aitas ta mul alati max päevaga asjad korda saada.
Ja vaadake, ma ei tea siiani, kas nood erinevad probleemid, mis mul ette tulnud on, on sõltunud minust või serverist. Ma tõesti ei tea!
No igatahes, jätkakem. Pärast seda, kui ma olin üritanud tuttavaga tulutult mitmeid kordi ühendust saada (liiga tihti ei tahtnud ju torkida ka), avastasin nüüd laupäeval, et esmaspäeval, viis päeva varem, oli too programmeerija mind Skype kontaktidesse lisanud. Ma tõesti ei pannud seda pisikest number ühte Skype aknas tähele… Nädal aega lihtsalt ootasin ja passisin tühja… Lisaks sellele nädalale, mis ma juba enne oodanud olin, eks.
Võtsin siis kontakti kenasti vastu ja nüüd esmaspäeval sain lõpuks rääkida. Tuli välja, et temale oli jäetud musta töö tegemine ehk mulle ütlemine, et nemad väidetavalt ei tea, kuidas asja korda saada ja kellegi leidmine, kes oskaks, maksab raha.
Tähendab, fair enough, eks. KUI see oli minu tekitatud probleem, siis ilmselt ei olegi nende ülesanne seda lahendada. Aga mind kaks nädalat lihtsalt IGNOREERIDA ja asi kellegi teise kaela lükata… No see teine inimene oli sama tige kui ma ise. Ma ütlesin talle ka, et TEMA selles olukorras kuidagi süüdi pole 😀 Aitas mul kenasti blogi seal serveris kokku pakkida, et ma saaksin mujale kolida.
Sest jah, nende kahe nädala jooksul olin katsetanud meeldetuletuseks nii Bloggerit kui WP online varianti – ja tuli üpris kiirelt meelde, miks ma omaette kolida tahtsin. Niisiis oli ilmselge, et pean oma blogi teise serverisse kolima – ajastus oli selles mõttes hea, et aasta ettemakstud hostingut oli just täis saamas. Tegin taustauuringut, leidsin talutava hinnaga piisavalt tuntud Eesti pakkuja – nii et nüüd olen Netpointi serveris ja maksan neile €3.77 kuus (tuttavale maksin €3.50). Pidin ainult liituma ja FTP kaudu oma kaks faili üles laadima, nemad panid kõik muu tööle. Nüüd vähemalt on mul kindlus, et kui mingi probleem tekib, siis nende klienditugi tegeleb minuga, mitte ei ignoreeri kaks nädalat.
Et jah… Keeruline värk on see omaette olemine. Ma ei tea, millest probleemid tekivad ja ma ei tea, kes neis süüdi on. Kui ma ise olen, küllap siis õpin hädaga neid ka lahendama. Peaasi, et teine pool minuga koostööd teeb, mitte ei ignoreeri.
Eks ole näha, kuidas nüüd uues serveris lood on. Pöidlad pihku, et probleeme ei tekiks!
Armas on see, et ma ei jõuagi kokku lugeda, kui palju lugejaid minuga nende kahe nädala jooksul erinevaid kanaleid pidi ühendust võttis. Tunti muret ja tunti puudust 🙂
Selle vahepealse blogivaba aja jooksul sai Herziga arutletud, et oleks ju hea kerge, kui me oleks ka sellised tavalised kõrge privaatsusega eestlased, kes enesest mitte midagi võõrastele avaldada ei taha. Siis ei oleks vajadust blogida või teeks seda kinniselt ja olekski korras. Aga näe, ei ole lihtsalt, ei ole. No ei oska mina sahtlisse kirjutada, see on igav. Mulle meeldib dialoog! Need kaks nädalat kirjutasin esimest korda elus FB-sse eraelulisi nupukesi, varem pole ma seda kunagi teinud. Aga blogisse kirjutada on ikka palju etem. Mm, aga peakski FB üle vaatama ja sealt ka mõned asjad siia kopeerima.
LÕPUKS OMETI!!!
Kaks nädalat ja kaks päeva ilma blogita oli täielik õudus. Lõpuks ometi uue teenusepakkuja juures uues serveris ja sellist jama enam juhtuda ei saa. Ma nüüd kogun ennast natuke suurest rõõmust, panen üles need paar postitust, mis “sahtlisse” kirjutatud sai (ja sätin neil kuupäevad ka vanemaks, ajale, mil need kirja pandud sai, nii et kiigake allapoole) ja siis ehk jõuan oma eetrivaikuse põhjalikuma lahti seletamiseni ka.
Oh, hea on tagasi olla!!!