2012

19. august. Pesin ja tükeldasin just maheringilt saadud salatit. Ühe lehe pealt leidsin mõnusa limuka. Tuli meelde hiljutine Hessi ussipaanika. Muigasin mõnusalt. Antud kontekstis oli see limukas äärmiselt sümpaatne. Ta kolib nüüd edasi mu kompostihunnikusse 😛

28. august. Mõnulesin köögis arvuti ja kohvitassi taga, peaaegu neljane plika ehitas toas puidust juppidest raudteed ning kahene poiss otsis sealsamas diivanil laste lauluraamatust mootorrataste ja autode pilte. Noil puhkudel mulle tundub, et ma olen lastekasvatusega päris hästi hakkama saanud 😀 Nüüd ronis poiss mulle raamatuga sülle ja plika tuli nõudma, et tahab õue seebimulle puhuma minna. Lähen mullitajat otsima!

Ja sama kirjutise kommentaaridest:

Huvitav, kas peaks objektiivsema pildi huvides mainima ka tunni-paari tagust seika, kus poiss ehitas konstruktorist autosid, plika tahtis lõhkuda, poiss ei lubanud, plika tiris poissi särgist, poiss virutas plikale vastu pead, plika virutas vastu ja tiris veel, lõpuks lükkas poisi pikali… Oi seda kisa! Aga lõpuks nad leppisid ära, tegid kalli ja pai, plika palus kenasti vabandust. Kõik ei ole veel kadunud 😀

/—/

Jätkates tänase päeva ülevaadet: kui lapsed kahe paiku lõunaunne jäid, korkisin lahti oma lemmiku õunasiidri ja lugesin “Minu Sitsiiliat”, kuni uni peale tuli, siis kolisin diivanile tukastama. Poiss ärkas millalgi, tuli elutuppa, pugistas naerda ja hakkas mulle diivani peale mänguasju vedama. Mingi hetk ärkas plika ka ja siis nad mängisid koos… Mina tukkusin edasi. Lõpuks tulid neile sõbrad külla – üritasin lärmi eest magamistuppa varjuda, aga kilked ajasid ikka une pealt ära. Nojah, täna on lihtsalt eriliselt laisk ja unine päev. Ja lapsed käituvad keskmisest paremini 🙂

29. august. See on ju normaalne, et õhtusöögiks on vahvlid (ikka need mõnusalt krõbedad, vanade raudadega küpsetatud, ehtne vanill maitseks) ja arbuus? Lapsed paistavad igatahes üsna rahul olevat. Ega isegi ei kurda 😛

1. september. Mul oli tänaseks mitu potentsiaalset plaani. Viimasele täikale müüma minna näiteks. Või lastega kahe silla jooksule. Aga pole miskit parata, selline hall ja vihmane ilm on otsekui loodud kodus olemiseks. Asjad saab lihtsalt ära anda ja lapsed jooksevad õues iga päev 🙂 Palju mõnusam on kell pool kaksteist hommikukohvi lõpetada ja akna juures vihmarabinat kuulata.

2. september. Peaaegu neljane plika: “Emme, kui ma saan suureks, siis ma lähen lutsukommipoodi ja ostan lutsukommi. Kui ma saan seitsmeaastaseks, siis ma lähen üksinda ja kõnnin autotee peal ja ostan teile kõigile lutsukommi.”

3. september. Tavaliselt ärkab poiss umbes seitsmest, plika kaheksast, mina ajan ennast lõplikult voodist välja 9-10 vahel (rahulikult magada sel ajal muidugi ei saa, aga tukkuda ikka). Täna oli esimene ärkaja plika – kell oli 9.15!!! Tere, kool 😀 Iga päev võiks nii olla 😛

4. september. Lõpetasin just Casino Royale, Bondi-maratoniga peaaegu ühel pool. Minu ainsaks ja õigeks Bondiks jääb siiski Brosnan, kellesse kaheksandas klassis armusin, aga kui tol ajal tundusid vanad Bondi-filmid üsna igavad, siis ca kümme aastat hiljem uuesti vaadates oskan neid juba tunduvalt enam hinnata. Tõepoolest, olgem ausad, süžee poolest on varasemad filmid suures osas etemad – Brosnan alustas paljutõotavalt, aga mida edasi, seda kehvemaks asi läks. Ükski vanem Bond mu jaoks küll pandav ei ole, aga Connery oli igati cool, Moore’i huumor mulle meeldis ja Lazenby polnud ka üldse nii hull, Dalton jättis vist kõige külmemaks. Aga Craig, keda värskelt pärast Brosnani kaotust ei suutnud üldse omaks võtta, meeldis seekord väga (rääkimata sellest, et Eva Green on üks kõige seksimaid Bondi-tüdrukuid ever). Nojah, Quantum of Solace on veel vaadata jäänud ja karta on, et see ebabondilik märul ei meeldi mulle suurt rohkem kui esimesel korral. Skyfall seevastu tundub jälle vana hea Bondi moodi olevat. Ja uus Q on super! Ja ma jumaldan Judi Denchi M-i! Ei jõua ära oodata!

4. september. Nonoh. Sõiduõpetaja arvas, et ma võiks neljapäeval koolieksamit teha. Täna oli vist esimene kord, kus ma ühegi suurema prohmakaga hakkama ei saanud, ehkki jah, see-eest üritasin vähemalt kolm korda foori taga esimese käigu asemel teist sisse lükata ja siis imestasin, miks välja surin… Aga seda ma pole kunagi varem teinud ja ehk edaspidi enam ei tee ka 😛 Ahjaa, ma KÕIGEST 59 tundi olengi sõitnud. Väikeses Pärnus 😛 Ja kui keegi tuleb nüüd imestama, et mida sa seal nii kaua sõitsid, MINA sain küll 20 tunniga hakkama, siis ma muutun vägivaldseks, ausalt. Saaks nüüd selle saagaga lõpuks ühele poole 🙂

5. september. Kui ma esimest korda Quantum of Solace’it vaatasin, siis pidin vist küll väga väsinud olema, sest mitte ükski koht ei tulnud tuttav ette. Ja hämmastaval kombel oli see film palju nauditavam, kui ma oleksin lootnud – vahetult pärast Casino Royale vaatamist omandas tunduvalt sügavama mõtte. Jah, hüplev kaameratöö oli kohutav, jäi vajaka Bondile iseloomulikest detailidest ja üldine süžee oli nõrgavõitu, samas häid kohti oli küllaga, eriti nautisin Bondi ja M-i omavahelist suhtlust. All in all, olen meeldivalt üllatunud, ootused olid väiksemad. Aga kurat, ma loodan, et ma ei pea enam kunagi nägema M-i, kes kodus hommikumantlis kreemi näkku plätserdab. Vaat see oli kõige jubedam koht kogu filmis 😀

6. september. Saadan lapsed õue mängima. Mõne aja pärast mõtlen – kuidagi liiga vaikne. Piilun tasakesi ukse vahelt välja. Näen poissi, kes mängib liivakastis ja kuulen plikat, kes ütleb talle: “Tee mulle ka pannkooki.” Panen ukse sama vaikselt kinni tagasi. Need hetked ongi kõige paremad 🙂

10. september. Päris naljakas oli vaadata filmi, kus peaosades Gossip Girli pahapaha Georgina füüsikunohikust iluuisutajana ja Sex and the City Samantha tema treenerina 😀

11. september. Plika kurtis öösel ja hommikul kõrvavalu. Helistasin perearstile, paluti kohe ülevaatusele tulla. Buss tuli graafikust varem, plikal tulid jooksu pealt kingad jalast – korjas need näppu ja jooksis sokkis. Aga jõudsime! Plika sai kõrvatilgad ja kandis need uhkelt väikeses kotis ise koju. Kodubuss oli otse loomulikult minut enne peatusse jõudmist ära läinud, nii oli meil 20 minutit aega, läksime turule. Enne, kui ma jõudsin takistada, haarasid lapsed esimese ettejäänud müüja karbist pohli – oleks te neid hapusid nägusid näinud… Järgmises karbis, kuhu näpud sisse aeti, oli sinikad. Need said siis ära ostetud. Nii meie turulkäik lõppeski – istusime bussipeatuses ja sõime marju. Seiklusrikas hommik. Aga jah, turul käia on üksi tunduvalt ohutum 😀